Bac Ha jne

Jätnud urgashotelli ja Sapa, asusime hommikul 06.35 kohalikule bussile, et kuristike äärtel loksudes mägikülasse minna. Buss oli tegelikult täiesti mugav, vaatamata asjaolule, et reisibürood kohalike busside eest hoiatavad. Umbes nelja tunni pärast (see on minu jaoks bussis veetmiseks juba lühike aeg) saabusime eriti rahvarohkesse külasse nimega Bac Ha, kus hilisemal uurimisel selgus elama lausa 8000 inimest, seega ma pigem ütleks alev.  Igal pühapäeval on seal suur turg, mille teevad eriliseks lähimate mägede elanikud, kes oma rahvariietega kauplema tulevad. Muidugi müüdi seal ka kõike muud, mh pühvleid, kasse, koeri, kanu ja taimi. Aga ebameeldiva mulje jättis see turg kokkuvõttes - eriti lärmakas ja räpane, loomadest oli ka kahju, kes lõõskava päikese käes ilma veeta lõõtsutama pidid. Seega olin ma üllatunud, kui Renata ja Marzanna veel üheks päevaks külasse jääda soovisid. Mul oli esialgu kindel plaan pealinna lahkuda, aga kuidagi õnnestus Renatal ja Antil mind veenda vähemalt ööseks sinna jääma. Ja see oli hea otsus, sest järgmisel päeval läksime poolakatega kohaliku giidi saatel mägedesse - nägime kohalikke mägielanikke, põlluharijaid ja külakoole. Tüüpiline elamu oli seal puuseintega, savist põranda ja ilma mingi siseviimistluseta, küll aga olid alati seintel perepildid ja keset maja telekas. Suhtumine umbes nagu Eestis, et kui muud pole, siis nutitelefon ja lameekraaniga telekas on ikka. Aga nendel polnudki vaja seal sees midagi viimistleda, sest astu aga hütist välja ja igasse ilmakaarde on selline vaade mägedele, et kadedaks tegi. Üldse elasid nad seal mägedes nii ilusat ja lihtsat elu - viisid oma pühvli karjamaale sööma, rohisid natuke oma põldu, keetsid riisi ja kasvatasid lapsi. Selline naturaalmajandus, mis Eestis vist enam võimalik pole. Kohalikku kooli külastades jäeti meie saabudes tunnid pooleli, sest õpetajad tahtsid valgete hiiglastega pilti teha ja küsida, mitu last meil endal on, lapsed pandi samal ajal demonstratiivvõimlemist tegema. Lapsi jagus seal ikka palju, igal külal oli oma kool (koolimajad on siin alati kollast värvi) ja koolis oli vähemalt 50 last. Üldiselt oli väga rahulik ja meeldiv retk, ärevamad olukorrad olid poolmetsikute koertega, kes kodusid valvama olid jäetud ja meid ründama tulid, nii et giid neid bambusemalakaga minema pidi peletama. Koeri on neil maakohtades eriti palju, kõik emased koerad on parasjagu tiined või poegadega. Giidi jutu järgi nad sealkandis vähemalt koeri ei söönud, aga koertele pererahvas ise ka süüa ei anna, seega enamik kutsikaid sureb. Bac Ha küla oli  turujärgsel päeval turistidest täiesti tühjaks jooksnud ja seetõttu saime kõigest 5 dollari eest inimese kohta ilusa suure hotellitoa ja väärt õhtusöögi umbes 3 dollari eest inimese kohta, mis sisaldas kevadrulle, igasugu nuudleid, riisi, kanavardaid, köögivilju ja lõpuks praetud banaane. Üldse on siin söömine odav ja täna ma tundsin suure priiskamistunnet, kui umbes 3 euro eest sõin. Tavaliselt piirdub ühe söögikorra maksumus euroga. Hanoisse naasime hilisel õhtutunnil järjekordse sleeperbus`ga, mis osutus eelmisega võrreldes väga õudseks - alustades mingi metallist oraga, mis mu istme sees püsti oli, lõpetades oksendavate pilukatega. Mina siiski magasin enamuse ajast, üks reisikaaslane aga luges seda sõitu elu kõige ebameeldivamaks kogemuseks. Kuna selles bussis wc-d polnud, tehti vahepeatus kohas, kus wc-poti asemel oli kükitamiskoht. Hanois oli meil tekkinud terve päev aega, sest buss Ninh Binhi läks alles õhtul. Ebameeldiva üllatusena oli Hanois ainult 17 kraadi ja vihmasadu, neid olusid trotsides lonkisime siiski linna kõige tähtsamad "vaatamisväärsused" läbi - igasugu templid, Lenini väljak ja muidugi Ho Chi Minhi mausoleumi väljak, mida parasjagu umbes 50 pioneeripoissi luudadega pesid. Umbes südaööks jõudsime bussiga Ninh Binhi, saime 4 dollari eest inimese kohta kaks tuba ja nautisime mitte  bussis magamist. Pärast hommikusi kevadrulle uurisime võimalusi, kuidas Tam Coci (kõrged mäed, mille vahel on vesi, mida mööda paadike viib kaunitesse kohtadesse muuhulgas läbi koobaste) minna. Poolakad ei riskinud rolleriga sõita, seega laenutasime hoopis 2 dollari eest jalgrattad ja asusime 10 km retkele. Linnas sees tundus see sõit küll kindel surm, sest liiklusreeglid siin ju ei kehti ja väiksematel liiklejatel on kõige vähem õigusi. Asustusest väljas oli aga sõit väga nauditav. Et poolakad ei häbene nõuda kõige odavamaid pakkumisi, tegi reisibüroo meile ettepaneku minna hoopis Trang An-i, mis on ilusam ja odavam kui Tam Coc ja me olime tõesti seal ainukesed valged inimesed, loodus oli aga ilus. Tagasiteel tiirutasime ka niisama väikestel linnatänavatel ja et tegu polnud turistide piirkonnaga, lehvitasid ja püüdsid meie tähelepanu kõik teeäärsed suured ja väikesed vietnamlased. Nüüdseks aga olen jälle otsaga sleeperbus`s, et sõita 700 km lõunasse Hue linna. Ostsime Hanoist 47 dollari eest sellise pileti, millega saab Hanoi- Ninh Binh - Hue - Hoi An- Nha Trang- Mui Ne- Saigon ise valitud päevadel. Võrdluseks rongipilet maksab juba üksnes Ninh Binh kuni Hue 30 dollarit.