Eile kell 9.45 olime Kehra turuplatsil
valmis, kui punane kaubik ukse avas. Sealt paistsid kümned traadist
kanapuurid, igaühes umbes 5 kana sees. Mina olin oma 10 kana
transportimiseks põhjalikult valmistunud: 2 kassi transpordipuuri, 2
suurt kaanega kassipeldikut ja umbes 10 kartulikotti. Tegelikult pani
kanamüüja 5 kana ühte ja 5 teise kartulikotti ja ütles, et neil
on nii kõige mugavam. Kotid panime auto pakiruumi ja asusime
tagasiteele Leesi poole. Kanad olid terve tee vait, nii et ma
arvasin, et nad on surnud. Leesil võtsime siiski liigutavad kotid
sülle ja viisime oma uhiuute kanakuuti õigemini kanamajja, mida me
üle pooleteise nädala ehitanud olime. See oli vaja väga korralik
ehitada, et ribeinid (rebased), kährikud, mingid ja muud kanamaiad
meie munejatele ligi ei saaks. Kanad lasime nende uute majja lahti ja
kõik olid elu ja loodetavasti ka tervise juures. Alguses nad
kogunesid ühte nurka ja pressisid endid üksteise vastu, kuid varsti
tulid juba teri ja kaerahelbeid nokkima. Üldiselt ei paista nad
üldse väga häälekad kanad olema – tavalist kanakisa tegid nad
siis, kui naabrikoer nende majja söösta püüdis ja siis, kui üks
eesrindlik kana meile esimese muna munes. Tegime vanaisaga neile
üles väikese aknakese ja panime õrre ka magamiseks paika. Lisaks
panime neile vana voodiraami heina täis pappkastidega, kus nad
muneda saaksid. Sokutasin sinna ka paar võltsmuna, mis tegelikult on
kivid. Aga kuna juba bioloogist naabriproua pidas kive eemalt
vaadates munadeks, siis ehk usuvad ka kanad. Ilmselt usuvadki, sest
esimese muna leidsin just kivi kõrvalt, mille kasutasin pidulikult
šokolaadikoogi valmistamiseks. Õhtupoolikul lasin kanad majast
välja rohuaeda kõndima. 3 julgemat kana kasutasid kohe avatud ukse
võimalust ja hakkasid õues jalutama ja tigusid sööma. Hiljem
tulid ka teised, ainult 3 jäid majja, ilmselt oli neil munakoorem
raske kanda (tagumik oli neil sulgede all munakujuliseks vormunud) ja
nad üritasid leida kohta ja aega munemiseks. Aga sisse jäänud
kanad sugugi ei soovinud minna voodi peale oma pesakastidega tutvuma
ja õrrest ei teinud nad ka välja. Ma olin mures, et nad ei oska või ei
taha nende peale minna. Õhtul, kui ma nad kõik sisse tagasi olin
ajanud ja hämaraks hakkas minema, käisin neid veel vaatamas ja minu
rõõmuks olid 7 kana õrrele magama läinud ja 3 kana magasid või
kössitasid niisama voodi peal. Tähendab hüpata ja lennata nad ikka
oskavad. Nüüd lähengi vaatama, kas meie kanamaja ikka on
röövlikindel (unes nägin, et ribein oli seina augu ramminud) ja
kas täna hommikul saab omletti süüa.