Saigoni jõudsime pimedas ning hakkasime hotelli otsima. Järsku tuli mul meelde, et ma kuivatasin bussis oma ujukaid ja ei võtnud neid lahkudes kaasa. Läksin jooksuga bussi juurde tagasi ja klopsisin uksele. Bussijuhid parasjagu koristasid bussi ja olid minust häiritud. Inglise keelest nad muidugi aru ei saanud ja ma pidin neile ujumisliigutusi tegema, et nad mõistaks, mida ma otsin.
Siis neil sähvatas ja näitasid bussi uksest välja – minu ujukad vedelesid Saigoni tänaval.
Saigon on muidugi tõeline suurlinn koos kõigega, mis suurlinnale omane – sh lärm, prügi, rotid, prostituudid. Ainuke armas selle linna juures olid sisalikud seintel, sellise linna puhul oleksin prussakaid tõenäolisemaks pidanud. Kui teised läksid õlut jooma, otsustasin mina massaazile minna, mis osutus päris meeldivaks kuni lõpuks hakkas massöör minult tippi välja pressima ja rikkus sellega kogu elamuse. Hommikul oli raskusi normaalse hinnaga hommikusöögi leidmisega, samuti normaalse hinnaga lennupiletitega, et kojulennuks Hanoisse saada. Lõpuks tuli ost ikkagi internetis teha. Nüüd oli vaja minna Mekongi deltat avastama, otsustasime minna kohaliku bussiga Can Tho linna. Saigoni bussijaama jõudmiseks läks juba üle tunni, sest läksime kohaliku linnaliini bussiga, mis igast urgastest läbi sõitis. Saime bussikeses või nagu ma bussis avastasin, Disneylandis (istusime kõige taga, kus õõtsutas nagu mõnel tivoli atraktsioonil) 5 tundi veeta, saateks maksimum valjudusega vietnami muusikavideod. Can Thos oli meil au sattuda hotelli, mis oli samal päeval avatud ja meie olime esimesed külalised, seetõttu saime ka hea hinna välja kaubelda ning toad olid puhtad ja uued. Õhtu hämaruses läksime jõe äärde järgmiseks hommikuks paadireisi otsima, et Mekongi jõel ulpida ja sealseid ujuvaid turge näha. Pimedusest lähenes meile mitu paadidaami, käes albumikene piltidiega oma paadikesest. Üks daam oli eriti agressiivne – näpistas üht sakslast, kellega juttu rääkisime ja kui sakslane ta endast eemale tõukas, võttis daam jalast pläta ja hakkas sellega sakslast peksma. Mõne aja pärast saime teiselt normaalsemalt paadidaamilt teada, et see on üks hull daam, kelle kodust surnuidki leitud. Järgmine päev algas varakult, sest paadimatk algas kell 05.30, sest kohalikud ujuvad turud alustavad varavalges kauplemist. Ausalt öeldes, et olnud need ujuvad turud midagi erilist – nii 10 suuremat paati ulbivad oma juurviljadega räpasel jõel. Hiljem viidi meid väiksemasse jõekanalisse, mis oli kena lopsakas ja roheline ning peaaegu meenutas sõitu džunglis. Ühe vahepeatuse ajal, kui meile riisinuudli töökoda näidati, langesin ma varguse ohvriks. Jätsin oma eelmisel õhtul umbes 30 eurosendi eest ostetud litšid paadikesse ja naastes olid need haihtunud. Peale seitset tundi paadis, kõmpisime mööda linna, leidsime maitsvate saiakestega pagarikoja ning võitlesime kuumaga. Järgmisel päeval läksime taas bussijaama, et 30 km kaugusel asuvat Vinh Longi linna külastada ja minna selle juures asuvale Anh Binhi saarele kena loodust nautima. Esialgu küsiti bussipileti eest 80 000 dongi, siis 60, 50, 40 ning lõpuks selgus, et õige hind on 23 000 – nad on ikka jubedad koorijad siin. Vähemalt praamipilet Anh Binhi saarele maksis vaid 1000 dongi. Saar oli täis banaanipuid, aga sealset ilu oli raske nautida, sest päike paistis lagipähe
ja kuumutas nii mis hirmus. Tagasi Can Thos, sõime väärt riisirooga ja magustoiduks puuviljamaitselist snow ice, mis oli väga hea. Hotellis pidasime arbuusi ja poola napsi saatel lahkuminekupidu, sest järgmisel päeval lähevad poolakad tagasi Saigoni ja mina Pho Quoci saarele. Siiski kohtume hiljemalt reedel lennujaamas, sest lendame Moskvasse sama lennukiga.
Oh seda seiklust, seiklust saan ma praegu öelda, sest jõudsin viimasel sekundil laeva peale, muidu oleksin kirjutanud OH HÄDA. Nimelt alustasin täna üksi teed Can Tho linnast Pho Quoci saarele. Poolakad ei söandanud tulla, sest soovivad 17.12 tagasi Hanoisse lennata. Mina võtsin vastu raske otsuse, et käin siiski ilma poolakateta sel loodetavasti ilusal saarel ära ja lendan otse sealt 18.12 Hanoisse. Minu kaasmaalasest reisikaaslane otsustas eile oma teed minna. Seega läksin hommikul Can Thos takso peale ja palusin ennast bussijaama viia, eelmisel õhtul olin bussijaamas õige bussi ja bussiaja välja otsinud. Aga no muidugi on neil siin rohkem kui üks bussijaam, olgugi, et eelmisel hommikul viis teine taksojuht meid tuttavasse jaama. Igaljuhul sattusin jaama, kus oli valida aeglane suur buss või väiksemad ja loodetavasti kiiremad väiksed bussid Rha Giasse. Kohe taheti mind iga bussi peale meelitada ja lõpuks lasin ennast meelitada bussi peale, mis pidi lahkuma kell 8 ja kohale jõudma kell 11 paiku. Istusin seal bussis ja kahetsesin oma lollust üsna pea – esiteks need väiksed bussid ei sõida enne kuskile, kui see on inimesi täis topitud ja selles oli ainult kaks inimestu peale minu. Muuta ma midagi ei saanud, sest olin raha ära maksnud ja rahasaanu tegi nägu, et läheb piletit tooma, aga ei ilmunud enam kunagi. Nii see aeg läks ja läks kuni see jube parsa startis alles 09.10. Mu lootused olid ikkagi üleval, sest väiksed bussid sõidavad siin kiiremini. Aga no looda sa, esimene peatus oli juba 100 m bussijaamast, kui oli vaja rehve pumbata. Siis mõne aja pärast bensiinijaam ja peale seda lugematud korrad pakkide peale ja mahalaadimiseks ning bussijuhi suitsu-, joogi- ja söögipeatused. Ja see suurepärane seltskond bussis – vaatamata sellele, et kahe mehe vahel reisis ema süles kahe aastane laps, ei näinud need mehed mingit probleemi, et suitsu kõhvida. Minu kommentaarid ja õelad pilgud takistasid neid veel vähem. Minu kõrval istus aga täielik naismats. Võttis aga kingad jalast, istus rätsepistesse ja toetas mõnuga ühe põlve minu jala peale, karjus iga 10 minuti tagant oma jubeda määgiva häälega telefoni ning muutis oma asnedit iga minuti järel ennast minu vastu hõõrudes. Vahepeal ei pidanud ta paljuks ka minu kuldseks pleekinud käekarvu katsuda ja naerda. Minu ees istus noor tüdruk ja kui ma üritasin temalt midagi küsida kasvõi žestide abil, vastas ta alati no english. Nii see retk kulges ja mina muudkui vaatasin kella ja google mapsi, sest viimane praam Pho Quoci saarele läheb kell 13.00. Jõudnud juba õigele linnale väga lähedale, keeras see parsa linnale vastassuunda. Järjekordse paki maha laadimise ajal hakkasin ma kõigile Rha Gia Rha Gia Rha Gia korrutama kuni naismats mul maha soovitas minna. Vandudes tuld ja tõrva, hakkasin kõmpima linna suunas, lootuses leida mõni takso, olgugi, et praamile jõudmine tundus juba lootusetu, sest kell oli 12.40 ja Lonely Planeti kohaselt tuleks pilet osta vähemalt pool tundi varem. Loomulikult ei ole ühtki taksot siis, kui neid vaja on, aga siiski pidas kinni üks motoroller ja pakkus küüti. Näitasin talle kaardi pealt sadamat ja tema lubas mu 50 000 dongi eest sinna viia. Normaalses olukorras ma ei läheks pekstes ka matkakott seljas tiheda liiklusega linnas motorolleri reisijaks, aga kesklinna oli mul niikuinii vaja jõuda. Õnneks viis ta mu otse viimase praami ukse ette, mille ust parasjagu sulgema hakati. Tahtsin sisse karata, aga öeldi ticket ticket. Siis hakkasin mina hüüdma ticket ticket, et aru saada, kes müüb. See, kes müüs, ütles no tickets anymore, come tomorrow, aga mina peaaegu pisarsilmi korrutasin please please please, last boat, please please. Sellest polnud kasu ja tegin hoopis hüppe praami peale, siis nad said aru, et mul on tõsi taga ja vastasid OK OK ticket, give passport. Ma ei tea, kas tavalised piletid olidki otsas või nad kasutasid mu meeleheidet ära, igaljuhul maksis mu pilet 350 000, tavaline peaks maksma 150 000-250 000. Aga ilmselt oli see VIP-pilet, sest praegu istun ma VIP-ruumis ainukese valge inimesena. Minu kõrval on naine, kellel on küll uhke pediküür, aga varbaküüned on pikad nagu küünised.
Siis neil sähvatas ja näitasid bussi uksest välja – minu ujukad vedelesid Saigoni tänaval.
Saigon on muidugi tõeline suurlinn koos kõigega, mis suurlinnale omane – sh lärm, prügi, rotid, prostituudid. Ainuke armas selle linna juures olid sisalikud seintel, sellise linna puhul oleksin prussakaid tõenäolisemaks pidanud. Kui teised läksid õlut jooma, otsustasin mina massaazile minna, mis osutus päris meeldivaks kuni lõpuks hakkas massöör minult tippi välja pressima ja rikkus sellega kogu elamuse. Hommikul oli raskusi normaalse hinnaga hommikusöögi leidmisega, samuti normaalse hinnaga lennupiletitega, et kojulennuks Hanoisse saada. Lõpuks tuli ost ikkagi internetis teha. Nüüd oli vaja minna Mekongi deltat avastama, otsustasime minna kohaliku bussiga Can Tho linna. Saigoni bussijaama jõudmiseks läks juba üle tunni, sest läksime kohaliku linnaliini bussiga, mis igast urgastest läbi sõitis. Saime bussikeses või nagu ma bussis avastasin, Disneylandis (istusime kõige taga, kus õõtsutas nagu mõnel tivoli atraktsioonil) 5 tundi veeta, saateks maksimum valjudusega vietnami muusikavideod. Can Thos oli meil au sattuda hotelli, mis oli samal päeval avatud ja meie olime esimesed külalised, seetõttu saime ka hea hinna välja kaubelda ning toad olid puhtad ja uued. Õhtu hämaruses läksime jõe äärde järgmiseks hommikuks paadireisi otsima, et Mekongi jõel ulpida ja sealseid ujuvaid turge näha. Pimedusest lähenes meile mitu paadidaami, käes albumikene piltidiega oma paadikesest. Üks daam oli eriti agressiivne – näpistas üht sakslast, kellega juttu rääkisime ja kui sakslane ta endast eemale tõukas, võttis daam jalast pläta ja hakkas sellega sakslast peksma. Mõne aja pärast saime teiselt normaalsemalt paadidaamilt teada, et see on üks hull daam, kelle kodust surnuidki leitud. Järgmine päev algas varakult, sest paadimatk algas kell 05.30, sest kohalikud ujuvad turud alustavad varavalges kauplemist. Ausalt öeldes, et olnud need ujuvad turud midagi erilist – nii 10 suuremat paati ulbivad oma juurviljadega räpasel jõel. Hiljem viidi meid väiksemasse jõekanalisse, mis oli kena lopsakas ja roheline ning peaaegu meenutas sõitu džunglis. Ühe vahepeatuse ajal, kui meile riisinuudli töökoda näidati, langesin ma varguse ohvriks. Jätsin oma eelmisel õhtul umbes 30 eurosendi eest ostetud litšid paadikesse ja naastes olid need haihtunud. Peale seitset tundi paadis, kõmpisime mööda linna, leidsime maitsvate saiakestega pagarikoja ning võitlesime kuumaga. Järgmisel päeval läksime taas bussijaama, et 30 km kaugusel asuvat Vinh Longi linna külastada ja minna selle juures asuvale Anh Binhi saarele kena loodust nautima. Esialgu küsiti bussipileti eest 80 000 dongi, siis 60, 50, 40 ning lõpuks selgus, et õige hind on 23 000 – nad on ikka jubedad koorijad siin. Vähemalt praamipilet Anh Binhi saarele maksis vaid 1000 dongi. Saar oli täis banaanipuid, aga sealset ilu oli raske nautida, sest päike paistis lagipähe
ja kuumutas nii mis hirmus. Tagasi Can Thos, sõime väärt riisirooga ja magustoiduks puuviljamaitselist snow ice, mis oli väga hea. Hotellis pidasime arbuusi ja poola napsi saatel lahkuminekupidu, sest järgmisel päeval lähevad poolakad tagasi Saigoni ja mina Pho Quoci saarele. Siiski kohtume hiljemalt reedel lennujaamas, sest lendame Moskvasse sama lennukiga.
Oh seda seiklust, seiklust saan ma praegu öelda, sest jõudsin viimasel sekundil laeva peale, muidu oleksin kirjutanud OH HÄDA. Nimelt alustasin täna üksi teed Can Tho linnast Pho Quoci saarele. Poolakad ei söandanud tulla, sest soovivad 17.12 tagasi Hanoisse lennata. Mina võtsin vastu raske otsuse, et käin siiski ilma poolakateta sel loodetavasti ilusal saarel ära ja lendan otse sealt 18.12 Hanoisse. Minu kaasmaalasest reisikaaslane otsustas eile oma teed minna. Seega läksin hommikul Can Thos takso peale ja palusin ennast bussijaama viia, eelmisel õhtul olin bussijaamas õige bussi ja bussiaja välja otsinud. Aga no muidugi on neil siin rohkem kui üks bussijaam, olgugi, et eelmisel hommikul viis teine taksojuht meid tuttavasse jaama. Igaljuhul sattusin jaama, kus oli valida aeglane suur buss või väiksemad ja loodetavasti kiiremad väiksed bussid Rha Giasse. Kohe taheti mind iga bussi peale meelitada ja lõpuks lasin ennast meelitada bussi peale, mis pidi lahkuma kell 8 ja kohale jõudma kell 11 paiku. Istusin seal bussis ja kahetsesin oma lollust üsna pea – esiteks need väiksed bussid ei sõida enne kuskile, kui see on inimesi täis topitud ja selles oli ainult kaks inimestu peale minu. Muuta ma midagi ei saanud, sest olin raha ära maksnud ja rahasaanu tegi nägu, et läheb piletit tooma, aga ei ilmunud enam kunagi. Nii see aeg läks ja läks kuni see jube parsa startis alles 09.10. Mu lootused olid ikkagi üleval, sest väiksed bussid sõidavad siin kiiremini. Aga no looda sa, esimene peatus oli juba 100 m bussijaamast, kui oli vaja rehve pumbata. Siis mõne aja pärast bensiinijaam ja peale seda lugematud korrad pakkide peale ja mahalaadimiseks ning bussijuhi suitsu-, joogi- ja söögipeatused. Ja see suurepärane seltskond bussis – vaatamata sellele, et kahe mehe vahel reisis ema süles kahe aastane laps, ei näinud need mehed mingit probleemi, et suitsu kõhvida. Minu kommentaarid ja õelad pilgud takistasid neid veel vähem. Minu kõrval istus aga täielik naismats. Võttis aga kingad jalast, istus rätsepistesse ja toetas mõnuga ühe põlve minu jala peale, karjus iga 10 minuti tagant oma jubeda määgiva häälega telefoni ning muutis oma asnedit iga minuti järel ennast minu vastu hõõrudes. Vahepeal ei pidanud ta paljuks ka minu kuldseks pleekinud käekarvu katsuda ja naerda. Minu ees istus noor tüdruk ja kui ma üritasin temalt midagi küsida kasvõi žestide abil, vastas ta alati no english. Nii see retk kulges ja mina muudkui vaatasin kella ja google mapsi, sest viimane praam Pho Quoci saarele läheb kell 13.00. Jõudnud juba õigele linnale väga lähedale, keeras see parsa linnale vastassuunda. Järjekordse paki maha laadimise ajal hakkasin ma kõigile Rha Gia Rha Gia Rha Gia korrutama kuni naismats mul maha soovitas minna. Vandudes tuld ja tõrva, hakkasin kõmpima linna suunas, lootuses leida mõni takso, olgugi, et praamile jõudmine tundus juba lootusetu, sest kell oli 12.40 ja Lonely Planeti kohaselt tuleks pilet osta vähemalt pool tundi varem. Loomulikult ei ole ühtki taksot siis, kui neid vaja on, aga siiski pidas kinni üks motoroller ja pakkus küüti. Näitasin talle kaardi pealt sadamat ja tema lubas mu 50 000 dongi eest sinna viia. Normaalses olukorras ma ei läheks pekstes ka matkakott seljas tiheda liiklusega linnas motorolleri reisijaks, aga kesklinna oli mul niikuinii vaja jõuda. Õnneks viis ta mu otse viimase praami ukse ette, mille ust parasjagu sulgema hakati. Tahtsin sisse karata, aga öeldi ticket ticket. Siis hakkasin mina hüüdma ticket ticket, et aru saada, kes müüb. See, kes müüs, ütles no tickets anymore, come tomorrow, aga mina peaaegu pisarsilmi korrutasin please please please, last boat, please please. Sellest polnud kasu ja tegin hoopis hüppe praami peale, siis nad said aru, et mul on tõsi taga ja vastasid OK OK ticket, give passport. Ma ei tea, kas tavalised piletid olidki otsas või nad kasutasid mu meeleheidet ära, igaljuhul maksis mu pilet 350 000, tavaline peaks maksma 150 000-250 000. Aga ilmselt oli see VIP-pilet, sest praegu istun ma VIP-ruumis ainukese valge inimesena. Minu kõrval on naine, kellel on küll uhke pediküür, aga varbaküüned on pikad nagu küünised.
:D :D Super alagtusvõime! Ma oleks ilmselt pisarsilmil sinna passima jäänud!
ReplyDelete