Ühistranspordi inspiratsioon

Et minu auto vandus eelmine nädal suurele külmale alla, hakkasin ma bussisõitjaks, alguses bussijäneseks, aga nüüd juba päris ausaks sõitjaks. Nüüd olen ma nädala igapäevaselt bussidega sõitnud ja minu kauaoodatud soov on täitunud - mul on jälle juhtum, millest blogisse kirjutada. Järvele kolinud, arvasin, et nüüd on lõbusate lugudega ühistranspordis ühel pool, sest vaevalt keegi muinasjutulist buss nr 67 ületada suudaks. Ega tegelikult ületada ei suudagi, vaid teistsugused vähem tragikomöödilised sündmused leiavad aset ja õnneks või kahjuks harvemini kui Lasnamäe liinidel. Igaljuhul ei ole ma nr 23-s selliseid bussilegende (prügarnarkomaan ja Jaasha või Tsurbaan) nagu 67-l pakkuda on, kohanud. Üldse peab nende kahe liini võrdluseks ütlema, et 67-s oli vene keel valdav, 23-s on ikka veel eesti keel. Aga 23 kohta pean ma ütlema, et päevasel ajal on see täielik "surnuaia ekspress" selle väljendi otseses ja mitmes tähenduses, nimelt saab selle bussiga Rahumäe surnuaeda ja päevasel ajal on buss pungil pensionäridest, kes lahkunute ees oma kohuseid täitmas käivad. Ja seda ei saa ma mainimata jätta, et minu kahtlustused osas, et ainult Lasnamäel, linnapea silmaterakesel ei kontrollita pileteid, osutus ekslikuks, vähemalt viimase 5 kuu koha pealt, sest 23-s olen ma oktoobrist alates ühe korra kontrolli kohanud, 17.jaanuaril. Nii palju taustinfoks. Nüüd aga tänase loo juurde. Mina olin võidukalt jõudnud Taksopargi peatusesse, et 23-ga koju kalduda, just nimelt kalduda, sest selles bussis tuleb väga palju kalduda, kuna tema teele jääb vähemalt 5 ringteed. Buss hilines ja kui ta lõpuks paistma hakkas, arvasin, et ta ei jõuagi kohale, sest ta sõitis u 10 km/h. Ma olin hirmul, et nüüd on see heledapäine naisterahvas jälle roolis, kelle juhtimisel buss ükskord 7 minutit graafikust maas oli , aga ei. Täiesti normaalse bussjuhi välimusega mees oli. Buss oli ise aga ennenägematu delfiinilogoga firma oma, mis osutus Iveco`ks. Sain isegi istuma, aga pidin tõdema, et buss liigub ikka 10 km/h. Mõtlesin, et järsku buss on vigane või juht purjus või oskamatu. Kannatasin seda kuni ülejärgmise peatuseni kuni enam ei kannatanud ja läksin bussijuhi juurde ja küsisin, et miks te nii aeglaselt sõidate. Ta lausus: "grjaafik." Mina sõnasin, et te olete graafikust vähemalt 5 minutit maas. Siis ta pani tule põlema ja vaatas käekella ja siis graafikut ja siis uuesti käekella ja jõudis tõdemusele, mida ta väljendas: " oi, natuke jah". Seejärel ma palusin tal pisut kiiremini sõita ja seda ta ka tegi, kuni ta ühes peatuses esiukse kaudu lahkus. Siis ma mõtlesin, et nonii, inimene oli masenduses ja minu sekkumine tõukas ta üle kriitilise piiri ja nüüd ta kindlasti viskab kohe tiku bensiinipaaki. Tegelikult oli tagumine uks kinni kiilunud ja ta korrastas seda ja naases siis jälle juhtima. Seejärel jõudsingi üsna pea oma peatusesse ja sellega see lugu lõpes. Siiski meenus mulle ka umbes kuu aja tagune lugu, kus ma nr 18ga kodu poole suundusin. Üldjuhul on bussides istmed üsna tihedalt ja minul kui pikemakasvulisel on keeruline oma jalgu sinna vahele ära mahutada. Eriti raske on uutes trollides. Seekord istusin akna all ja minu kõrvale istus vanem daam. Mina istusin jalg üle põlve ja minu pool jalalaba võis ulatuda tema pingi jalgade alasse. Kui ma talle teatasin, et ma sooviks nüüd väljuda, vastas tema, et miks ta peaks mind laskma, ise ma olevat terve tee oma jalgadega laiutanud. Siis ma vabandasin ja küsisin, et miks ta seda varem ei öelnud. Siis ta pomises viha pritsides midagi arusaamatut ja ma olin sunnitud temast mööda trügima, sest endiselt ei pidanud ta vajalikuks mind välja lasta. Esialgu ajas see juhtum mind vihale, siis tegi murelikuks, et inimesed arvavad, et teised nende mõtteid ja soove lugeda oskavad ja nüüd teeb see mulle niisama nalja. Sellega kutsun kõiki üles sõna võtma, kui esineb midagi häirivat ja mitte bussis istudes teesklema, et kedagi teist bussis pole, nagu enamik reisijatest teeb. Nüüd aga jään ootama uute kummaliste lugude juhtumist ja tõden, et kõikide Edgari tuleviku tasuta ühistranspordi halbade külgede juures võib olla positiivne see, et kummalisi lugusid hakkab ühistranspordis juhtuma iga päev ja on, millest kirjutada, kui just mõni osav mul näiteks läpakat ära ei pätsa.