Ei suju need asjad välismaaga

Njah, Saksamaaga läks asi nii nagu läks. Täna oli plaanis Milanosse minna nädalaks enne, kui korraliku töö leian ja puhkus enne suve ei saabu. Milano jõudis mulle nii lähedale, et olin juba lennujaamas ja boarding oli ka ära toimunud, kui öeldi, et lend lükatakse edasi. Kui kaks tundi ootamist oli möödunud, teatati, et lend on tühistatud. Asenduslendu ette ei nähtud. Meid teenindama pidanud lennuk maandus kehvade ilmastikuolude tõttu Riias ja lendas, vaatamata siinsetest itaallastest reisijate nõudmisele reisijad Riiga viia, tühjalt tagasi Milanosse. Järgmine lend oleks pühapäeval, kus olid mõned vabad kohad, aga kui ma koduteel 1,5 tundi nr 65 bussis Sõjamäel vangis istusin, tegid kojuigatsevad itaallased piletite osas puhta töö, nii et isegi teisipäevasel lennul kohti polnud. Seega ei ole mulle ilmselt välismaal viibimine sel aastal ettenähtud. Praegu tunnen kaasa Maarjale, kellega pidime Milano rongijaamas täna kohtuma. Kahjuks selgus lennu tühistamine alles siis, kui ta juba rongiga Saksamaalt Milanosse teel oli. Ma loodan, et Maarja selle öö üle elab ja homme otsustab, kas tahab üksi Milanot avastada või suundub tagasi Saksamaale.
Sellist asjade kulgu poleks ma küll ennustada osanud, pigem kartsin, et Maarja rong mingil põhjusel Milanosse ei saabu.

Saksamaalt

Pärast mitme päevast ja öist kaalumist otsustasin mitte Saksamaale jääda. Hirm jääda vähemalt aastaks välismaale, kus kõik on võõras, osutus suuremaks, kui Eestis olles iial aimata oskasin. Ma imestan, miks keegi oma välisaasta kogemuste hulgas kohutavaid esimesi päevi ei maini, ehk oleksin siis paremini ette valmistunud. Minu esimesed päevad möödusid nuttes, mis kulmineerus erakorralise psühhoterapeudi külastusega. Kahjuks ei aidanud ka see eriti ja mul tekkisid juba väga enesevaenulikud mõtted. Hoolimata sellest, et Konstanz on kena linn ja mul olid kõik praktilist laadi eeldused (elukoht ühikas, koht ülikoolis, saksa keel suus) sealses ülikoolis õppimiseks olemas, ei sobinud seal olemine mulle üldse. Leian, et asi polnud vaid võõras keskkonnas ja koduigatsuses, vaid motivatsiooni puudumises - juura ei ole minu eluunistus, ma ei elavne nagu iga normaalne juurafänn, kui räägitakse saksa Bundesgerichtshofist, põhiseadusest ja inimõigustest. Mina läksin juurat bakalaureusesse õppima vaid seetõttu, et sain tasuta kohale ja et oma õigustega pisut kursis olla. Iialgi ei ole mul olnud unistust saada advokaadiks, kohtunikuks või prokuröriks ning seda unistust pole mul ka praegu. Seega ei kaalunud eesmärk saada LL.M diplom üles psüühilisi raskusi, mis ootamatult võõrsil varitsesid. Muidugi on mul kahju, et paljudele pettumuse valmistasin ja ära tulin, ka mulle oleks meeldinud, kui elu Saksamaal oleks sujunud, aga leian, et on oluline teha seda, mis teeb õnnelikuks. Arvan, et seal hambad ristis magistrikraadini rühkides oleksin oma unistustest palju kaugemale läinud ning LL.M diplom käes, oleksid paljud pidanud järgmiseks sammuks end tõeliselt juurale pühendada. Seda ma aga teha ei taha.
Eestis leian endale õigepea töökoha ja mõtlen rahulikult aastakese, millega ma oma elu sisustada tahan. Praegu pakub mulle huvi oma ettevõtte loomine ja juhtimine, seega võib mind varsti leida ettevõtluskoolitustel. Ei saa välistada aga, et õigel töökohal tekib siiski kirg juura vastu ning siis võin siiski Saksamaale naasta, sest Konstanzi Ülikool säilitab mulle õppekoha ka järgmiseks aastaks. Nii, et minu meelest on kõik võimalused endiselt alles.
Eks aeg annab arutust.

Siin aga mõned soovitused neile, kes välismaale minna ja jääda tahavad:

Maksa kohe kõik rahad (õppemaks, ühikatoa tagatis, üür) ära, et poleks võimalust mõelda: ma pole maksnud ja kui ära lähen, ei lähe raha raisku.

Kergem on minna koos tuttavaga. Välismaal on inimesed küll viisakad ja sõbralikud, aga neil on kõigil oma elu ja reeglina ei viitsi nad uustulnukaga aega veeta.

Kergem on minna mõne organisatsiooni kaudu, siis aidatakse asjaajamises, sest see tekitab ka stressi, ning kergem on leida sarnases olukorras inimesi.

Esimestel päevadel Skypes lähedastega mitte rääkida - see tekitab suurema koduigatsuse.

Mitte nälgida, sest see tekitab veel halvema enesetunde. Mulle soovitati pidevalt šokolaadi süüa.

Mõtle juba kodus enne lahkumist, et lähed täiesti võõrasse keskkonda, kus sa esialgu kuhugi ei kuulu, kedagi ei tunne ja millestki aru ei saa. Mõtle, kas lähed tegema midagi, mis sulle väga meeldib. Motivatsiooni puududes on raske vastu pidada.

Varusta ennast lemmikfilmide- ja sarjadega, et oma aega esimestel päevadel sisustada. Saksamaal näiteks oli meelelahutuse netist "varastamine" väga raskeks tehtud.

Teel Saksamaale

4. oktoobril kell 21.45 tõusin mina Ryanairga õhku, et maanduda saksa aja järgi 23.10 Frankfurt Hahnis. Ma peaks ütlema, et väga korralik lennuk ja teenindus oli. Egiptuse lennukid on palju hirmsamad olnud. Jõudsingi juba 23.00 Hahni ja sealt sain kohe 23.30 bussi peale (14 eur), et sõita 2 tundi Frankfurt am Maini. Minu plaanide kohaselt pidi see buss alles 00.30 minema, aga selgus et see käib seal iga tund ja nii ma siis läksin varasema peale, mis oli väga täis ja mina pidin istet ühe kriimsilmaga jagama, kes julges märkuse teha, et bussis ei tohi süüa. Aga ma sõin ikkagi ja ignoreerisin teda, kui ta tahtis suhelda. Mõtlesin küll, et hakkan Saksamaal hästi avatuks ja sõbralikuks, aga siis mõtlesin, et seda teen, kui Konstanzis olen, mitte suvaliste kriimsilmadega. Bussis oli mul mure oma kohvri pärast, sest see mahtus teiste kohvrite otsa pagasiruumis ja kuna minu peatus oli viimane, siis ma kartsin, et äkki alumiste kohvrite omanikud viskavad minu oma maha ja see jääb kuhugile öisesse Saksamaale vedelema. Sestap käisin igas peatuses kontrollimas, kas see ikka on alles. Mu terve elu ikkagi oli seal kohvris. Lõpuks jõudsin siiski koos kohvriga Frankfurdi rongijaama, kus koopereerusin Polina nimelise eesti venelasega, kes oskas väga hästi eesti keelt. Veetsime Frankfurdi jääkülma öö kuskil rongijaama sügavustes pagariäri tugitoolidel. Siis oli mul küll tunne, et ma ei jõua kunagi Konstanzi, sest aeg läks kohutavalt aeglaselt - minu rongini oli aega 5 tundi. Pagariäri türklane andis meile kahepeale tasuta tuunikala salati, kuna see oli liiga kaua letis seisnud. Polina rong läks tund aega varem kui minu oma. Oma tunnikese veetsin juba teises pagariäris, kell 5 tehti seal kõik söögikohad lahti ja siis oli valikut. Lõpuks 07.17 sain oma rongi peale. Piletikontrolli ma kartsin, sest online pileti puhul tuleb end identifitseerida ja selleks oli vähemalt netis nõutud Saksa id-kaart. Aga õnneks sobis kontrollile ka Eesti oma. Siis ma sain rahulikult tukkuma jääda. Aga mitte kauaks, sest varsti tuli Karlsruhes ümber istuda. Mul oli mure, et äkki pean järgmise rongi peale uue pileti ostma ja küsisin ühelt töötajalt, aga õnneks sobis pilet mõlema rongi jaoks. See rong läks läbi mägede ja vahepeal lausa kuristike äärelt, see maastik oli minu jaoks nii mitte kodune ja siis mul tuli ahastus, mis kestis järgmised mitu tundi. Konstanzi jõudes oli mul palav, sest mul oli mu talvejope seljas (Frankfurdis muide oli sellega külm) ja siis vajalikku linnaliini bussi ei tulnud ligi 20 min ja ma juba kartsin, et nüüd ma ei jõua õigeks ajaks kohtumisele, et oma ühika võti saada. Bussis veel küsisin nutusena ühe tüdruku käest nõu, millises peatuses oleks kõige parem maha minna. Bussi pealt maha saades ma ikkagi ei leidnud õiget kohta ja helistada ma ei saanud, kuna ma ei mäletanud saksa suunakoodi. Ja siis ma otsisin oma läpaka kuskil parkimisplatsil välja ja hakkasin midagi otsima. Siis läks aga üks tüdruk mööda ja ma küsisin, kus neid võtmeid ikkagi antakse. Alguses viis ta mind jälle valesse kohta, aga siis ikkagi õigesse suunda. Pidin ühest järsust mäest oma raske kohvriga üles roomama. Siis ma ikka veel nutsin ja nägin igati hädine välja. Majahaldaja, kes oli vanem mees ja rääkis väga tugeva lõuna-saksa aktsendiga siis palus mul uuesti järsust mäest alla minna ja mööda tänavat ühikani tulla. Ise läks rattaga ees. Ronisime koos 5ndale korrusele, õnneks aitas ta mu kohvrit tassida. Ja siis üllatus üllatus, ühika boksi ukse avab poiss. Mina olin lootnud, et on 3 toredat soovitatavalt eesti ja läti tüdrukut. Boksi ühisruumid olid üsna segamini ja koristamata ja enda tuppa jõudes tundus see nii kõle - valged seinad ja kolletunud männipuidust mööbel - voodi, riidekapp, kirjutuslaud, tool ja riiulid seintel. Ja siis nad teatasid, et ma olen ainuke tüdruk boksis. Siis ma mõtlesin küll, et ma ei kirjuta sellele üürilepingule üldse alla ja asun kohe tagasi koduteele. Lõpuks ikkagi nutuga kirjutasin alla, aga kuna nad raha ei küsinud, siis ma ei pakkunud ka ja sellega jätsin omale taganemistee. Sulgusin siis oma tuppa ja tahtsin netti minna. Netikaablit polnud, sain selle kõrvaltoa poisilt. Sain siis netti ja skaibis emme kätte ja hakkasin halama, et mina tulen kohe koju. Siis läks nett minema. Käisin kõrvaltoa poisi arvutis, aga seal oli ju imelik emmele nutta. Tulin jälle oma tuppa tagasi ja siis umbes 15 min pärast tuli nett tagasi. Siis lähedased said mind kõik lohutada ja ma otsustasin mitte kohe koju tagasi minema hakata :D. Nüüdseks olen märksa paremas meeleolus, sest boksikaaslased Leo ja Alex on sõbralikud ja abivalmid. Alex õpib ka juurat ja ta lisas mind FB-s erasmuse ja muudesse vajalikesse listidesse. Kolmas poiss on Max, kes pole veel saabunud. Leidsin erasmuse FB kaudu juba esimesed eestlased ka, kes siin on. Võtsin ennast kokku ja tegin oma toa puhtaks - imesin tolmu, pesin põrandad ja akna ära ja pühkisin kõik pinnad puhtaks. See tekitas juba vähe kodusema tunde. Järgmistel päevadel on mul plaanis terve boks korda teha ja edaspidi korda nõudma hakata. Õhtul läksin poodi. Õues oli väga soe, selline 20+. Oma päevases ahastuses ma polnud märganud, kui ilus linn see on. Hästi palju rohelust ja lilli. Iga maja aias, ka kortermajade omades on väga lopsakad puud, põõsad ja taimed. Nagu mingi lõunamaa kuurort. See parandas mu tuju veelgi. Öö veetsin ilma teki ja padjata, aga sain hakkama, sest voodiriided olid mul kaasas. Täna saabub Maarja ja toob mulle IKEA-st ostetud tekid ja padja. Täna lähme koos Maarjaga Konstanzi laiemalt avastama. Kavatsen palju pilte teha ja FB-sse panna. :)

Kanaunistus sai teoks

Eile kell 9.45 olime Kehra turuplatsil valmis, kui punane kaubik ukse avas. Sealt paistsid kümned traadist kanapuurid, igaühes umbes 5 kana sees. Mina olin oma 10 kana transportimiseks põhjalikult valmistunud: 2 kassi transpordipuuri, 2 suurt kaanega kassipeldikut ja umbes 10 kartulikotti. Tegelikult pani kanamüüja 5 kana ühte ja 5 teise kartulikotti ja ütles, et neil on nii kõige mugavam. Kotid panime auto pakiruumi ja asusime tagasiteele Leesi poole. Kanad olid terve tee vait, nii et ma arvasin, et nad on surnud. Leesil võtsime siiski liigutavad kotid sülle ja viisime oma uhiuute kanakuuti õigemini kanamajja, mida me üle pooleteise nädala ehitanud olime. See oli vaja väga korralik ehitada, et ribeinid (rebased), kährikud, mingid ja muud kanamaiad meie munejatele ligi ei saaks. Kanad lasime nende uute majja lahti ja kõik olid elu ja loodetavasti ka tervise juures. Alguses nad kogunesid ühte nurka ja pressisid endid üksteise vastu, kuid varsti tulid juba teri ja kaerahelbeid nokkima. Üldiselt ei paista nad üldse väga häälekad kanad olema – tavalist kanakisa tegid nad siis, kui naabrikoer nende majja söösta püüdis ja siis, kui üks eesrindlik kana meile esimese muna munes. Tegime vanaisaga neile üles väikese aknakese ja panime õrre ka magamiseks paika. Lisaks panime neile vana voodiraami heina täis pappkastidega, kus nad muneda saaksid. Sokutasin sinna ka paar võltsmuna, mis tegelikult on kivid. Aga kuna juba bioloogist naabriproua pidas kive eemalt vaadates munadeks, siis ehk usuvad ka kanad. Ilmselt usuvadki, sest esimese muna leidsin just kivi kõrvalt, mille kasutasin pidulikult šokolaadikoogi valmistamiseks. Õhtupoolikul lasin kanad majast välja rohuaeda kõndima. 3 julgemat kana kasutasid kohe avatud ukse võimalust ja hakkasid õues jalutama ja tigusid sööma. Hiljem tulid ka teised, ainult 3 jäid majja, ilmselt oli neil munakoorem raske kanda (tagumik oli neil sulgede all munakujuliseks vormunud) ja nad üritasid leida kohta ja aega munemiseks. Aga sisse jäänud kanad sugugi ei soovinud minna voodi peale oma pesakastidega tutvuma ja õrrest ei teinud nad ka välja. Ma olin mures, et nad ei oska või ei taha nende peale minna. Õhtul, kui ma nad kõik sisse tagasi olin ajanud ja hämaraks hakkas minema, käisin neid veel vaatamas ja minu rõõmuks olid 7 kana õrrele magama läinud ja 3 kana magasid või kössitasid niisama voodi peal. Tähendab hüpata ja lennata nad ikka oskavad. Nüüd lähengi vaatama, kas meie kanamaja ikka on röövlikindel (unes nägin, et ribein oli seina augu ramminud) ja kas täna hommikul saab omletti süüa.

"Laida teenindajat" päev

Täna ärgates tundsin, et on õige päev hiinakat sööma minna, eriti veel Drumsticksi 3.99 vautseriga. Kui ma olin nende kodulehel roogade väljavalimise lõpetanud, sattusin toidukategooria "ekstra" peale, kus olid järgmised tooted: kast 30 senti, hinna pulgad 30 senti. Ma julgesin eeldada, et see kast on kaasaostmise karp, mille hind aina röövelikumaks muutub, krooni ajal oli see 2 kr, nüüd siis juba 4,70 kr. Seega küpses minu peas plaan võtta kaasa oma karbid, sest 3 roa peale oleks kokku läinud lausa 90 senti karpide peale. Ja sellist raha ma küll ei taha maksta eriti arvestades nende karpide kvaliteeti, kust vaatamata viiemeetrise kleeplindi ribaga kinnitusele iga kord kastet välja voolab.Nõnda ma otsisingi kapist välja oma šaslõkiämbrikesed ja asusin teele. Kaalusin, kas paluda neil kohe toit minu ämbritesse panna või tellida lihtsalt toit nurgatagusesse lauda ja seal ise ämbritega toimetada. Etem tundus teine variant, sest nii on vähem seletamist. Klienditühjas Drumsticksis seisis kassa juures keskealine teenindaja Liina. Esitasin oma kolme roa tellimused ära ja hakkasin siis telefonist vautsereid ette näitama. Millegipärast avanes üks vautser kaks korda ja selle peale Liina vihastas ja ütles, et see on see sama vautser ju, silmis vilkumas küsimus, kas ma numbreid ei tunne. Saime siiski asjad aetud ja mina läksin nurgatagusesse lauda sööki ootama. 10 minuti pärast saabus Liina esimese söögiga ja soovis kärsitult teada, et ei tea kuidas sa seda nüüd sööma hakkad, sa ei tellinud ju riisi ega nuudleid. (Muidugi ei tellinud ma riisi ega nuudleid, sest neid saan ma kodus ise keeta). Minu esimene reaktsioon oli, et mis see tema asi on, ega riis mõni söögiriist pole, ilma milleta ma süüa ei saa. Siiski püüdsin jääda viisakaks ja ütlesin, et ma ilmselt kõike ei söö ära ja võtan ülejäänu kaasa. Liina teatas selle peale, et neil on selleks karbid. Ma ütlesin, et mul on oma karbid. Liina teadustas, et nende reeglite järgi tuleb toit ära viia nende karpidega. Mina küsisin, et mis see nüüd siis tähendab, et kas ma pean kõik sisse kugistama, enne kui ma väljuda võin. Mina ei taha maksta teie karpide kallist hinda, kui ma saan oma karbid tasuta kaasa võtta. Selle peale ütles Liina, et sa oled ju varem käinud siin, kas sa siis ei tea reegleid? Ma küsisin, et kas teil on mu pilt kuskil, et teate, et ma siin käinud olen. Selleks ajaks olin juba päris ärritunud. Liina siis vastas, et no järgmine kord siis teate ja rohkem ma teiega vaielda ei viitsi ning lahkus. No mina oleks soovinud veel lisada, et järgmist korda ilmselgelt ei tule, võttes arvesse sealset teenindust ja eelmist korda, kui nad panid meile ühe karbi võrra vähem toitu ja järgnevatel päevadel ühelegi telefonikõnele ja e-mailile ei vastanud. Ärritusest tingitud kõrge pulsi saatel kallasin toidud oma ämbritesse ja kaanetasin need korralikult kinni. Lahkudes soovisin Liinale viisakalt head aega, millele tema ei vastanud.
Kui kõik söögikohad sellist teenindust pakuksid nagu täna Drumsticks ja minu eelmisel sünnipäeval Tabasalu Babyback, siis varsti oleksin ma piibuork valmis, sest ükski toit ei maitse peale konflikti hästi. Olgu ära mainitud, et minu väärt ämbrikestest ei olnud koju jõudes tilkagi kastet välja saanud.
Kokkuvõttes pean ütlema, et muidugi ma saan aru, et söögikohtade huvides on, et kasutataks nende karpe nii nagu ostetakse koha peal nende jooke, aga sellisel juhul peaks toit neis karpides normaalselt püsima ja karpide hind peaks olema mõistlik. Samuti saab eelnevat kliendile selgeks teha viisakalt mitte nagu mingile ulakale koolipoisile, kes just aknad puruks visanud on.

Ühistranspordi inspiratsioon

Et minu auto vandus eelmine nädal suurele külmale alla, hakkasin ma bussisõitjaks, alguses bussijäneseks, aga nüüd juba päris ausaks sõitjaks. Nüüd olen ma nädala igapäevaselt bussidega sõitnud ja minu kauaoodatud soov on täitunud - mul on jälle juhtum, millest blogisse kirjutada. Järvele kolinud, arvasin, et nüüd on lõbusate lugudega ühistranspordis ühel pool, sest vaevalt keegi muinasjutulist buss nr 67 ületada suudaks. Ega tegelikult ületada ei suudagi, vaid teistsugused vähem tragikomöödilised sündmused leiavad aset ja õnneks või kahjuks harvemini kui Lasnamäe liinidel. Igaljuhul ei ole ma nr 23-s selliseid bussilegende (prügarnarkomaan ja Jaasha või Tsurbaan) nagu 67-l pakkuda on, kohanud. Üldse peab nende kahe liini võrdluseks ütlema, et 67-s oli vene keel valdav, 23-s on ikka veel eesti keel. Aga 23 kohta pean ma ütlema, et päevasel ajal on see täielik "surnuaia ekspress" selle väljendi otseses ja mitmes tähenduses, nimelt saab selle bussiga Rahumäe surnuaeda ja päevasel ajal on buss pungil pensionäridest, kes lahkunute ees oma kohuseid täitmas käivad. Ja seda ei saa ma mainimata jätta, et minu kahtlustused osas, et ainult Lasnamäel, linnapea silmaterakesel ei kontrollita pileteid, osutus ekslikuks, vähemalt viimase 5 kuu koha pealt, sest 23-s olen ma oktoobrist alates ühe korra kontrolli kohanud, 17.jaanuaril. Nii palju taustinfoks. Nüüd aga tänase loo juurde. Mina olin võidukalt jõudnud Taksopargi peatusesse, et 23-ga koju kalduda, just nimelt kalduda, sest selles bussis tuleb väga palju kalduda, kuna tema teele jääb vähemalt 5 ringteed. Buss hilines ja kui ta lõpuks paistma hakkas, arvasin, et ta ei jõuagi kohale, sest ta sõitis u 10 km/h. Ma olin hirmul, et nüüd on see heledapäine naisterahvas jälle roolis, kelle juhtimisel buss ükskord 7 minutit graafikust maas oli , aga ei. Täiesti normaalse bussjuhi välimusega mees oli. Buss oli ise aga ennenägematu delfiinilogoga firma oma, mis osutus Iveco`ks. Sain isegi istuma, aga pidin tõdema, et buss liigub ikka 10 km/h. Mõtlesin, et järsku buss on vigane või juht purjus või oskamatu. Kannatasin seda kuni ülejärgmise peatuseni kuni enam ei kannatanud ja läksin bussijuhi juurde ja küsisin, et miks te nii aeglaselt sõidate. Ta lausus: "grjaafik." Mina sõnasin, et te olete graafikust vähemalt 5 minutit maas. Siis ta pani tule põlema ja vaatas käekella ja siis graafikut ja siis uuesti käekella ja jõudis tõdemusele, mida ta väljendas: " oi, natuke jah". Seejärel ma palusin tal pisut kiiremini sõita ja seda ta ka tegi, kuni ta ühes peatuses esiukse kaudu lahkus. Siis ma mõtlesin, et nonii, inimene oli masenduses ja minu sekkumine tõukas ta üle kriitilise piiri ja nüüd ta kindlasti viskab kohe tiku bensiinipaaki. Tegelikult oli tagumine uks kinni kiilunud ja ta korrastas seda ja naases siis jälle juhtima. Seejärel jõudsingi üsna pea oma peatusesse ja sellega see lugu lõpes. Siiski meenus mulle ka umbes kuu aja tagune lugu, kus ma nr 18ga kodu poole suundusin. Üldjuhul on bussides istmed üsna tihedalt ja minul kui pikemakasvulisel on keeruline oma jalgu sinna vahele ära mahutada. Eriti raske on uutes trollides. Seekord istusin akna all ja minu kõrvale istus vanem daam. Mina istusin jalg üle põlve ja minu pool jalalaba võis ulatuda tema pingi jalgade alasse. Kui ma talle teatasin, et ma sooviks nüüd väljuda, vastas tema, et miks ta peaks mind laskma, ise ma olevat terve tee oma jalgadega laiutanud. Siis ma vabandasin ja küsisin, et miks ta seda varem ei öelnud. Siis ta pomises viha pritsides midagi arusaamatut ja ma olin sunnitud temast mööda trügima, sest endiselt ei pidanud ta vajalikuks mind välja lasta. Esialgu ajas see juhtum mind vihale, siis tegi murelikuks, et inimesed arvavad, et teised nende mõtteid ja soove lugeda oskavad ja nüüd teeb see mulle niisama nalja. Sellega kutsun kõiki üles sõna võtma, kui esineb midagi häirivat ja mitte bussis istudes teesklema, et kedagi teist bussis pole, nagu enamik reisijatest teeb. Nüüd aga jään ootama uute kummaliste lugude juhtumist ja tõden, et kõikide Edgari tuleviku tasuta ühistranspordi halbade külgede juures võib olla positiivne see, et kummalisi lugusid hakkab ühistranspordis juhtuma iga päev ja on, millest kirjutada, kui just mõni osav mul näiteks läpakat ära ei pätsa.