Täna ärgates tundsin, et on õige päev hiinakat sööma minna, eriti veel Drumsticksi 3.99 vautseriga. Kui ma olin nende kodulehel roogade väljavalimise lõpetanud, sattusin toidukategooria "ekstra" peale, kus olid järgmised tooted: kast 30 senti, hinna pulgad 30 senti. Ma julgesin eeldada, et see kast on kaasaostmise karp, mille hind aina röövelikumaks muutub, krooni ajal oli see 2 kr, nüüd siis juba 4,70 kr. Seega küpses minu peas plaan võtta kaasa oma karbid, sest 3 roa peale oleks kokku läinud lausa 90 senti karpide peale. Ja sellist raha ma küll ei taha maksta eriti arvestades nende karpide kvaliteeti, kust vaatamata viiemeetrise kleeplindi ribaga kinnitusele iga kord kastet välja voolab.Nõnda ma otsisingi kapist välja oma šaslõkiämbrikesed ja asusin teele. Kaalusin, kas paluda neil kohe toit minu ämbritesse panna või tellida lihtsalt toit nurgatagusesse lauda ja seal ise ämbritega toimetada. Etem tundus teine variant, sest nii on vähem seletamist. Klienditühjas Drumsticksis seisis kassa juures keskealine teenindaja Liina. Esitasin oma kolme roa tellimused ära ja hakkasin siis telefonist vautsereid ette näitama. Millegipärast avanes üks vautser kaks korda ja selle peale Liina vihastas ja ütles, et see on see sama vautser ju, silmis vilkumas küsimus, kas ma numbreid ei tunne. Saime siiski asjad aetud ja mina läksin nurgatagusesse lauda sööki ootama. 10 minuti pärast saabus Liina esimese söögiga ja soovis kärsitult teada, et ei tea kuidas sa seda nüüd sööma hakkad, sa ei tellinud ju riisi ega nuudleid. (Muidugi ei tellinud ma riisi ega nuudleid, sest neid saan ma kodus ise keeta). Minu esimene reaktsioon oli, et mis see tema asi on, ega riis mõni söögiriist pole, ilma milleta ma süüa ei saa. Siiski püüdsin jääda viisakaks ja ütlesin, et ma ilmselt kõike ei söö ära ja võtan ülejäänu kaasa. Liina teatas selle peale, et neil on selleks karbid. Ma ütlesin, et mul on oma karbid. Liina teadustas, et nende reeglite järgi tuleb toit ära viia nende karpidega. Mina küsisin, et mis see nüüd siis tähendab, et kas ma pean kõik sisse kugistama, enne kui ma väljuda võin. Mina ei taha maksta teie karpide kallist hinda, kui ma saan oma karbid tasuta kaasa võtta. Selle peale ütles Liina, et sa oled ju varem käinud siin, kas sa siis ei tea reegleid? Ma küsisin, et kas teil on mu pilt kuskil, et teate, et ma siin käinud olen. Selleks ajaks olin juba päris ärritunud. Liina siis vastas, et no järgmine kord siis teate ja rohkem ma teiega vaielda ei viitsi ning lahkus. No mina oleks soovinud veel lisada, et järgmist korda ilmselgelt ei tule, võttes arvesse sealset teenindust ja eelmist korda, kui nad panid meile ühe karbi võrra vähem toitu ja järgnevatel päevadel ühelegi telefonikõnele ja e-mailile ei vastanud. Ärritusest tingitud kõrge pulsi saatel kallasin toidud oma ämbritesse ja kaanetasin need korralikult kinni. Lahkudes soovisin Liinale viisakalt head aega, millele tema ei vastanud.
Kui kõik söögikohad sellist teenindust pakuksid nagu täna Drumsticks ja minu eelmisel sünnipäeval Tabasalu Babyback, siis varsti oleksin ma piibuork valmis, sest ükski toit ei maitse peale konflikti hästi. Olgu ära mainitud, et minu väärt ämbrikestest ei olnud koju jõudes tilkagi kastet välja saanud.
Kokkuvõttes pean ütlema, et muidugi ma saan aru, et söögikohtade huvides on, et kasutataks nende karpe nii nagu ostetakse koha peal nende jooke, aga sellisel juhul peaks toit neis karpides normaalselt püsima ja karpide hind peaks olema mõistlik. Samuti saab eelnevat kliendile selgeks teha viisakalt mitte nagu mingile ulakale koolipoisile, kes just aknad puruks visanud on.
