Elavad pildid

Kui olin peale tööpäeva ennast maitsvate bruschettadega kosutanud, sättisin ennast ootusärevuses Coca-Cola Plazasse filmi Elavad pildid vaatama. Filmi arenedes hakkas mulle tunduma, et midagi ei ole õige, filmis kõlas saksa keelne kõne ja keegi naljakate kohtade peal ei naernud. Siis aga tuvastasin, et eesti keelsed subtiitrid puuduvad, ekraani all laiusid vaid kirillitsas tõlked. Ma ei lasknud ennast saksa keele oskajana olukorrast häirida ja vaatasin kommi süües filmi edasi. Teatavasti on tegemist filmiga, kus lugu areneb kronoloogilises järjestuses Eesti 20.sajandi ajaloo sündmuste taustal. Nii minu kui filmitegelaste õnnetuseks saabus nõukogude okupatsioon. Vaatamata pingutustele ja hiljuti taasalustatud vene keele õpingutele, ei saanud ma enam pidevast ja kiiresti räägitud vene keelsest dialoogist aru. Tabasin ennast korra mõttelt, et vaata häbilugu, ma ei oska vene keelt ja nüüd ei saagi filmi vaadata. Selle mõttemulli torkas aga raevukalt puruks asjaolu, et üksikute eesti keelsete vestluste ajal oli venekeelne tõlge ilusti kohal. See oli vast Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva tähistanud kodanikule liig. Krahmasin oma koti ja läksin saaliteenindajat otsima. Oma mure ära rääkinud, teatas töötaja, et selles saalis eestikeelseid subtiitreid polegi, need pidavat ainult suures saalis olema. Ma juba proovisin mälupilti silme ette manada, kas tõesti internetis nii kirjas oli, et seitsmendas saalis on ainult venekeelne tõlge, kuid see pilt jäigi manamata. Saabus kino administraator, kes tõdes, et jah selle saali filmi puhul ei ole kinol õnnestunud saada eesti keelse tõlkega filmiplaati. Seda suurem oli minu üllatus ja pahameel, et tegemist pole teadmatu eksimusega, vaid täiesti teadliku tõlketa võõrkeelse filmi esitamisega, lootuses, et noored, kes vene keelt ei oska, filmi vaatama ei tule, ja vanad, kes saksa keelt ei oska, on liialt alandlikud pretensioonide esitamiseks. Mulle anti minu piletiväärtuses kinkepilet ja loodeti, et sellega on lugu lõppenud. Aga tegin avastuse, et järgnevatel päevadel ei ole enam peale tööpäeva lõppu algavat soodsat seanssi ja ma peaksin oma kinkepiletile veel juurdme maksma, et sama filmi lõpuni näha, seega tegin neile ettepaneku kinkepileti väärtust ühe eurot võrra suurendada. See soov jäeti rahuldamata. Esitan kirjaliku pretensiooni, toetudes VÕS § 100 ja 135.