Friday, February 19, 2010
Tänaseks ma olen juba 3 nädalat nägija olnud. Juba hakkan ära harjuma selle luksusega, sestap panengi kirja mõned tähtsamad meenutused ajast, mil ma veel head nägemisteravust ei omanud. Kohe kindlasti ei näinud ma varem majade numbreid, tänavanimede silte, bussi-, trolli-, tramminumbreid, autode numbrimärke, tv subtiitreid, liiklusmärke - eriti neid, kus on nooled peal, eriti halvasti nägin Prismas ja Selveris, kus ere valgus mul eemalt vaadates kaupade hindu näha ei lasknud. Tähti ei näinud taevas, heal juhul oli näha heledamat sorti kuma, inimeste näod olid ühtlane kollakas-valge pastelne sulam, heal juhul olid näha tumedad silmakoopad. Puude ja põõsaste lehed olid nagu lasteia joonistuste peal, kus lapsed joonistavad tüve ja siis rohelise ringi sinna otsa - ei mingeid eristatavaid lehti.
Tuesday, February 2, 2010
28 jaanuarist - kui hakkasin nägema
Blogspot on mu viimase - augustikuise sissekande ära kustutanud..
Aga nüüd ma otsustasin, et hakkan siia tähelepanekuid kirja panema asjadest, mida ma lühinägelikuna ei näinud või ei märganud.
Teatavasti tehti mulle PRK silmalaseroperastioon silmakliinikus Silmalaser dr Kai Noore poolt 28. jaanuar kell 10.00 - 12 000 maksis. Kallim valutum variant 30 000 ringis.
Operatsioon ise polnud hirmus ega valus. Valusaim osa oli, kui õde silmameigi jäänuseid ripsmete küljest ära nühkis - peale seda ma kahtlustasin, et enam mul ripsmeid pole - ikka säilisid mõned. Seejärel aeti mind hambaarstitoolile sarnanevale asjale lebama, pandi tekk peale ja käsi tõsta ei lubatud. Ripsmed kleebiti lau külge kinni - see ei olnudki valus ega ebamugav üllatuslikult. Pandi veel tuimestavaid tilku ja siis arst pintseldas silmamuna - see oli rõve - ei tundnud küll midagi, aga teadvus oli teadlik, et silmamuna käpitakse ja tundis rõvedust. Kästi jälgida rohelist tulukest silmade kohal. Ja siis pandigi laser tööle, silme ette tuli mõneks sekundiks punane virvendus ja oli tunda teravat kärsahaisu. Hais oli vastik, eriti teades, et mina kärssasin. Teise silmaga korrati sama asi, ainult et siis olin juba targem, hoidsin hinge kinni, et mitte haisu tunda. Siis käristati kleepsud silme ümbert ära - see oli teisena kõige valusam osa operatsioonist. Kui kõik see tehtud, kästi püsti tõusta, anti tablette ja õe õpetussõnade saatel kästi koju minna. Kokku olin kliinikus umbes 40 min.
Nojah, piinad algasid alles tunnikese pärast, kui algas peatumatu pisaravool silmadest. Vett muudkui voolas ja voolas. Selle juures oli ainult üks hea asi, kogu keha veevaru väljus silmade kaudu ja vetsus ma selle päeva lõpuni ei käinudki. Pisut oli tunda ka kipitust, aga valust nuttu peale ei tulnud - võib-olla keha teadis, et pisarate jaoks pole kuskilt vedelikku võtta enam. Kolmanda päevani ei seisnud silmad üle 2 sekundi järjest lahti. Kolmanda päeva alguses pidin ise eemaldama läätsed, mis peale oppi kaitseks silma pandi - sain hakkama. Neljandal päeval hakkas juba inimese tunne tekkima, silmad püsisid juba lahti, aga tahtsid pidevalt niisutavaid tilku. Neljanda päeva õhtul olin juba nii nahhaalne, et sõitsin lühikese maa ise autoga. Viiendal päeval käisin arstile silmi näitamas, mis olid täiesti punaseks värvunud kuivusest. Arst tegi hea valiku ja lasi mulle vereseerumit teha. Võeti minu verd ja lahustati soolalahusega ja nüüd ma tilgutan seda omale silma ja ülimalt hästi aitab. Apteegi niisutavad tilgad olid kallid ja tekitasid rähma silma ning niisutusefekt püsis vaid 10 minutit.
Nüüd on kuues päev läbi ja tunnen ennast hästi - raskeid asju tõestes on silmas pisut pinget tunda, aga ei midagi hullu. Aga saan vabalt autoga sõita, telekat vaadata ja isegi arvutis juba olla ja oma mälestusi siia talletada. Poes käisin ka nüüd esimest korda töötavate silmadega.
Aga nüüd on raviprotsess kirjeldatud ning asun oma põhieesmärgi juurde - panna kirja asju ja nähtusi, mida ma varem ei näinud või märganud.
31. jaanuar - lumi sädeleb, varem ma nägin lihtsalt üldist läiget, nüüd on näha täielik hõbedane sädelus.
1. veebruar - vaatasin 5m kauguselt telekat ilma prillideta ja nägin subtiitreid. Enne oli maksimaalne kaugus subtiitrite nägemiseks 1 m - heal juhul.
2. veebruar - käisin Rocca al Mare keskuses ja poe koridorides kõndides nägin väikeste butiikpoodide müüjate nägusid - varem ma ilmselt üldse ei pannud neid tähelegi.
Aga nüüd ma otsustasin, et hakkan siia tähelepanekuid kirja panema asjadest, mida ma lühinägelikuna ei näinud või ei märganud.
Teatavasti tehti mulle PRK silmalaseroperastioon silmakliinikus Silmalaser dr Kai Noore poolt 28. jaanuar kell 10.00 - 12 000 maksis. Kallim valutum variant 30 000 ringis.
Operatsioon ise polnud hirmus ega valus. Valusaim osa oli, kui õde silmameigi jäänuseid ripsmete küljest ära nühkis - peale seda ma kahtlustasin, et enam mul ripsmeid pole - ikka säilisid mõned. Seejärel aeti mind hambaarstitoolile sarnanevale asjale lebama, pandi tekk peale ja käsi tõsta ei lubatud. Ripsmed kleebiti lau külge kinni - see ei olnudki valus ega ebamugav üllatuslikult. Pandi veel tuimestavaid tilku ja siis arst pintseldas silmamuna - see oli rõve - ei tundnud küll midagi, aga teadvus oli teadlik, et silmamuna käpitakse ja tundis rõvedust. Kästi jälgida rohelist tulukest silmade kohal. Ja siis pandigi laser tööle, silme ette tuli mõneks sekundiks punane virvendus ja oli tunda teravat kärsahaisu. Hais oli vastik, eriti teades, et mina kärssasin. Teise silmaga korrati sama asi, ainult et siis olin juba targem, hoidsin hinge kinni, et mitte haisu tunda. Siis käristati kleepsud silme ümbert ära - see oli teisena kõige valusam osa operatsioonist. Kui kõik see tehtud, kästi püsti tõusta, anti tablette ja õe õpetussõnade saatel kästi koju minna. Kokku olin kliinikus umbes 40 min.
Nojah, piinad algasid alles tunnikese pärast, kui algas peatumatu pisaravool silmadest. Vett muudkui voolas ja voolas. Selle juures oli ainult üks hea asi, kogu keha veevaru väljus silmade kaudu ja vetsus ma selle päeva lõpuni ei käinudki. Pisut oli tunda ka kipitust, aga valust nuttu peale ei tulnud - võib-olla keha teadis, et pisarate jaoks pole kuskilt vedelikku võtta enam. Kolmanda päevani ei seisnud silmad üle 2 sekundi järjest lahti. Kolmanda päeva alguses pidin ise eemaldama läätsed, mis peale oppi kaitseks silma pandi - sain hakkama. Neljandal päeval hakkas juba inimese tunne tekkima, silmad püsisid juba lahti, aga tahtsid pidevalt niisutavaid tilku. Neljanda päeva õhtul olin juba nii nahhaalne, et sõitsin lühikese maa ise autoga. Viiendal päeval käisin arstile silmi näitamas, mis olid täiesti punaseks värvunud kuivusest. Arst tegi hea valiku ja lasi mulle vereseerumit teha. Võeti minu verd ja lahustati soolalahusega ja nüüd ma tilgutan seda omale silma ja ülimalt hästi aitab. Apteegi niisutavad tilgad olid kallid ja tekitasid rähma silma ning niisutusefekt püsis vaid 10 minutit.
Nüüd on kuues päev läbi ja tunnen ennast hästi - raskeid asju tõestes on silmas pisut pinget tunda, aga ei midagi hullu. Aga saan vabalt autoga sõita, telekat vaadata ja isegi arvutis juba olla ja oma mälestusi siia talletada. Poes käisin ka nüüd esimest korda töötavate silmadega.
Aga nüüd on raviprotsess kirjeldatud ning asun oma põhieesmärgi juurde - panna kirja asju ja nähtusi, mida ma varem ei näinud või märganud.
31. jaanuar - lumi sädeleb, varem ma nägin lihtsalt üldist läiget, nüüd on näha täielik hõbedane sädelus.
1. veebruar - vaatasin 5m kauguselt telekat ilma prillideta ja nägin subtiitreid. Enne oli maksimaalne kaugus subtiitrite nägemiseks 1 m - heal juhul.
2. veebruar - käisin Rocca al Mare keskuses ja poe koridorides kõndides nägin väikeste butiikpoodide müüjate nägusid - varem ma ilmselt üldse ei pannud neid tähelegi.
Subscribe to:
Posts (Atom)