Ei suju need asjad välismaaga

Njah, Saksamaaga läks asi nii nagu läks. Täna oli plaanis Milanosse minna nädalaks enne, kui korraliku töö leian ja puhkus enne suve ei saabu. Milano jõudis mulle nii lähedale, et olin juba lennujaamas ja boarding oli ka ära toimunud, kui öeldi, et lend lükatakse edasi. Kui kaks tundi ootamist oli möödunud, teatati, et lend on tühistatud. Asenduslendu ette ei nähtud. Meid teenindama pidanud lennuk maandus kehvade ilmastikuolude tõttu Riias ja lendas, vaatamata siinsetest itaallastest reisijate nõudmisele reisijad Riiga viia, tühjalt tagasi Milanosse. Järgmine lend oleks pühapäeval, kus olid mõned vabad kohad, aga kui ma koduteel 1,5 tundi nr 65 bussis Sõjamäel vangis istusin, tegid kojuigatsevad itaallased piletite osas puhta töö, nii et isegi teisipäevasel lennul kohti polnud. Seega ei ole mulle ilmselt välismaal viibimine sel aastal ettenähtud. Praegu tunnen kaasa Maarjale, kellega pidime Milano rongijaamas täna kohtuma. Kahjuks selgus lennu tühistamine alles siis, kui ta juba rongiga Saksamaalt Milanosse teel oli. Ma loodan, et Maarja selle öö üle elab ja homme otsustab, kas tahab üksi Milanot avastada või suundub tagasi Saksamaale.
Sellist asjade kulgu poleks ma küll ennustada osanud, pigem kartsin, et Maarja rong mingil põhjusel Milanosse ei saabu.

Saksamaalt

Pärast mitme päevast ja öist kaalumist otsustasin mitte Saksamaale jääda. Hirm jääda vähemalt aastaks välismaale, kus kõik on võõras, osutus suuremaks, kui Eestis olles iial aimata oskasin. Ma imestan, miks keegi oma välisaasta kogemuste hulgas kohutavaid esimesi päevi ei maini, ehk oleksin siis paremini ette valmistunud. Minu esimesed päevad möödusid nuttes, mis kulmineerus erakorralise psühhoterapeudi külastusega. Kahjuks ei aidanud ka see eriti ja mul tekkisid juba väga enesevaenulikud mõtted. Hoolimata sellest, et Konstanz on kena linn ja mul olid kõik praktilist laadi eeldused (elukoht ühikas, koht ülikoolis, saksa keel suus) sealses ülikoolis õppimiseks olemas, ei sobinud seal olemine mulle üldse. Leian, et asi polnud vaid võõras keskkonnas ja koduigatsuses, vaid motivatsiooni puudumises - juura ei ole minu eluunistus, ma ei elavne nagu iga normaalne juurafänn, kui räägitakse saksa Bundesgerichtshofist, põhiseadusest ja inimõigustest. Mina läksin juurat bakalaureusesse õppima vaid seetõttu, et sain tasuta kohale ja et oma õigustega pisut kursis olla. Iialgi ei ole mul olnud unistust saada advokaadiks, kohtunikuks või prokuröriks ning seda unistust pole mul ka praegu. Seega ei kaalunud eesmärk saada LL.M diplom üles psüühilisi raskusi, mis ootamatult võõrsil varitsesid. Muidugi on mul kahju, et paljudele pettumuse valmistasin ja ära tulin, ka mulle oleks meeldinud, kui elu Saksamaal oleks sujunud, aga leian, et on oluline teha seda, mis teeb õnnelikuks. Arvan, et seal hambad ristis magistrikraadini rühkides oleksin oma unistustest palju kaugemale läinud ning LL.M diplom käes, oleksid paljud pidanud järgmiseks sammuks end tõeliselt juurale pühendada. Seda ma aga teha ei taha.
Eestis leian endale õigepea töökoha ja mõtlen rahulikult aastakese, millega ma oma elu sisustada tahan. Praegu pakub mulle huvi oma ettevõtte loomine ja juhtimine, seega võib mind varsti leida ettevõtluskoolitustel. Ei saa välistada aga, et õigel töökohal tekib siiski kirg juura vastu ning siis võin siiski Saksamaale naasta, sest Konstanzi Ülikool säilitab mulle õppekoha ka järgmiseks aastaks. Nii, et minu meelest on kõik võimalused endiselt alles.
Eks aeg annab arutust.

Siin aga mõned soovitused neile, kes välismaale minna ja jääda tahavad:

Maksa kohe kõik rahad (õppemaks, ühikatoa tagatis, üür) ära, et poleks võimalust mõelda: ma pole maksnud ja kui ära lähen, ei lähe raha raisku.

Kergem on minna koos tuttavaga. Välismaal on inimesed küll viisakad ja sõbralikud, aga neil on kõigil oma elu ja reeglina ei viitsi nad uustulnukaga aega veeta.

Kergem on minna mõne organisatsiooni kaudu, siis aidatakse asjaajamises, sest see tekitab ka stressi, ning kergem on leida sarnases olukorras inimesi.

Esimestel päevadel Skypes lähedastega mitte rääkida - see tekitab suurema koduigatsuse.

Mitte nälgida, sest see tekitab veel halvema enesetunde. Mulle soovitati pidevalt šokolaadi süüa.

Mõtle juba kodus enne lahkumist, et lähed täiesti võõrasse keskkonda, kus sa esialgu kuhugi ei kuulu, kedagi ei tunne ja millestki aru ei saa. Mõtle, kas lähed tegema midagi, mis sulle väga meeldib. Motivatsiooni puududes on raske vastu pidada.

Varusta ennast lemmikfilmide- ja sarjadega, et oma aega esimestel päevadel sisustada. Saksamaal näiteks oli meelelahutuse netist "varastamine" väga raskeks tehtud.

Teel Saksamaale

4. oktoobril kell 21.45 tõusin mina Ryanairga õhku, et maanduda saksa aja järgi 23.10 Frankfurt Hahnis. Ma peaks ütlema, et väga korralik lennuk ja teenindus oli. Egiptuse lennukid on palju hirmsamad olnud. Jõudsingi juba 23.00 Hahni ja sealt sain kohe 23.30 bussi peale (14 eur), et sõita 2 tundi Frankfurt am Maini. Minu plaanide kohaselt pidi see buss alles 00.30 minema, aga selgus et see käib seal iga tund ja nii ma siis läksin varasema peale, mis oli väga täis ja mina pidin istet ühe kriimsilmaga jagama, kes julges märkuse teha, et bussis ei tohi süüa. Aga ma sõin ikkagi ja ignoreerisin teda, kui ta tahtis suhelda. Mõtlesin küll, et hakkan Saksamaal hästi avatuks ja sõbralikuks, aga siis mõtlesin, et seda teen, kui Konstanzis olen, mitte suvaliste kriimsilmadega. Bussis oli mul mure oma kohvri pärast, sest see mahtus teiste kohvrite otsa pagasiruumis ja kuna minu peatus oli viimane, siis ma kartsin, et äkki alumiste kohvrite omanikud viskavad minu oma maha ja see jääb kuhugile öisesse Saksamaale vedelema. Sestap käisin igas peatuses kontrollimas, kas see ikka on alles. Mu terve elu ikkagi oli seal kohvris. Lõpuks jõudsin siiski koos kohvriga Frankfurdi rongijaama, kus koopereerusin Polina nimelise eesti venelasega, kes oskas väga hästi eesti keelt. Veetsime Frankfurdi jääkülma öö kuskil rongijaama sügavustes pagariäri tugitoolidel. Siis oli mul küll tunne, et ma ei jõua kunagi Konstanzi, sest aeg läks kohutavalt aeglaselt - minu rongini oli aega 5 tundi. Pagariäri türklane andis meile kahepeale tasuta tuunikala salati, kuna see oli liiga kaua letis seisnud. Polina rong läks tund aega varem kui minu oma. Oma tunnikese veetsin juba teises pagariäris, kell 5 tehti seal kõik söögikohad lahti ja siis oli valikut. Lõpuks 07.17 sain oma rongi peale. Piletikontrolli ma kartsin, sest online pileti puhul tuleb end identifitseerida ja selleks oli vähemalt netis nõutud Saksa id-kaart. Aga õnneks sobis kontrollile ka Eesti oma. Siis ma sain rahulikult tukkuma jääda. Aga mitte kauaks, sest varsti tuli Karlsruhes ümber istuda. Mul oli mure, et äkki pean järgmise rongi peale uue pileti ostma ja küsisin ühelt töötajalt, aga õnneks sobis pilet mõlema rongi jaoks. See rong läks läbi mägede ja vahepeal lausa kuristike äärelt, see maastik oli minu jaoks nii mitte kodune ja siis mul tuli ahastus, mis kestis järgmised mitu tundi. Konstanzi jõudes oli mul palav, sest mul oli mu talvejope seljas (Frankfurdis muide oli sellega külm) ja siis vajalikku linnaliini bussi ei tulnud ligi 20 min ja ma juba kartsin, et nüüd ma ei jõua õigeks ajaks kohtumisele, et oma ühika võti saada. Bussis veel küsisin nutusena ühe tüdruku käest nõu, millises peatuses oleks kõige parem maha minna. Bussi pealt maha saades ma ikkagi ei leidnud õiget kohta ja helistada ma ei saanud, kuna ma ei mäletanud saksa suunakoodi. Ja siis ma otsisin oma läpaka kuskil parkimisplatsil välja ja hakkasin midagi otsima. Siis läks aga üks tüdruk mööda ja ma küsisin, kus neid võtmeid ikkagi antakse. Alguses viis ta mind jälle valesse kohta, aga siis ikkagi õigesse suunda. Pidin ühest järsust mäest oma raske kohvriga üles roomama. Siis ma ikka veel nutsin ja nägin igati hädine välja. Majahaldaja, kes oli vanem mees ja rääkis väga tugeva lõuna-saksa aktsendiga siis palus mul uuesti järsust mäest alla minna ja mööda tänavat ühikani tulla. Ise läks rattaga ees. Ronisime koos 5ndale korrusele, õnneks aitas ta mu kohvrit tassida. Ja siis üllatus üllatus, ühika boksi ukse avab poiss. Mina olin lootnud, et on 3 toredat soovitatavalt eesti ja läti tüdrukut. Boksi ühisruumid olid üsna segamini ja koristamata ja enda tuppa jõudes tundus see nii kõle - valged seinad ja kolletunud männipuidust mööbel - voodi, riidekapp, kirjutuslaud, tool ja riiulid seintel. Ja siis nad teatasid, et ma olen ainuke tüdruk boksis. Siis ma mõtlesin küll, et ma ei kirjuta sellele üürilepingule üldse alla ja asun kohe tagasi koduteele. Lõpuks ikkagi nutuga kirjutasin alla, aga kuna nad raha ei küsinud, siis ma ei pakkunud ka ja sellega jätsin omale taganemistee. Sulgusin siis oma tuppa ja tahtsin netti minna. Netikaablit polnud, sain selle kõrvaltoa poisilt. Sain siis netti ja skaibis emme kätte ja hakkasin halama, et mina tulen kohe koju. Siis läks nett minema. Käisin kõrvaltoa poisi arvutis, aga seal oli ju imelik emmele nutta. Tulin jälle oma tuppa tagasi ja siis umbes 15 min pärast tuli nett tagasi. Siis lähedased said mind kõik lohutada ja ma otsustasin mitte kohe koju tagasi minema hakata :D. Nüüdseks olen märksa paremas meeleolus, sest boksikaaslased Leo ja Alex on sõbralikud ja abivalmid. Alex õpib ka juurat ja ta lisas mind FB-s erasmuse ja muudesse vajalikesse listidesse. Kolmas poiss on Max, kes pole veel saabunud. Leidsin erasmuse FB kaudu juba esimesed eestlased ka, kes siin on. Võtsin ennast kokku ja tegin oma toa puhtaks - imesin tolmu, pesin põrandad ja akna ära ja pühkisin kõik pinnad puhtaks. See tekitas juba vähe kodusema tunde. Järgmistel päevadel on mul plaanis terve boks korda teha ja edaspidi korda nõudma hakata. Õhtul läksin poodi. Õues oli väga soe, selline 20+. Oma päevases ahastuses ma polnud märganud, kui ilus linn see on. Hästi palju rohelust ja lilli. Iga maja aias, ka kortermajade omades on väga lopsakad puud, põõsad ja taimed. Nagu mingi lõunamaa kuurort. See parandas mu tuju veelgi. Öö veetsin ilma teki ja padjata, aga sain hakkama, sest voodiriided olid mul kaasas. Täna saabub Maarja ja toob mulle IKEA-st ostetud tekid ja padja. Täna lähme koos Maarjaga Konstanzi laiemalt avastama. Kavatsen palju pilte teha ja FB-sse panna. :)