Tegelikult oleksin ma praegu pidanud õigusfilosoofia esseed kirjutama, ma magasin täna ekstra selle jaoks kauem, et öösel kirjutada. Kirjutamist takistab tõik, et see essee pole kohustuslik, esitamata jätmine langetab ühe pügala võrra aine hinnet. Vaadates tagasi aastasse 2010, kui ma rooma eraõiguse aines uurimust ei esitanud ja ka madalama hindega riskisin, oli tulemuseks C ja see C pole mulle midagi maksma läinud. Seega minu sulest ei sünni täna esseed teemal " õigusfiloosifilised sõlmküsimused teoses Veneetsia kaupmees", vaid vabas vormis allikmaterjalidele viitamata kirjutis, mis on ainuke kirjandusžanr, mida ma olen nõus vabatahtlikult aeg-ajalt viljelema. Essee kahjuks räägib ka millalgi augusti lõpus antud lubadus, et kui ma oma hinge sellele vastikule juuramagistrile ohverdan, siis üleliia suurt vaeva ma seal nägema ei hakka. Tegelikult mulle enamik seni läbitud ainetest meeldivad, palju häid praktilisi teadmisi eelkõige ettevõtlusvallas, eriline lemmik on paljude vihatud maksuõigus. Siiski mitte koolist ei taha ma rääkida, vaid oma üle pika aja ühest toredaimast nädalavahetusest. See algas juba reede päeval tööl, kui kassid ära (kohtunikud koolitusel), hiirtel pidu (sekretärid luuserdamas), mil me Ilonaga suurema osa päevast veetsime siunates üht referenti, kes kaebles, et ta pdf-formaadis lahendeid avalikustada ei saa. See muidugi ei tähenda, et me samal ajal tööd poleks teinud, sest ikka ja jälle heliseb telefon ja mõni Tatjana tahab teada, millal ta lapsele elatist saab, samal ajal kui lapse isa Maxim on enda elu-ja postiaadressiks märkinud mitu aadressi Soomes ja mõne Lasnamäe ja Maardu aadressi Eestis, kuhu tuleb saata materjale. Või siis helistab mõni Irina, kes soovib teada, kuidas lapse osas ainuhooldust saada, kui isa Vadim pole perega 5 aastat suhelnud ja elab teadmata aadressil Venemaal. VASTUS: ei saagi ainuhooldust. MORAAL: ei tasu teha lapsi selliste isenditega, kes Venemaa avarustesse kaduda võivad. Moraali osa ma muidugi Irinale ei avalda. Igaljuhul jõudis kõige selle saatel kätte reede õhtu, kui seadsin Kia Torupilli Selveri parkla poole teele, et minna Kadrioru Saksa Gümnaasiumi filmifestivalile KSG NUI. Kool oli läbinud põhjaliku uuenduskuuri, sh saanud akendega klassiuksed, värvilised seinad ja lifti. Siiski oli säilinud midagi vana, midagi mida remont polnud ära peitnud - see oli teatud õhkkond, mis mind minutitega sarkastiliseks muudab. Huvitaval kombel ei olnud seekord sarkasmi käivitamiseks isegi proua Lennu abi vaja, piisas täiesti ka proua Jakobsonist ja ilma paberi ja seebita vetsudest. Festivali kohta peab aga ütlema, et korralduslikult kõige kvaliteetsem NUI, kus ma osalenud olen. Väga korralik suur ekraan ja eriti meeldivalt head kõlarid, piletiga sai kaasa kava, popcorn ei maksnudki Coca-Cola Plaza hinda, valgustus hea, auhindadega oli vaeva nähtud. Filmide kvaliteet oli tehnilises osas oluliselt tõusnud. Enamik oli kasutusele võtnud statiivid ja kõnest oli ka aru saada. Muidugi teksti oli selle aasta filmides erakordselt vähe, seega olid pooled filmid pigem muusikavideod kui filmid. Aga nagu öeldud kõlarid olid head ja Counselori soundtrack kummitab mind siiamaani. Sisult olid paljud filmid lausa vägivallast nõrguvad, alustades sellest, kuidas keegi pimedas kirvega broilerit hakkida püüab kuni selleni, kus tüdruk peidab oma tapetud sõbranna laipa koolis kappi ja kättemaksuhimuline nunn vanalinnas inimestel kõrisid läbi lõikab. Õnneks ükski neist auhinda ei saanud. Vaheajal kooliga tutvudes sattusime mingite tattide otsa, kes viiendal täiesti avalikult alkoholi kaanisid. Ma tean, et selliste kooliüritustega käib paratamatult mingi joomine kaasas, kuid minu meelest tehakse seda ikkagi salaja vetsus, mitte ei ülbitseta, et ma olen 20 ja ma võin juua. Minu poolest ole või 45, aga avalikus kohas ikkagi juua ei tohi ja ma ei jätnud neid ka enne rahule, kui nad minuga teemal "kes töötab Harju Maakohtus ja kelle isa prokuratuuris" vaielda ei viitsinud ja lahkusid varjulisemasse kohta kaanima. Muidugi oli mul kiusatus politseid teavitada, aga lugupidamisest festivali peakorraldaja vastu ei tahtnud ma üritust sellega solkida. Teine tilk tõrva meepotis olid õhtujuhid, kes selle asemel, et valmistada ette sisukaid küsimusi filmide autoritele, olid ilmselt sellel ajal hoopis poes kõige kõrgemaid tikk-kontsaga platvorme otsimas. Nii nad seal siis "juhtisid" õhtut, endal meik mööda nägu laiali voolamas, sest kontsadel komberdamine oli vaevarikas ja ükski sisutühi küsimus ei saanud alata ilma saatelauseta: " mul on selline küsimus et, äää.." ja kusjuures see, et neil üldse mingi küsimus oli, oli isegi suur saavutus, sest mõnel korral tunnistasid nad ausalt, et ei oska midagi küsida ja toppisid siis autoritele vahukomme suhu. Ma olen üsna kindel, et üks neist õpib Tartus juurat, sest ainult juuratudengite seas olen sarnast lollust näinud. Aga need tõrvatilgad ei rikkunud siiski ürituse üldmuljet ja mul on hea meel, et NUI elab edasi ja seda võimsamalt kui varem. Laupäeval toimus Mari-Liisi ein kleines Jubiläum, mis oli mitmes mõttes erakordne. Esiteks esines seal selline tänapäeval nii harukordne nähtus nagu tantsimine poiste ja tüdrukute vahel (või oli see üks poiss, kes tüdrukuid tantsitas) ja mitte lihtsalt tantsimine a la ööklubi vaid korralik polka. Teiseks avastasin vähemalt mina, et ma tunnen Mari-Liisi nii kaua, et aeg, kus me narrisime Mari-Liisi, et ta sai 12ndas klassis 20, on kohutavalt kaugel ja kui tal järgmine juubel on, siis on see juba 30. Aga sünnipäev oli erakordselt tore, Mari-Liis on suurepärane võõrustaja: söök on hea ja seda on palju, jook on hea ja seda on palju ja kõik omavahel võõrad inimesed suhtlevad ja isegi tantsivad omavahel. Pühapäevastest sündmustest saab kajastada tõdemust, mille tegin Myfitnessi ujulas: iga kord, kui ma satun vesiaeroobikasse ja imestan, miks ma nii harva siin käin, sest see on ju nii mõnus, saabub mulle vastus erineval viisil. See vastus on saabunud snorklimaskiga vanamehe kaudu, kes "kogemata" naiste keskel vee all ujub või vene tite kaudu, kes mullivannis istujatele plastmassist kastekannusid pähe viskab või karvase paksu mehe läbi, kes mullivannis käega vee all oma ujumispükste kandis kahtlaseid kiireid liigutusi teeb.

See on viimane kord, kui vautsereid ostan

Kirjavahetus Nanoshopga:

Tere

täna, 01.11.2013 soovisin oma vautsereid kauba vastu vahetama tulla, kuid kui 17.50 Punane 6 juurde jõudsin, oli uks kinni, trellid ees, telefonidele keegi ei vastanud. 

Seega raiskasin ilma asjata aega. Teen ettepaneku, et saadate mulle kauba (FM saatja ja Hairagami krunnitäide) tasuta Smartpostiga Solaris Keskuse automaati või tagastate kogu raha.

Ootan vastust. Kui vastust ei saabu 14 päeva jooksul, pöördun Tarbijakaitseameti poole.

Tere!

Saan julgelt öelda,et läksin välja kabinetist kell 18,05.Meil on suur maja ja kliendid tihti tulevad kab. 319 juurde,mis asub korpuses B või A.Me asume korpuses C ja sissepääs hoovist on uksest nr.33.Pärast on vaja minna 3-le korrusele.Sel ajal mul tuli palju sissekõned.Võib olla telefon oli hõivatud.

Tulge esmaspäeval ja näete,et olite vale kohal.

Lpga.,

Olga

Tere

uksel, kus olid trellid, oli kaart, et nanoshop on kas sellest uksest või hoovis. Mis ukse taga see hoovis olema pidi, mingit infot polnud. Ma ei hakka käima iga lao ust katsumas, et teie poodi leida. Mul ei ole aega iga õhtu pimedas teid otsimas käia. Seega soovin raha tagasi.

Järg

Järjeks minu eelmisele postitusele: minu "töökultuuri puudumine" lehtede tagurpidi toimikusse köitmisel läks maksma 100 eurot, just nii palju vähem maksti vähem kui teistele. 

"Pudisoo hüääni" all ei pidanud ma ühtki inimest silmas - selle taga on lugu minu sünnipäevast ja jäisest maanteest, kui Leesi buss keeldus Pudisoost edasi sõitma ja Ave ootas mind Pudisool metsloomade häälitsuste saatel. 

Täna sain teada, et Eestis levinuimad meestenimed on Vladimir, Aleksandr, Sergei, Nikolai, Viktor, Aleksei, Andrei, Igor. Alles kümnendal kohal on Jaan. Naistenimedest: Olga, Tatjana, Valentina, Maria, Jelena, Anna, Irina, Svetlana, Galina, Natalja ja alles üheteistkümnendal kohal Linda. Anusid ja Larissasid on näiteks sama palju - 3361.  Levinuim perekonnanimi on Ivanov(a), seega peaks meil elama kõige rohkem Olga Ivanovasid ja Vladimir Ivanove. Mida sellest siis järeldada? Meil elab palju venelasi, kelle nimevalik ja eelistused on oluliselt kitsamad kui eestlastel. Tahtmatult meenub järgmine videolõik: http://www.youtube.com/watch?v=Bw1PJkuPT7A&feature=share . 

St.Jude

On aeg valmistuda ülikooli esseede ja uurimuste hooajaks ja loovkirjutamist rooste alt otsima hakata. Ilm on sobiv, õues sajab padukat ja St. Jude käib ja nõutab elusid.
  Valimised möödusid minule isiklikult edukalt, ma seadsin eesmärgiks saada 10 häält, aga sain lausa 22. Tänan kõiki, kes oma hääle mulle usaldasid/loovutasid ja olgu öeldud, et Edgar oleks Tallinnas ainuvõimu saanud ka ilma Vaba Tallinna Kodaniku 4% häälteta, seega hääled Edgarit võimule ei aidanud, vaid andsid Toompea erakondadele hirmuäratava signaali, et peagi on uusi tegijaid tekkimas, sellepärast nad Vaba Tallinna Kodanikku ka peale valimisi meedias materdasid. "Las paksud higistavad," ütles üks kohtunik.
Valimiste järgsel hommikul olin loomulikult pahur ja pettunud nagu siis, kui Eurovisiooni võidab mingi Serbia, ning bussiga tööle sõites, kui bussijuhi raadiost kostus arrogantne valimiste teemaline vene möla, võtsin nõuks iga kord, kui bussijuhid salongi kostvalt raadiot kuulavad, sellest kõigepealt teatada Linnatranspordi AS-le ja seejärel ka politseile, lõppude lõpuks on see autoriõiguse rikkumine ja väärteo korras karistatav.
  Täna see eest oli edukas päev - ma leidsin 10 eurot maast, see on juba kolmas kord sel aastal, harukordne raha-aasta. Aga kui veab kaardimängus, ei vea armastuses. Olgugi, et ma pole ühelgi aastal nii palju abieluettepanekuid saanud, kui sel suvel Leesi poes. Leesi pood on alates eilsest talveunes, loodetavasti on meil järgmine aasta koht alles, kus ta taas äratada. Ei ole välistatud, et ta saab endale ka tütre Viinistul või Lepneemes. Kontoritööl aga teatati, et kuna ma panin 4 lehte toimikusse tagurpidi ja ühe lehe jätsin toimikusse kinnitamata, (2 toimikut 150-st) viitab see töökultuuri puudumisele ja seega tuleb tulemustasu vähendada. Laske käia. Laske lahti ka. Marii ja Tiina juba ootavad Austraalias. Eelmisel nädalal oli mul üldse väga raske meenutada, miks ma tagasi kooli läksin, mitte Mariiga Austraaliasse. Ehk kunagi selgub.
   Eile tekkis mõte ka KSG Nuial filmiga osaleda, (oleme 11a tiimiga ühe lühianimafilmiga osalenud) mida me innukalt 2011 suvel filmisime. Ma ei ole ammu nii palju naernud, kui eile oma filmi vaadates, aga mul on sügavad kahtlused, kas laiem üldsus seda huumorit jagab. Seda enam, et moes on justkui kunstilised seepia värvi kunsttükid, kus keegi veini klaasi taga äraoleval pilgul poeemi kokutab. Peab kaaluma. Ehk Nuia korraldaja annab aega. Oleks pidanud hoopis Leesi poest õilsa dok.filmi tegema. Aga remonditud KSG-d tahaks näha küll.
Järgmine nädal on mul puhkus, siis ma mõtlen ja teen. Kahju, et Leesil loodus surmaunne vajub, üksi ei meeldi mulle enam seda vaadata. Oleks vaja uut Leesil käimise kompanjoni.. aga Ave juba teatas, et tal pikad saapad valmis pandud Leesi jaoks, aga Pudisoo hüäänide jaoks?

Vanadel lemmikteemadel

Näe, blogi juurde tõi mind täna mu vana hea lemmikteema - Tallinna ühistransport. Läheb korda ilmselgelt see teema - järelikult polegi väga vale kohalikel valimistel kandideerida. Igaljuhul kandideerin ma tõesti kohalikel valimistel Lasnamäe linnaosas kandidaadina nr 851 Vaba Tallinna Kodaniku valimisliidu nimekirjas. Nii et kui keegi Lasnamäel tunneb, et ma väga halb valik poleks, siis ma oleks hääle eest tänulik, kuna ma sain ise lollusega hakkama ja kirjutasin ennast liiga vara Põhja-Tallinnasse elama ja seega ei saa ma enda poolt hääletada ja nulli ma ka jääda ei tahaks. Valimisplatvormi mul pole, aga tuttavamad teavad, et ma olen Lasnamäel palju korda loonud, sh prügarnarkomaani bussist välja ajanud ja prügi maha viskajaid ahistanud. Kui keegi täpsemalt teada tahab, võime vestelda. VALI LASNAMÄEL 851 :D
Tagasi ühistranspordi juurde, ma arvasin, et ühistransport mind enam väga ärritada ei saa, sest ma elan nüüd kesklinnast vaid kolme peatuse kaugusel varasema 15 peatuse asemel, aga siiski on mul alust arvata, et buss nr 40 võib olla nr 67 järel teine kaka-aadude liin Talllinnas, sest see käib tihti ja väisab ka Kopli lähedust. Hommikutundidel on tagareas vene kooli tatid, kes bussi põrandale sülitavad (ükskord Lasnamäe bussis ei jätnud ma enne ühte kaaki rahule, kui ta oma tatiläraka varrukaga bussi akna pealt ära pühkis), õhtutundidel on ennast kärnadest vohav prükkar bussi sooja sättinud ning veel hilisemal tunnil asus bussi isik, kes rääkis et oli üksi joonud, suundub nüüd koju Koplisse magama ja kõige selle jutu saatel harjutas bussi istme peal kick boxi võtteid ja karjus vahele laks laks laks. Kaunis.

Ehtne kadakasaks ja millimallikas

Kui olin eile juba kolmandat korda samal päeval panka sattunud ning minu ees oli veel 10 järjekorranumbrit, otsustasin ajaviiteks vastamata kõnedele tagasi helistada. Pangas oli rahvast palju, istekohti vähe. Minu kõrval istus vanem daam, teise pingi peal tema abikaasa. Kui olin ühe kõne ära teinud ja parasjagu teist kõne alustamas olin, kuulsin vana daami otse üle minu oma abikaasale saksa keeles lausumas:" es ist aber so unhöflich zwischen anderen Menschen zu telefonieren." Tõlge: nii ebaviisakas on teiste inimeste vahel telefoniga rääkida. Lõpetasin kõne ära ja pöördusin daami poole saksa keeles küsimusega, miks on ebaviisakas telefoniga rääkida. Saksa keelsele küsimusele ta ei vastanud. Siis ma küsisin eesti keeles. Ta vastas, et Saksamaal küll ühistranspordis ja muus avalikus kohas telefoniga ei räägita. Et see on lihtsalt ebaviisakas. Ma teatasin, et Eestis seda küll ebaviisakaks ei peeta. Tema arvas, et see on vaid kasvatuse küsimus. Mina vastasin, et siis on terve Eesti kasvatamata. Meie vestluse ajal oli daami abikaasa laskunud vestlusesse tema kõrval istunud austerlasega. Saksa härra rääkis, et nad kolisid abikaasaga, kes on eestlane,  Eestisse ja elavad nüüd Nõmmel. Kindlasti said omandireformi käigus maja tagasi, ajasid 50 aastat maja korras hoidnud elanikud välja ja tulid nüüd siia ette kujutama, et on eestlased. Austerlane elab Kalamajas. Kui saksa härra oli head meelt avaldanud, et keegi veel saksa keelt räägib, küsis austerlane, et kas mina ka oskan. Ja siis me jätkasime vestlust kolmekesi, teemadel, miks ma saksa keelt oskan ja kas ma Saksamaal käinud olen. Millegipärast on see sakslaste puhul alati küsimus, mis järgneb küsimusele, kuidas ma saksa keelt oskan. Saksa härra oli väga rõõmus, et ma Hamburgis käinud olen ja isegi Mainau saart teadsin ja külastanud olen. Ta soovis rõõmu jagada oma abikaasaga, pöördudes tema poole, et näe kui tore, et see tüdruk oskab ka saksa keelt. Aga daam vastas kibedalt, et see pole midagi erilist, paljud oskavad Eestis saksa keelt. Igaljuhul oli see mul esimene kord päris kadakasaksaga vestelda. 

Samal päeval juhtus veel üks esimene kord. Läksin Leesil ujuma, hüppasin kivi pealt vette ja tundsin, et käe alt käis tuline jutt läbi. Mõtlesin, et ehk oli mõni uppuv mesilane, kes mind veepiiril suskas. Aga kaldal vaatasin, et naha peale oli lausa vill tekkinud ja ümberringi tekkis punane laik. Kõige loogilisem seletus on, et ma hüppasin milli-mallika kombitsale otsa...?

Mõtlesin kirjutada endale armsas keskkonnas, Leesil. Vaatab, kas tuleb positiivsema alatooniga postitus kui muidu. Kahtlen, negatiivsed emotsioonid näivad minu jaoks liikumapanevaks jõuks olema, sunnivad midagi muutma. Häid asju ma väga ei jaga, kardetavasti olen ihne loomusega. Aga tegelikult on eestlased ka kadedad ja mulle näiteks ei meeldi, kui keegi pidevalt oma õnnest ja lustiks kirjutaks. Sest kui keegi koguaeg kirjutab, kui hästi tal läheb, on ta kas ebaaus- kellelgi ei lähe koguaeg hästi, või ebasiiras, sest ta räägib ainult ühest küljest juhtumistest. Ma vaatan, postituse alatoon on juba päris tumedates varjudes, mis teha. Üks eesti keele õpetaja, see võis olla pr Schmidt, rääkis, et kui tahvile kirjutad ja lause kerkib tahvli ülemise osa suunas, on hea tuju, kui alla, siis halb tuju. Ju mul siis on halb tuju, aga halva tujuga olen ma ausam ja naljakam. Õnneks tean ma neid halva tuju tagamaid, seega pole raske tuju parandada. Eksin. Sügis tuleb, selle vastu ei saa. Eile oli isegi päeval külm paljajalu õues käia, kaugel pole aeg, kus peab sokid jalga panema, vastik. Sügis toob kaasa töö, linnas elamise ja suure vajaduse magada. Juunis polnud mul mingit probleemi kell 1 magama minna ja 8 tõusta. Nüüd on mul probleem kell 10 tõusta, täna tõusin ja jäin kell 3 päeval uuesti magama. Töö hädadest ma juba kirjutasin. Ehk peaks püüdma seal midagi muuta, aga selleks oleks vaja mingit toetuskonda, aga sekretärid on allaheitlikud isendid, ainult kohtuskäijatega julgevad ülbitseda. Kohtunikud, nemad on pisut eriilmelisemad, aga näib, et läbiv joon on tähelepanu alla sattumise vältimine ja see eeldab ka, et sekretär midagi ennekuulmatut ei tee. Mõned nooremad kohtunikud on uuenduslikuma mõtlemisega, aga ega nemadki selle kändude armee vastu saa. Näide kännu teost: saata pdf vormis blankett, mida tuleb täita, aga selle asemel, et wordi dokument arvutis pdf-ks teha, prindib känd wordi dokumendi välja ja viib selle skännerisse.
Teiseks on mul halb tuju, sest mul on igav. Leesi pood hakkab vaikselt uksi sulgema ja enamik uusi mõtteid tuleb järgmisse suvesse saata. Loodetavasti ei osta poe maja keegi tropp, kes poe tegevuse ära keelaks. Noh, samas, siis saaks jälle Mailaga rahvamaja kasutamise osas kembelda. Kui mul suve alguses oli üksi poes kõhe olla, võõras koht, tundmatu valdkond, siis nüüd ma mõtlen, et kui pood sügisel uksed selleks aastaks lõplikult uksed kinni paneb, tuleb mul kindlasti pisar silma, nii omaks on ta saanud.
Täna käisin esimest korda sel suvel Kolgas, kaltsukas oli häid leide. Tutvusin ka Leesi poe konkurendi ( tegelikult  ei saa üksteisest 16 km kaugusel asuvad poed väga konkureerivad olla, kui siis ainult Pudisoo ja Pedaspea inimestele, kellele kumbki pood jääb umbes sama kaugele) Kolga mõisa poega. Meil on piimatooted odavamad, neil on muu kraam sutsu odavam, aga nemad on ka suurele maanteele lähemal ja üldse tarnijatele mugavamas kohas, täna näiteks käis neil Balbiino auto, meil nädalavahetusel kauba saamise luksust küll pole. Aga neil oli näiteks piim otsas. Ja kuldne Marlboro. Ja ma võin uhkusega öelda, et meie pood näeb seest ilusam välja, meil on avaram ja kaupade paigutus pole pooltki nii kaootiline kui neil. Väljast on mõlemad majad umbes sarnases seisukorras, olgugi, et nemad asuvad mõisas.
Seega jah, oleks vaja mingit uut projekti talveks. Vastasel juhul ootab mind ees töötamine, söömine, magamine.

Ettevõtja/kontoriroti ulg

Kui paar päeva tagasi vastasin küsimusele, mis mu tööülesanded on, et peamiselt protokollimine, toimikute korrastamine, määruste saatmine, siis nüüd, teist päeva peale puhkust tööl olles tean kindlalt, et see oli liialt positiivne lähenemine. Tegelikult võib minu tööülesanded palju lühemalt kokku võtta: paberi, enda ja teiste aja raiskamine. Ma löön iga määruse peale neli templit - kas saaks veel vanamoodsamalt?Määrusi on päeval keskmiselt 30. Ja kõike seda selleks, et kiirlaenufirmad saaksid võimalikult kiiresti tagaseljaotsuse teel suvalistele venelastele, kes on Venemaa ja Ukraina avarustesse kadunud,  antud sms-laenud kolmekordse summana tagasi. Või siis teine variant - otsida Venemaa avarustest nende lollikeste, kes peale kaht nädalat tutvust abiellusid, abikaasasid, et saaks abielu ära lahutada, kusjuures lahutamiseks on vajalik mõlema abikaasa ilmumine kohtusse... Ja rääkides toimikutest, mida tuleb KÄSITSI harilikuga nummerdada, ühes toimikus on 200 lehte... Minu ideest, toimikulehed pakina printeris nummerdada, ei vaimustunud kantselei kodukorrale viidates keegi. Harilikuga peab olema. Siia ei saa jääda manduma, eriti peale seda, kui oled teinud midagi, mis on sinu enda oma, mis on maaelule kasulik ja kus oled iseenda ülemus.

Elavad pildid

Kui olin peale tööpäeva ennast maitsvate bruschettadega kosutanud, sättisin ennast ootusärevuses Coca-Cola Plazasse filmi Elavad pildid vaatama. Filmi arenedes hakkas mulle tunduma, et midagi ei ole õige, filmis kõlas saksa keelne kõne ja keegi naljakate kohtade peal ei naernud. Siis aga tuvastasin, et eesti keelsed subtiitrid puuduvad, ekraani all laiusid vaid kirillitsas tõlked. Ma ei lasknud ennast saksa keele oskajana olukorrast häirida ja vaatasin kommi süües filmi edasi. Teatavasti on tegemist filmiga, kus lugu areneb kronoloogilises järjestuses Eesti 20.sajandi ajaloo sündmuste taustal. Nii minu kui filmitegelaste õnnetuseks saabus nõukogude okupatsioon. Vaatamata pingutustele ja hiljuti taasalustatud vene keele õpingutele, ei saanud ma enam pidevast ja kiiresti räägitud vene keelsest dialoogist aru. Tabasin ennast korra mõttelt, et vaata häbilugu, ma ei oska vene keelt ja nüüd ei saagi filmi vaadata. Selle mõttemulli torkas aga raevukalt puruks asjaolu, et üksikute eesti keelsete vestluste ajal oli venekeelne tõlge ilusti kohal. See oli vast Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva tähistanud kodanikule liig. Krahmasin oma koti ja läksin saaliteenindajat otsima. Oma mure ära rääkinud, teatas töötaja, et selles saalis eestikeelseid subtiitreid polegi, need pidavat ainult suures saalis olema. Ma juba proovisin mälupilti silme ette manada, kas tõesti internetis nii kirjas oli, et seitsmendas saalis on ainult venekeelne tõlge, kuid see pilt jäigi manamata. Saabus kino administraator, kes tõdes, et jah selle saali filmi puhul ei ole kinol õnnestunud saada eesti keelse tõlkega filmiplaati. Seda suurem oli minu üllatus ja pahameel, et tegemist pole teadmatu eksimusega, vaid täiesti teadliku tõlketa võõrkeelse filmi esitamisega, lootuses, et noored, kes vene keelt ei oska, filmi vaatama ei tule, ja vanad, kes saksa keelt ei oska, on liialt alandlikud pretensioonide esitamiseks. Mulle anti minu piletiväärtuses kinkepilet ja loodeti, et sellega on lugu lõppenud. Aga tegin avastuse, et järgnevatel päevadel ei ole enam peale tööpäeva lõppu algavat soodsat seanssi ja ma peaksin oma kinkepiletile veel juurdme maksma, et sama filmi lõpuni näha, seega tegin neile ettepaneku kinkepileti väärtust ühe eurot võrra suurendada. See soov jäeti rahuldamata. Esitan kirjaliku pretensiooni, toetudes VÕS § 100 ja 135.