Sapasse

Neljas päev

Kui me Halong-Baysse reisi broneerisime, oli kirjas, et see on 2 päeva ja 1 öö. Tegelikkuses oli see üks ööpäev. Teise päeva hommikul kell 9 tuli kajutitest lahkuda ja kell 12 paiku aeti laeva pealt üldse maha. Enne, kui algas tagasitee Hanoisse, tuli veel bussi oodata tunnikese, aga see tunnike osutus väga kasulikuks, sest otsustasime oma rännakuid jätkata samal laevukesel olnud Poola daamidega - Renata on väga elav ja talle meeldib kaubelda ja kohalikega vaielda, Marzanna on rahulik ja reisiks hästi ette valmistunud. Tegelikult oli seltskonna suurendamine hädavajalik, sest ma ei kannata ühe ja sama inimese seltskonda kaua järjest välja. Tagasi Hanois jäin juttu rääkima ühe Kanada vanadaamiga, kes kurtis, et Kanadas on 4 kuud talvel nii külm, et tema selle aja reisib üksi soojadel maadel ja just nimelt üksi, sest pikad reisid pidid sõprusi purustama. Ma täiesti usun. Lisaks soovib ta endale Vietnamist 600 dollariga uusi hambaid. Meil Antiga ei olnud plaani üldse Sapasse minna, sest see on kaugel ja külmem kui mujal. Aga et Poola daamid kindlalt minna soovisid, ostsime pilteid "sleeper bus`le" (pikamaa buss, kus istmete asemel on mugavamad istmed ja need saab täiesti alla lasta) ja asusime 10 dollari eest kell 10 õhtul bussile, et hommikul vara Sapas ärgata. Laevukesel olnud prantslastelt kuulsime selliste busside kohta jubedaid lugusid, aga tegelikult polnud asi üldse hull, ainult siis kui mingi kurvi peal peldiku uks lahti vajus, oli jube lehk. Jalgu päris välja sirutada ei saanud, aga see väga ei seganudki. Buss jõudis Sapasse umbes kell 4 hommikul, aga õnneks lasti meil armulikult ligi poole seitsmeni bussis veel magada, prantslasi olla kohale jõudes kell 4 välja visatud. Ja see võis jube olla, sest hommikul pool 7, kui me lahkusime, oli õues midagi 12 kraadi ringis, samas kui mul olid seljas kõige õhemad riided, sest Hanois oli 35 kraadi. Siis pidin tänaval arvukate kauplemisdaamide keskel, kes bussi juba varakult ümber olid piiranud, soojemaid riideid selga ajama. Ajasime lähimas kohalikus söögikohas omale nuudleid sisse ja hakkasime plaane pidama. Et Sapa eksisteerib vaid turistide eesmärgil, on siin hinnad kallimad. Igasugu tuurid siinsete vaatamisväärsuste juurde olid kallid ja seega lasime end ära rääkida ühel hotelliomanikul, kes pakkus meile neljale toa 4 dollarit inimese kohta ja juhiseid, kuidas ilma giidita riisiplatvorme vaatama minna ja järgmisel päeval Bac Ka külla mingile külaturule, kuhu Renata väga minna tahab. Jätsime kotid hotelli ja asusime jalgsimatkale Cat Cat külla, et mägesid ja riisiplatvorme näha. Selleks ajaks oli kell umbes 9 ja õues oli järsku 30 kraadi. Vaated olid sellel matkal tõesti ilusad, aga eriti ilusaks läks, kui turistidele mõeldud rajalt väiksele kohalike rajakesele pöördusime. Meeleolu rikkujaiks olid vaid nö "kerjuslapsed", kes sulle kurva näoga hingehinnaga käepaelu müüa tahtsid ja see oli tõesti hirmus, sest nad olid nagu kurva näoga zombid. Üles linna tagasi kõmpimine oli vaevaline (osad turistid lasid ennast mootorrattaga viia), aga täiesti teostatav, lihtsalt linna jõudes tekkis suur janu ja üheskoos otsustasime kohalikku lahtist õlu proovida. 2 liitrit sai umbes 1 euro eest ja maitse oli täiesti hea, arvestades, et tegemist oli õllega, mille sõber ma reeglina ei ole. Kinnitanud Vietnami keskmisest kallima hinnaga keha, tundus õige aeg ära proovida kohalik massaaz. Kuue dollari eest sai pea-, kaela-, selja-, jalamassaazi 60 minutiks. Massaaz oli natuke närviline ja kiire, aga üldjoontes meeldiv, häiris see, et massöörid laterdasid omavahel terve massaazi aja. Naasesime oma urgashotelli - tuba külm, lärm kostab tuppa ja üllatus üllatus, minu voodi all näugus kass, kes oli kõrvalvoodisse pissinud...Kui me homme või ülehomme sealt külaturult naaseme, ihkab minu hing küll natuke paremasse ööbimiskohta, kui 4 dollari eest täna sai.

Vietnam jätkub

Teine päev Hanois algas küll minu jaoks nukralt – kell 1 öösel läks uni ära ja hommikuni vaevlesin koduigatsuse käes. Mõtlesin, miks ikka oli vaja nii kauaks tulla, jõuludel tahaks ikka kodus olla. Eks me näe.  Peale tagasihoidlikku, kuid maitsvat hommikusöögi omletti, asusime uue hotelli otsingutele. Esimene hotell oli küll kena ja lahke teenindusega, aga maksis 32 dollarit kahele kokku. Minu plaanides ei ole hotellile päevas üle 10 euro ette nähtud. Rändasime siis mööda Hanoi Old Quarteri tänavaid, kusjuures iga tänav on seotud mingi kaubagrupi müügiga siin – kas on kari poekesi, mis müüvad metallist asju, bambust, kassikulda vms. Tänavate ületamine tundus esmapilgul siin võimatu, sest jalakäijatel siin mingeid eesõigusi pole. Olgugi, et aegajalt leidub ülekäiguradasid ja valgusfoore, siis nende tähendust ei tundu siin enamik teadvat. Et meil seekord seljakotte seljas polnud, hakkasime hotellidest automaatselt odavamaid pakkumisi saama. Astunud sisse umbes viite hotelli, jättis kõige sümpaatsema mulje Tu Linh Palace, kus saime kaubale 18 dollariga. Tuba on selles hotellis oluliselt moodsam ja mugavam kui eelmises kallimas. Kolinud ühest hotellist teise, läksime kohtuma vietnamlasega, kellega eelmine päev facebookis kohtumise kokku leppinud olime. Jäime natuke hiljaks ja internetti ei saanud, seega pidin mitmelt inimeselt enne küsima, kas ta on Quinh, kellega facebookis rääkisin. Lõpuks leidsime ikka õige isiku üles, ta oli sõbrannagi kaasa võtnud. Mina lootsin, et nad nüüd näitavad, kust saab head sööki ja kust ma mobiilikaardi saan, aga sellest nad vaimustunud polnud, jalutasime natuke järve ääres ja siis istusime pinkidel ja rääkisime juttu. Selgus, et nende poolest oligi kohtumise eesmärk inglise keele harjutamine. Esialgu oli mul oma vestluspartnerist arusaamisega suuri raskusi, eelkõige seepärast, et ta ulatus mulle pikkuselt umbes rinnuni ja ma lihtsalt ei kuulnud teda. Istumine parandas selle vea, aga nende hääldus on kohati ikka hoopis muu kui inglise keel. Ise kurtsid ka, et koolis õpetatakse hääldust väga valesti. Niisiis rääkisime ligi 2 tundi juttu koolist, tööst, Vietnami elust, perekonnast, loomadest ja väga tore oli. Lõpuks tuli veel kolmas tüdruk, kes oskas oluliselt paremini inglise keelt ja tema kinnitas mu kahtlusi, et aasia inimesed on pigem reaalainete inimesed ja sellepärast on neil raske keeli õppida. Tema aga õppis kirjandust ja oli väga tasemel inglise keele rääkija, vastukaaluks kolmandale, kes reaalselt õppis ülikoolis inglise keelt, aga rääkis kõigist kolmest kõige vähem. Nendega rääkides tõdesin ma jälle, milline õnn on mul olnud Eestis sündida ja kasvada. Kui mul juba nälg näpistama hakkas, jätsime nendega hüvasti ja asusime süüa otsima. Anti on väga kartlik kohaliku toidu osas, aga mina keeldusin uuesti KFC-sse minemast ja nii me siis pärast mõningast otsimist astusime ühte tänavatoidu kohta sisse ja sõime mingit nuudlirooga, mis osutus väga heaks. Siiamaani pole seedimisega midagi juhtunud. Päeva viimaseks eesmärgiks oli kohaliku sim-kaardi ostmine, et saaks maakohtades ka mobiilset netti kasutada, kui kuskil wifit ei leidu. Üldiselt on siin kõigis linna hotellides wifi. See otsimine kestis ka ligi tund aega, sest õige pood oli kas kinni või ei osatud inglise keelt. Lõpuks soetasime siiski u 7 dollari eest kaardi, millega peaks saama helistada ja kuu aega piiramatult netti kasutada. Müüja näitas üles lahkust ja nägi tükk aega vaeva, et see kaart minu telefonis tööle hakkaks. Siin kirjutades ei tundugi, nagu midagi paljut korda saatnud oleks, aga kell 9 õhtul suikusin juba unele. Eks see liikumine siin on ikka oluliselt keerulisem – 1 km läbimine võtab siin tänu liiklusele ja asju täis kõnniteele ikka 3 korda kauem, kui Eestis.


Kolmas päev

Et olin eelmine õhtu varakult unele suikunud, ärkasin juba kell 5 hommikul. Saatsin paar e-kirja couchsurfingu sõbra soovitatud reisikorraldajale, et soovime täna Ha Longi minna ja umbes kell 7 ta mulle mu vietnami numbrile (soetasime sim-kaardi, et mitte  ainult wifist sõltuda) helistas, et giid tuleb meile varsti hotelli järgi. Paraku on kohalike inglise keele numbrite hääldus pea arusaamatu ja nii ma siis eeldasin, et millalgi hommikul meile järgi tullakse. Tegelikult läks nii, et kui 7.30 hommikusöögi lauas nuudlisupi söömist olin alustanud, tuli üks armas vietnami tüdruk ja küsis, kas siin mingi Liisa on, kes Ha Longi läheb. Selgus, et meil oli 2 minutit jäänud bussile. Nii siis tormasime üles tuppa ja haarasime asjad, nuudlisupp jäi õnnetult lauale. 3,5 tunnine sõit Hanoist Ha Longi toimus mikrobussiga, kus oli minu suureks rõõmuks palju teisi turiste, sh Leedust, Poolast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, isegi moslemitüdrukud Malaisiast. Vahepeatus tehti kuskil kauplemishoones, kus väidetavalt puudega inimesed käsitööd tegid ja hinnad olid isegi Euroopa kohta kallid. Jõudnud kohale Ha Longi, topiti meid kalatraali meenutavale alusele, kotid visati lihtsalt paadi põrandale ja sellega viidi meid siis „uhke“ kruiisilaeva peale, mis tegelikkuses näeb välja (kirjutan seda blogi siin laevukese peal olles) nagu mingi praam, mis 90ndatel mõnele Eesti väikesaarele viis, ühesõnaga mitte luksuslik, vaid pigem peldik. Lõunasöök oli napp, lesta suurune kala nelja inimese peale ja juurde kleepuvat riisi ja hunnik taimi. Peale sööki algas meil nagu giid Linda ütles „busy day“ - esmalt viidi meid koopasse, mis oli isegi vaatamisväärne, aga seal sees ei räägitud midagi teaduslikku koopast, vaid paluti arvata, mis looma mingi koopa osa meenutab. Seejärel viidi meid kajakkiga sõitma – see oli tore, aga kestis maksimum pool tundi, randumine oli „ujuval turul“, mis reaalselt kujutas endast ühte magusa letti suuremal parvel. Päikeseloojangul (see alustab siin 5 paiku loojumist ja tõuseb 6 paiku hommikul) parvetati meid liivaranda, kus sai mööda treppe ronida ka kõrgustesse, et lummavast vaatest pilte klõpsida. Treppidel oli näha ka kahte ahvi, aga ma kahtlustan, et need ei elanud seal mitte vabatahtlikult. Lõpuks sai ujuda, vesi küll läbi ei paistnud ja oli räpasepoolne, aga ikkagi ujumine. Järgnes õhtusöök, mis juba enamvähem vastas ootustele, sõin isegi krevette. Siis üritati turiste lõbustada kalapüügiga, aga õnge otsas polnud isegi sööta. Enda toidu ja joogi pardale toomine oli keelatud, sest muidu poleks turistidelt saanud koorida Tallinna Vanalinnale vastavaid hindu jookide pealt. Selle paadi puhul oli tore see, et sai teiste turistidega suhelda ja muljeid jagada, aga kahjuks uinusin ma muusika saatel juba kell 9 ja suuremast läbust jäin ilma, see-eest Anti esindas eestlasi tublilt. Tegelikult on see Ha Longi laht väga kaunis, on ta ju isegi UNESCO kaitse all alates 1994, aga kahjuks toimub siin umbes sama efekt, mis Egiptuses püramiidide juures. Koht ise on ilus ja põnev, aga kohalikud oma räpasuse, rahaahnuse ja petuhimuga suudavad kogu kogemuse üsna nulli lähedale tagasi tuua. Maksime selle reisi eest 73 dollarit näkku, mis nüüd pole väga kallis, aga selgus, et mõned samal paadil olnutest maksid vaid 50 vms. Aga kardetavasti ei oleks kvaliteet palju parem, kui me oleks üle 100 dollari maksnud, ümberringi tiirutasid umbes samasugused parsad.
Neljanda päeva hommikuks ei ole ma küll koduigatsusest ahastuses, aga kui meie laevukese saksa vanahärra teatas, et tema saab „Gott sei Dank“ homme koju lennata, muutusin ma kadedaks küll.

Vietnamisse

Reis Vietnami poole algas 24.11.2014 kell 03.30 -startisime Antiga autoga Tallinnast Riia suunas. Riiast võtsime peale Anti sõbranna ja sõitsime Riia lennujaama. Anti sõbranna viis auto oma töö juurde parklasse. Lennul Riiast Moskvasse midagi väga märkimisväärset ei juhtunud. Moskvas pidime lennujaamas Hanoi lendu ootama 6,5 tundi, see oli üsna laastav ja ootamise lõpuks oli mul soov tagasi Riiga lennata. Boardingu ajal veel lootsin, et äkki lend jääb ära või tekib mingi muu problema ja saab koju tagasi minna. Koju tagasi ei saanud, aga problemasid tekkis küll, nimelt umbes 300 pilukat, kes ei osanud oma kohti leida, munesid vahekäikudes ja üldse millestki aru ei saanud. Vene stjuuard Boris küsis vene keeles, kas mul on ka vaja abi koha leidmisel, kuid ohkas kergendatult Slava bogu, kui ma ise hakkama saada lubasin. Venelased tundusid nende asiaatide kõrval ikka väga normaalsed ja kodused ning meie ilmselt neile ka. Üks umbkeelne pilukas oli minu koha hõivanud ja minu taha tekkis suur ummik, kui ma talle seletada püüdsin, et see mitte tema koht pole. Teised pilukad hakksid mulle jala peale koputama, et ma ummikut ei teeks, samas ise nad koguaed munesid vahekäigus oma kottidega ja vinnasid neid pidevalt pakiriiulisse ja alla tagasi. Lisaks sain ma endale unistuste seljataguse istuja  - pilukas titt, kes jalgadega ja vahelduseks kätega mu tooli togis. Pilukas isa ei keelanud ja magas hambad laiali. Minu kurjad pilgud asja ei lahendanud. Selleks ajaks olin üle 24 tunni magamata. Aerofloti kohta ei ole mul ühtki halba sõna öelda - lennuk oli korralik, teenindajad viisakad ja rääkisid inglise keelt, aga mõistsid ka nalja ning söök oli maitsev ja piisavas koguses. Filmi ja muusikaavalik oli ka väga korralik. Lõpuks Hanoisse jõudnud, tabas meid suur õhuniiskus ja järjekordne pilukate geniaalsus. Nimelt tuleb enne lennujaamast pääsemist viisa teha. Selleks tuli Eestis neti teel ette tellida approval letter ja siis lennujaamas pass, täidetud blanketid ja 45 dollarit asjapulkadele anda. Muidugi oli neil enam kui 100 turisti kohta ainult üks putka, kus üks daam viisasid väljastas. Täiesti arusaamatu asjaolu juures, et neid elab siin riigis üle 90 miljoni. Pagasi sain ka kätte ja asusime airport minibusiga kesklinna poole 2 dollari eest. Sõit kestis umbes 45 minutit, normaalse liiklusega maal oleks poole vähem aega läinud, aga need siin ju liiklusmärke ei tunnista,
valgusfoorem on vähe ja kõik manöövrid tehakse tuututamise teel. Asusime hotelli otsingutele, meil väga palju tingimisruumi polnud, sest pilukad jagasid meie suure seljakoti ja päevitamata naha järgi ära, et me oleme uued. Lõpuks võtsime peale vähemalt 5 hotelli läbikäimist ühe järve vaatega toa.
Peale kosutavat pesu ja uinakut, läksime linnaga tutvuma. Õhus levib siin piimalõhnalise grilli, prügi ja reovee hais. Elektrijuhtmetest postitan varsti eraldi pildi. Isikud istuvad tänaval autotee ääres ja teevad südamest süüa, eemal vedelemas surnud rott. Ühesõnaga linn ei ole just kõige nunnum. Küllap väiksemad kohad ilusamad on. Hiljemalt neljapäeval stardime Ha Long Bay poole.