Tegelikult oleksin ma praegu pidanud õigusfilosoofia esseed kirjutama, ma magasin täna ekstra selle jaoks kauem, et öösel kirjutada. Kirjutamist takistab tõik, et see essee pole kohustuslik, esitamata jätmine langetab ühe pügala võrra aine hinnet. Vaadates tagasi aastasse 2010, kui ma rooma eraõiguse aines uurimust ei esitanud ja ka madalama hindega riskisin, oli tulemuseks C ja see C pole mulle midagi maksma läinud. Seega minu sulest ei sünni täna esseed teemal " õigusfiloosifilised sõlmküsimused teoses Veneetsia kaupmees", vaid vabas vormis allikmaterjalidele viitamata kirjutis, mis on ainuke kirjandusžanr, mida ma olen nõus vabatahtlikult aeg-ajalt viljelema. Essee kahjuks räägib ka millalgi augusti lõpus antud lubadus, et kui ma oma hinge sellele vastikule juuramagistrile ohverdan, siis üleliia suurt vaeva ma seal nägema ei hakka. Tegelikult mulle enamik seni läbitud ainetest meeldivad, palju häid praktilisi teadmisi eelkõige ettevõtlusvallas, eriline lemmik on paljude vihatud maksuõigus. Siiski mitte koolist ei taha ma rääkida, vaid oma üle pika aja ühest toredaimast nädalavahetusest. See algas juba reede päeval tööl, kui kassid ära (kohtunikud koolitusel), hiirtel pidu (sekretärid luuserdamas), mil me Ilonaga suurema osa päevast veetsime siunates üht referenti, kes kaebles, et ta pdf-formaadis lahendeid avalikustada ei saa. See muidugi ei tähenda, et me samal ajal tööd poleks teinud, sest ikka ja jälle heliseb telefon ja mõni Tatjana tahab teada, millal ta lapsele elatist saab, samal ajal kui lapse isa Maxim on enda elu-ja postiaadressiks märkinud mitu aadressi Soomes ja mõne Lasnamäe ja Maardu aadressi Eestis, kuhu tuleb saata materjale. Või siis helistab mõni Irina, kes soovib teada, kuidas lapse osas ainuhooldust saada, kui isa Vadim pole perega 5 aastat suhelnud ja elab teadmata aadressil Venemaal. VASTUS: ei saagi ainuhooldust. MORAAL: ei tasu teha lapsi selliste isenditega, kes Venemaa avarustesse kaduda võivad. Moraali osa ma muidugi Irinale ei avalda. Igaljuhul jõudis kõige selle saatel kätte reede õhtu, kui seadsin Kia Torupilli Selveri parkla poole teele, et minna Kadrioru Saksa Gümnaasiumi filmifestivalile KSG NUI. Kool oli läbinud põhjaliku uuenduskuuri, sh saanud akendega klassiuksed, värvilised seinad ja lifti. Siiski oli säilinud midagi vana, midagi mida remont polnud ära peitnud - see oli teatud õhkkond, mis mind minutitega sarkastiliseks muudab. Huvitaval kombel ei olnud seekord sarkasmi käivitamiseks isegi proua Lennu abi vaja, piisas täiesti ka proua Jakobsonist ja ilma paberi ja seebita vetsudest. Festivali kohta peab aga ütlema, et korralduslikult kõige kvaliteetsem NUI, kus ma osalenud olen. Väga korralik suur ekraan ja eriti meeldivalt head kõlarid, piletiga sai kaasa kava, popcorn ei maksnudki Coca-Cola Plaza hinda, valgustus hea, auhindadega oli vaeva nähtud. Filmide kvaliteet oli tehnilises osas oluliselt tõusnud. Enamik oli kasutusele võtnud statiivid ja kõnest oli ka aru saada. Muidugi teksti oli selle aasta filmides erakordselt vähe, seega olid pooled filmid pigem muusikavideod kui filmid. Aga nagu öeldud kõlarid olid head ja Counselori soundtrack kummitab mind siiamaani. Sisult olid paljud filmid lausa vägivallast nõrguvad, alustades sellest, kuidas keegi pimedas kirvega broilerit hakkida püüab kuni selleni, kus tüdruk peidab oma tapetud sõbranna laipa koolis kappi ja kättemaksuhimuline nunn vanalinnas inimestel kõrisid läbi lõikab. Õnneks ükski neist auhinda ei saanud. Vaheajal kooliga tutvudes sattusime mingite tattide otsa, kes viiendal täiesti avalikult alkoholi kaanisid. Ma tean, et selliste kooliüritustega käib paratamatult mingi joomine kaasas, kuid minu meelest tehakse seda ikkagi salaja vetsus, mitte ei ülbitseta, et ma olen 20 ja ma võin juua. Minu poolest ole või 45, aga avalikus kohas ikkagi juua ei tohi ja ma ei jätnud neid ka enne rahule, kui nad minuga teemal "kes töötab Harju Maakohtus ja kelle isa prokuratuuris" vaielda ei viitsinud ja lahkusid varjulisemasse kohta kaanima. Muidugi oli mul kiusatus politseid teavitada, aga lugupidamisest festivali peakorraldaja vastu ei tahtnud ma üritust sellega solkida. Teine tilk tõrva meepotis olid õhtujuhid, kes selle asemel, et valmistada ette sisukaid küsimusi filmide autoritele, olid ilmselt sellel ajal hoopis poes kõige kõrgemaid tikk-kontsaga platvorme otsimas. Nii nad seal siis "juhtisid" õhtut, endal meik mööda nägu laiali voolamas, sest kontsadel komberdamine oli vaevarikas ja ükski sisutühi küsimus ei saanud alata ilma saatelauseta: " mul on selline küsimus et, äää.." ja kusjuures see, et neil üldse mingi küsimus oli, oli isegi suur saavutus, sest mõnel korral tunnistasid nad ausalt, et ei oska midagi küsida ja toppisid siis autoritele vahukomme suhu. Ma olen üsna kindel, et üks neist õpib Tartus juurat, sest ainult juuratudengite seas olen sarnast lollust näinud. Aga need tõrvatilgad ei rikkunud siiski ürituse üldmuljet ja mul on hea meel, et NUI elab edasi ja seda võimsamalt kui varem. Laupäeval toimus Mari-Liisi ein kleines Jubiläum, mis oli mitmes mõttes erakordne. Esiteks esines seal selline tänapäeval nii harukordne nähtus nagu tantsimine poiste ja tüdrukute vahel (või oli see üks poiss, kes tüdrukuid tantsitas) ja mitte lihtsalt tantsimine a la ööklubi vaid korralik polka. Teiseks avastasin vähemalt mina, et ma tunnen Mari-Liisi nii kaua, et aeg, kus me narrisime Mari-Liisi, et ta sai 12ndas klassis 20, on kohutavalt kaugel ja kui tal järgmine juubel on, siis on see juba 30. Aga sünnipäev oli erakordselt tore, Mari-Liis on suurepärane võõrustaja: söök on hea ja seda on palju, jook on hea ja seda on palju ja kõik omavahel võõrad inimesed suhtlevad ja isegi tantsivad omavahel. Pühapäevastest sündmustest saab kajastada tõdemust, mille tegin Myfitnessi ujulas: iga kord, kui ma satun vesiaeroobikasse ja imestan, miks ma nii harva siin käin, sest see on ju nii mõnus, saabub mulle vastus erineval viisil. See vastus on saabunud snorklimaskiga vanamehe kaudu, kes "kogemata" naiste keskel vee all ujub või vene tite kaudu, kes mullivannis istujatele plastmassist kastekannusid pähe viskab või karvase paksu mehe läbi, kes mullivannis käega vee all oma ujumispükste kandis kahtlaseid kiireid liigutusi teeb.

See on viimane kord, kui vautsereid ostan

Kirjavahetus Nanoshopga:

Tere

täna, 01.11.2013 soovisin oma vautsereid kauba vastu vahetama tulla, kuid kui 17.50 Punane 6 juurde jõudsin, oli uks kinni, trellid ees, telefonidele keegi ei vastanud. 

Seega raiskasin ilma asjata aega. Teen ettepaneku, et saadate mulle kauba (FM saatja ja Hairagami krunnitäide) tasuta Smartpostiga Solaris Keskuse automaati või tagastate kogu raha.

Ootan vastust. Kui vastust ei saabu 14 päeva jooksul, pöördun Tarbijakaitseameti poole.

Tere!

Saan julgelt öelda,et läksin välja kabinetist kell 18,05.Meil on suur maja ja kliendid tihti tulevad kab. 319 juurde,mis asub korpuses B või A.Me asume korpuses C ja sissepääs hoovist on uksest nr.33.Pärast on vaja minna 3-le korrusele.Sel ajal mul tuli palju sissekõned.Võib olla telefon oli hõivatud.

Tulge esmaspäeval ja näete,et olite vale kohal.

Lpga.,

Olga

Tere

uksel, kus olid trellid, oli kaart, et nanoshop on kas sellest uksest või hoovis. Mis ukse taga see hoovis olema pidi, mingit infot polnud. Ma ei hakka käima iga lao ust katsumas, et teie poodi leida. Mul ei ole aega iga õhtu pimedas teid otsimas käia. Seega soovin raha tagasi.