Pimeda aja lood

Oli jälle patune õhtu, mil sõin kõhu täis ja jäin AK ajal magama - tõeline pensionär. See retsept on ideaalne magamisrütmi sassi ajamiseks ja kaalutõusuks. Nii siis ärkan südaöö paiku ja mõtlen, millega järgmised neli tundi sisustada, enne kui teha uuesti katse uinumiseks. Katsun siis kasulik olla ja blogi kirjutada. 

Minu põhikohaga maal elamine lõpes detsembri algusega. Ma väga nautisin seda aega, aga vahepeal peab eemal olema, et aru saada, kui hea oli. Kuna mul igasugused lähiaja tähtajaga ähvardavad kohustused puudusid, siis möödusid päevad ja ööd suuremas osas luuserdamise tähe all. Õue läksin päikesevanni võtma, kui päike hakkas juba loojuma, aga tunnikese päevavalgust sai ikka kätte. Kottpimeduse saabumisel, kui peldikut juba kobamisi otsima pidi, kolisin tuppa ja hakkasin endale hommiku/lõuna/õhtusööki valmistama, mida siis päeva tippsündmuse, Meisterkoka vaatamise ajal nautida. Seitsmeste uudiste ajal jäin reeglina uuesti magama ja ärkasin tunnikese pärast. Kui siis Välisilma või muud huvitavat enam ei tulnud, oli aeg arvuti taha istuda ja meilidele vastata jms. 

Nädala jagu tegelesin magistritöö materjali lugemisega, aga ühel õhtul see frustratsioon, mis kevadel selle kirjutamisega kogunes ja tipnes ikkagi tulemuseta, taaselustus ja purskas välja. Ulgusin mitu tundi nutta, sest see tundus ja tundub nii ebaõiglane, et peaksin täiesti uue töö kirjutama. Selle tulemusel vähemalt otsustasin, et vana töö tuleb päästa, aga uue juhendajaga. Eelmine juhendaja lahkus ülikoolist ja kolis Saksamaale. Mul oli juba läbi räägitud ka kriminaalpoliitika professoriga, aga krimile ei ole ma kunagi keskendunud, olgugi, et seal oleks tohutult palju rohkem materjali. No ja lõpuks, kui otsustasin lohutust saada pannkookidest, otsustas õel pann koogi enda külge kõrvetada ja nii ta lendas suure kaarega uksest välja, pahatahtlik punane vars veel kuuvalguses välgatamas. Maaelu rõõmud - saab segamatult vihahooge väljendada. 

Aga kokkuvõttes oli mu kahtlus õige, et Leesil ei tohiks nii ebameeldivate asjadega nagu makatöö tegeleda, see peaks olema ikkagi hea tunde koht. 

Paar vaheldusrikast päeva linnas erakonda Teeviidal esindamas ja pühapäeval Vihula mõisas presidendi vabatahtlike tunnustusüritusel veedetud (mina olin vaid tunnustatud vabatahtliku külaline), sai taas maale asuda. Kell 17 oli nii kottpime ja tee Vihulast Leesile nii inimtühi, et oli tunne, nagu oleks sügav öö. Üldse ma ei mäleta nii pimedat aega, eelmine aasta olin sel ajal Vietnamis ja varasematel aastatel on selleks ajaks vähemalt lumi maas olnud. Muidugi tavaliselt ei sattunud ma ka linnast välja sellisel ajal. Igal juhul oli mul hea meel, et mul seltsiline kaasas oli. 

Nüüd võib vist päris ametlikult teatada, et lisaks kahele kassile, on mul ka koer. Poolsaare rahvale tuntud ka kui poetagune Poiss. Mul ei olnud südant teda taas talvisele kuudielule saata ja otsustasin ta prooviks nädalaks linna võtta. Põhiküsimus oli, mis ta kassidega teeb. Mul oli õud, et kui koju jõuan, siis ootab mind ukse ees kassilaip. Aga kuts on väga viisakas, ma ei osanud isegi ette kujutada, et üks koer nii viisakas olla võib. Teises või kolmandas klassis võtsime emaga dalmaatsia kutsika, kes elas meie juures 4 kuud ja muutis selle aja jooksul korteri sisuliselt elamiskõlbmatuks. Juba teisel päeval rullisime kõik vaibad kokku ja katsime põranda ajalehtedega, et isend saaks sinna oma miinivälja rajada. Poiss aga pikutab rahulikult oma vaiba peal, kasse ei kimbuta ning pidamine on ka hea. Õues käitub rihma otsas ka kenasti ega jookse sõgedalt ringi. Muidugi esimene ehmatus oli, kui ta keset kõnniteed oma häda tegi ja mul polnud kotti kaasas. Jube häbi oli. Nüüd aga olen vastavate "miinikotikestega" varustatud ja kord päevas koristamine mind ei tapa. Õnneks ta toas ka ei haugu ega ulu, ainult siis, kui keegi juba reaalselt meie uksele koputab, siis tuleb üks ähvardav urhhh. Loodan, et sarnane musterkoera käitumine jätkub. 

Ööl vastu esmaspäeva lubati uut jaanuaritormi. Mina olin Leesil platsis ja käisin pidevalt autoga mere ääres veetõusu kaemas. Autoga, sest muud väärt valgustust mul polnud. Auto muidugi jäi mutimulla hunnikusse kinni ja ma pidin nelikveoga auto päästmiseks muru sea songermaaks muutma. Mina nii võimsa tormiga Leesil pole olnud. Kui autost välja astusin ja veest poole meetri kaugusel seisin, siis võttis jala natuke värisema küll, näoga mere poole hingata võimalik polnud. Lained juba noolisid meie peldiku tagaseina ja mina jätsin mõttes selle putkaga hüvasti. Hommikuvalguse saabudes ärkasin mitu korda ehmatusega, et nüüd vesi kohiseb kahtlaselt lähedal ja käisin akna peal vaatamas. Enne, kui kardina eest tõmbasin, kogusin hetke julgust. Minu kõige levinum unenägu Leesiga seoses on, et lained käivad teise korruse aknast mööda. Nüüd oli reaalne põhjus midagi selles suunas oodata. Aga ei, isegi peldik oli alles. Päevase vaatluse ajal selgus, et kahtlaselt lähedalt kostev veemühin polnud vaid minu paranoia. Vesi oli diagonaalis endale metsa suunas pika koridori teinud, kui tuul oleks teise nurga alt olnud, siis oleks see koridor ilusti meie majadeni ulatunud. Hea, et vanaisa puuriidani ei jõudnud. Kokkuvõttes sel kevadel kaevudest ilmselt adru ei leia. 

Nüüd olen juba oma loomakarjaga tagasi linnas, selja taga on esimene kuusekauplemise päev. Täna omandasin näiteks kuuskede "võrgutamise" peene kunsti. Aga kuused on väga ilusad ja tihedad. Ma kahtlustan, et meie kodus pole kunagi sellist tihedat sünnilt jõulupuud olnudki. Et päev oli kauplemise poole pealt pigem vaikne, sain ma niisama ringi vahtida ja pensionäri mängida. Näiteks hängisid Selveri taga sellised esimese ja teise klassi nagad, kes 4 tundi järjest paugukaid ja muud pürotehnikat põletasid. Kui nad seda juba 2 tundi teinud olid, helistasin mupole, et selgitagu välja, kelle lapsed need hulguvad niimoodi. Mupo muidugi ei tulnud mitu tundi ja siis otsustasin politseid teavitada, et edaspidi sealkandis patrulliks ja lapsed koju või trenni kupataks. Ja üldse, ka kõige ohutumaid pürotehnika vidinaid ei tohi alla 12-aastased kasutada, nii et minu poolt oli õiguslik põhjendus ka olemas. Kui ma olin politseile telefonis oma ettekande ära teinud, saabusid umbes 5 minuti pärast tuletõrje ja kiirabi. Siis ma mõtlesin, et pagan, see kõnekeskuse daam sai minust valesti aru, et lapsed juba metsa maha põletanud ja ise ka sinna sisse kõrbenud. Aga kui saabus juba pommirühm ja end mu kuuseputka taha parkis ja päästjad parkla lintidega ümber piirasid, ei saanud enam asi paugukates olla. Esialgu käskisid nad mul oma kuuseputkasse varjuda. Mina olin mures oma auto pärast, mis ka lindistatud alale jäi, selle lubasid mul parkla teise otsa viia. Ja kui naasin, siis käskisid kuuseaediku üldse hüljata. Ebameeldiv oli see, et infot ei antud, suure pinnimise peale teatas üks päästja, et kahtlane ese on kuskil. Lõpeks pandi ka terve Paldiski maantee liiklus seisma. Pommikutsa lasti siis asja uurima, tema käis niisama rõõmsalt ringi. Seejärel jäi kõik vaikseks ja põõsaste vahelt ilmus pommirobot. Siis sai selgeks, et kahtlane ese oli must nahkne käekott, mis seisis ühe reklaamvitriini all, minu kuuseputkast umbes 15 m kaugusel. Robot vedis selle asfaltile ja raputas tühjaks - mingid paberid tulid välja. No siis oligi põnevus läbi. Kõige selle juures oli huvitav, et inimesed, kelle autod piiratud alasse jäid, ei olnud üldse mures, pigem tüdinud ja üks daam arutles, kas ta ikka jõuab kell 7 teatrisse. Selge, et Eestis pole ammu pommi plahvatanud. 

Ühe jalaga veel maal

Ma olen endiselt maal ja elus. Elu kõige ilusam oktoober, poole sajandi kõige kuivem ka. Pood on talveunele pandud, kodus remonti tehtud, koerale kuut ehitatud. Iga päeva kohustuslik osa on olnud jalutamine, pikim matk 15 km. Üldiselt näebki päevakava ette u 12 paiku õueminekut ja tuppa tagasi koos pimedaga. Nüüd juba pool 6. Ebameeldiv kellakeeramine. Täna oli eriti kaunis sügispäev, käisime Poisiga pärastlõunal rabas, vahelduseks kodulähedastele radadele. Ma ei olegi sellisel ajal rabas käinud, seni olen sellisel ajal juba linnas olnud. Kohad, mis päikest ei saanud, olid juba külmast krõbedad, samas taamal oli kogu raba ja metsatukk päikesepaistes kuldne. Poiss oli sama vaimustuses kui mina, kumbki ei suutnud taas oma õnne ära uskuda. Tundub, et see võis olla omamoodi hüvastijätt selle aastase maal elamisega. Nimelt on öised miinuskraadid ka mere äärde jõudnud. Ämbritel oli juba jääkaas peal. Meil aga on pump väljas kaevu peal, suvel ei mõtle keegi, et mõni hing siin nii kaua elutseks, et oleks vaja pumba jäätumise pärast muretseda. Nii ma siis naabrite soovitusel mässisin pumpa ööseks teki sisse...Pesumasin pesi ka ettenähtud ajast kolm korda kauem, ju tal ka liigesed kanged külmast. Ja nüüdseks on minu liigestesse pugenud väike kõhedus, ei tea, kas asi on selles, et ümberringi jääb suitsevaid korstnaid aina vähemaks või on süü raagus puudel, pimeda öö ees tekib ebakindlus. Ometi on viimased ööd valged või sinakasvalged, täiskuu valgustab südamest kogu maad ja mere sillerdus peegeldab isegi tuppa. Täna nägin kuu ümber halo - ilus korrapärane ring. Võib-olla on aga süü Poisil, kes kolis eile poe juurest minu juurde ja suvatses öösel iga natukese aja tagant haukuda. Selle peale mina muidugi ärkasin võpatades ja hiilisin akna juurde vaatama, kes ümber maja käib. Muidugi ei käinud kedagi, vastu hommikut läksin ukse peale vaatama ja siis selgus, et Poiss ja Reku pidasid lihtsalt üle küla vestlust...

No vot nii ma siin elan nagu erak, aga naudin iga sekundit!

Laupäeval on rahvamajas kauaoodatud tantsuõhtu, mul on suured ootused...nagu alati.

Äkki saabub mulle nädalavahetuseks isegi külalisi, koristasin maja selle auks ära, homme saavad viimased paljad seinad ka tapeedi.  

Igal juhul kurb on mõelda linnaminekule. Seal ei ole enam loodust ja koera, kellega koos ringi rännata, eluruum jääb kaks korda väiksemaks ja pole enam vabadust öösel remonti teha või üürgavat muusikat nautida. Ja ma panen selle mõtte nüüd siia kirja ka, saate tunnistajateks olla, ma kaalun väga tõsiselt järgmise aasta talve Leesil elada. Selleks tuleb suvel mitmed ümberehitused ette võtta, aga see pole kaugeltki võimatu. Enne ma mõtlesin, et enne kaaslase leidmist ma seda ette ei võta, aga kaua ma jaksan sind oodata. Enne mõtlesin, et köögikraani ka ei saa ilma meheta vahetada, aga ometi ehitasin ma terve köögi ise.

Kokkuvõttes - siin olen ma õnnelik. Linnainimesed tõdesid ka, et ma näen meeldivalt ZEN välja. 

Liisa imbub maale

Täna kell 12.00 kogunes Leesi küla rahvas rahvamajja, et muuhulgas valida külavanem. Kell oli juba 12 läbi, kui selgus, et kvoorumit pole koos. Ei jäänud vallaametnikul muud üle, kui ülisalajast elanike nimekirja paotada, et kvoorumiks vajalikke külaelanikke autodega tooma minna. Pool tunnikest hiljem olid 18 registrijärgset elanikku kohal. 

Ka mina olen nüüd registrijärgne Leesi küla elanik. Loobusin Tallinna hüvedest ja vahetasin Kuusalu valla omade vastu, mis vallaametniku tänaste sõnade kohaselt on lahtilükatud teed, kool ja lasteaed - no kahe viimasega pole mul midagi peale hakata. Ja meie talu on eratee lõpus, seega... Samas ei too mina Kuusalu vallale ka üüratut tulumaksu, ma olen ju mitteametlik töötu elustiiliettevõtja, kes endale palka ei maksa ja loodab ühel heal päeval dividende võtta. Seega üsna aus vahetus. 

Kui koosoleku päevakorrapunktid olid tagant ettepoole läbi võetud, jõudis kätte aeg, kus naabrimees seadis mind üles külavanema kandidaadina, oma muinastulede öö ajal antud põhimõttelise nõusoleku sain nüüd külarahva ees välja öelda. Ma olen üsna kindel, et ilma Pudisoo noore külavanema eeskujuta, kes pool aastat juba ametis, ei oleks ma seda mitte liiga ihaldusväärset tiitlit enda kanda võtnud. Aga eks me oleme mõlemad tõdenud, et pigem noored kuked kui vanad kännud eesotsas. Ega ükski päris mõistlik ja normaalsel elujärjel inimene seda ametit endale vabatahtlikult võta. 

Aga kui te vaatate mu eelmist postitust juulist, siis võib tõdeda, et seda tõbe minust liiga lihtsalt välja ei ravi. Ma lihtsalt armastan Juminda poolsaart. Ma ei ole veel ilusamat kohta kusagil maailmas näinud. Kui eelmisel aastal samal ajal kaalusin veel tõsiselt kevadeni Austraaliasse minna, siis selle asendusreisi ajal Vietnamisse sai selgeks, et mina Eestist kaua eemal olla ei oska ega taha. Ja et mul juuramaailmas praegu suuri ambitsioone pole, siis ei ole mul erilist põhjust ennast Tallinnaga tihedamalt siduda, pigem oma senised seosed vaikselt lahti põimida ja oma elu lähiaastatel Leesile sättida. Lahtiste silmadega vaadates on siin palju erinevaid võimalusi ettevõtlusega tegelemiseks. Leesi poe pidamine on minu jaoks need "lahtised silmad". See kõik aga ei tähenda, et ma oleks mingiks Tallinna vihkajaks kottis pükstega ja rasvase peaga maamutiks hakanud. Tallinn on piisavalt lähedal, et sinna ja tagasi sõita. 

Nii siis valiski Leesi küla koosolek konsensuslikult 27.septembril 2015. enda külavanemaks kolmandat aastat poemuti Liisa Ojangu, kes lubas esimese ülesandena aktiivselt tegutseda ja moodustada töögrupp, et külasse jõuaks kiire internet, milleks valguskaablid juba mitu aastat tagasi kohale veeti. 

Ja nii algaski inimkatse, kuidas Liisa maale elama imbub.

Bullerjan on toa saunaks kütnud, musitseerib Susanna Aleksandra oma imemõnusalt plaadilt Miracles, kass lõpetas kärbse söömise ja pikutab minu kõrval...pole üldsegi paha algus. 

Juuli Maali

Juuli lihtsalt on nii ilus aeg. Näib, et kui inimene on õnnelik ja rahul, siis tekib tahtmine midagi ilusat luua. Nii avastan mina, et kõik maalikesed olen maalinud juulis, lüürilisemad blogid kirjutanud juuli lõpus ja näed nüüd jälle tekkis tahtmine seda ilusat aega jäädvustada, olgugi, et kell on veerand kaks ja selja taga on kolmeteisttunnine poepäev. Aga kui päevatöö teeb rõõmsaks ja on huvitav, siis jaksab peale kahte cappucinot veel peale sulgemist poes uusi kaupu sisestada, hinnasilte teha, muusika saatel koristada ja avastada, et kell on veerand üks, kui poe ukse lukku paned. Ja ka siis ei taha veel koju minna, vaid lasen koera ketist priiks ja suund maantee peale, mina rattaga, koer nelja käpa peal. Ja kui teed valgustab täiskuu, juukseid sasib mahe tuul ja helendavate jaaniusside lugemine 30 juures sassi läheb, ei suudagi ma oma õnne ära uskuda.

Viimaste aastatega olen ma õppinud, et õnne ei maksa oodata kellegi teise näol, eriti mitte mõne suure arrrrrmastuse näol, ka sellel on oma koht ja liblikate tunne kõhus on väga elustav, aga kui oskad nautida iseenda seltskonda, siis on palju kergem õnnelik olla.

Kooli ajal ma kindlasti ei osanud ennast õnnelikuks pidada, no kool oli muidugi nii hirmus asi, et selle kõrvalt oli raske ka lihtsalt elus püsida, saati siis veel õnnelik olla, siis tundus õnnena see, kui sai laupäeval kella neljani päeval magada. Aga peale baka lõppu, kui ootasin Saksamaale minekut ja esimest korda elus sain Leesil elada ka septembris – koeraga põnevaid metsaradu avastada, kanu karjatada ja iga päev mereõhku hingata, teades, et teised on samal ajal linnas tööl ja koolis – vot siis ma tundsin ennast esimest korda elus päris õnnelikuna.

Nii et head sõbrad Tallinnast, ärge siis pahandage, et te suvel mind vähe näete, aga ma ei saa midagi parata, kui linna satun, kibelen kohe Leesile tagasi ning mõtlen vajadusel ka valesid välja, kuidas kohtumistest pääseda ja tagasi oma poolsaarele saada. Nii armas on mulle see...

Plärts on märts

Nii see ikka on - alati, kui peaksin mõnd koolitööd kirjutama, suudan ma parimal juhul blogi kirjutada. Hetk tagasi saabus mulle ka õigustus magistritöö mõneks ajaks kõrvale panna - suur arvuti ei saa enam aru, et tal windows peal on ja väikses 10 tollise ekraaniga linuxi arvutis ma küll teadustööd teha ei suuda, eriti arvestades asjaoluga, et 2009. aastast pärit arvuti ei suuda üle kolme lehe korraga töös hoida.

Aga ma teen siis kohustusliku osa kohe alguses ära. Kui keegi veel ei tea, siis Vabaerakond ületas künnise ja sai Riigikokku 8 kohta. Mina panustasin künnise ületamisse 112 häälega. Rõõm oli nii suurt arvu näha, ma ise ei julgenud 100 häält küll loota ja rõõm oli näha, et hääled polnud tulnud vaid Kuusalu vallast, peaagu sama palju valijaid oli mul Viimsi vallas ja nulli valdasid polnud kuigi palju. Eriti suur rõõm on mul Arturi pärast - ta vaatas mind ka 1. märtsi õhtul etteheitvalt, kui ma talle isikumandaati ennustasin, aga ma nägin ja kuulsin iga päev, kui palju ta endast selle kampaania jaoks andis ja sellisel tööl peab olema suurejooneline tulemus. Mul on hea meel, et sain kaasa aidata. Õppisin nende kahe kuu jooksul palju ürituste korraldamise, suhtlemise, meeskonnatöö kohta ning tundsin ennast meie suurepärases Harju-ja Raplamaa piirkonna meeskonnas vajalikuna. Me rääkisime kampaania käigus kogukondade Eestist ja olime ise oma meeskonnaga ka omamoodi toimiva kogukonna eeskuju. Ma muide juba igatsen kampaania - ja kihutuskoosolekuid ja voldikute jagamist.

Põnev on näha, mida teeb Vabaerakond edasi. Homme algavad koalitsiooni konsultatsioonid. Viimastel päevadel on juhatus pannud paika punktid, millest me ei tagane, kui nendega ei arvestada, läheme rahulikult opositsiooni. Peamised punktid on erakondade rahastamise  vähendamine, haldusreform, sh kohalike omavalitsuste muutmine kahetasandisliseks, pealinna regiooni seadus, tööjõumaksude koormuse vähendamine, et saaks luua uusi töökohti. Täpsemalt on meie nö punastest joontest rääkinud Artur Kahekõnes: http://etv.err.ee/v/elusaated/kahekone/saated/82f880c9-cb59-4886-b84e-aa20c8137422 ja Ringvaates: http://etv.err.ee/v/meelelahutus/ringvaade/ringvaate_lood/de43a6f7-11b6-41e0-b945-18dbb007a4a5.

Minu täpne edasine ülesanne erakonnas on praegu lahtine, küll aga lubasime Harju-ja Raplamaa meeskonnana kooskäimist jätkata. 

Et see blogi ei muutuks poliitblogiks ja mina vaese EKRE wunderkindi sarnaseks, kes juba nii varajases nooruses on minetanud oskuse tavalise inimese moodi rääkida, kirjutan ma ka oma muudest mõtetest.

Nagu alguses mainisin, peaksid järgmised kaks kuud mööduma magistritöö taktis. Töö üldine pealkiri on ühisvara jagamine al 01.07.2010 - kohtupraktika analüüs. Täna ma kogu hingest üritasin kohtupraktikat analüüsida, aga suurepärane Riigiteataja otsingumootor ei leia mitte ühtki Ringkonnakohtu lahendit mitte üheski valdkonnas. Ja maakohtu lahendid  on isikuandmete kaitsmiseks nii ära x-tatud, et raske on aru saada, kes mida üldse nõudis ja lõpuks sai. Lisaks tean ma seda, et see suurepärane otsingumootor ei näita kõiki lahendeid. Tean oma kogemusest kohtus töötades, et see vaene isik, kes päevad läbi lõpplahendeid x-tab, ei saa x-tada lahendeid, mis on üles laetud pdf-na. Seega need ka avalikkuse ette ei jõua. Ühel kaugel kohtu tööpäeva hommikul ta helistas mulle ja käskis kohe kõik lahendid wordi failideks ümber muuta... Mind võtab sügavalt ohkama riigiasutuste töökorraldus ja põhimõtted. Sain hiljuti siseinfot MTA uute töötajate värbamise osas ja edaspidi võtan komplimendina, kui mind sinna tööle ei võeta - järelikult oskan oma peaga mõelda.

Täna õhtul seadsin sammud kino poole, lootuses saada Stephen Hawkingi eluloofilmist entusiasmi teadustöö kirjutamiseks ja mõtted eemale segavalt meeleseisundilt, mis mind kord kvartalis halvab, kui ühe teatud inimesega lähemalt suhtlema satun. Vastuseta armuunelmais kondamine mõjub ainult dieedile hästi, kõike muud segab. Tulemus oli vastupidine. Peategelane magas ka poole lõunani ja jättis kõik kooliasjad viimase hetke peale. Doktoritööd ei hakanud  kirjutama enne, kui oli teemavalikus kindlalt veendunud. Oma hirmsa haiguse elas üle tänu armastusele armastatuna oma armastatu poolt. Ehk armastus oli ikka kõige tähtsam... vähemalt filmis.

Kokkuvõttes - plärts on märts ja varsti on mul sünnipäev. Kuidas tähistada?

Ma olen Eestit armastanud

Ma olen Eesti riiki armastanud. Ma olin nii uhke, kui Harju Maakohtusse tööle läksin ja sain riigi esindajaks, tundsin vastutust oma tööd teha hästi ja viisakalt, sest ma tegin seda riigi nimel ja heaks. 

Ma ei tahtnud jääda 2012 Saksamaale õppima, sest Eesti oli mulle nii kallis. Ma ei tahtnud minna 2014 Austraaliasse tööle, sest Eestist ei olnud paremat paika. Ma olen pidanud tuliseid vaidlusi, miks ei peaks noored Eestist ära minema. Kõik, kes mind lähemalt tunnevad, teavad, et ma olen olnud tõeline Eesti patrioot. 

Kuni käesoleva ajani. Nädala alguses saabus elektriarve. Näitu teatades rõõmustasin, et peaks tulema keskmisest väiksem arve. Arve tuli rekordiliselt suur, sest nüüd oleme siin ka jõudnud olukorrani, kus võrgutasu on arvel suurem kui elektrienergia enda hind. 

Ja ma olen kurb, sest selle taga on minu kalliks peetud Eesti riik. 

Esmaspäevast alates on mul taas peale kolme kuud ravikindlustus, sest sain üliõpilase staatuse tagasi. Kolm kuud olin ilma kindlustuseta, sest septembrist alates ei töötanud ma enam Harju Maakohtus. Aga töötuna ma ennast arvele võtta ei saanud, sest minu nimi kajastub äriregistris OÜ Leesi pood juhatajana, olgugi, et juhataja kohustuste täitmise eest ma kunagi raha pole saanud. Sellepärast ei saanud ma ei töötu ravikindlustust ega töötutoetust, vaatamata sellele, et minu eest vajalikud maksud kohtus töötamise ajal makstud olid. 

Ja ma olen pettunud, sest selle taga on minu armsaks peetud Eesti riik, kes pidavat ettevõtjaid väärtustama. 

Jaanuari alguses vaatasin oma pangakontot ja leidsin, et märtsini tuleb alles jäänud rahaga elada väga säästlikult ning siis saab natukeseks vabamalt hingata. Nimelt oli mul lootus saada kuus 220 eurot õppetoetust. Toetust saaksin alles märtsis, sest siin saan 25-aastaseks ja alles sellest vanusest loeb riik mind vanematest eraldi leibkonnaks. Siit küsimus - kui ma selle vanuseni olen riigi arvates vanemate ülalpeetav, siis miks mitte maksta selle vanuseni ka lastetoetust? Mina ei tahtnud/saanud olla nii kaua vanemate ülalpeetav ja käisin kaks aastat täiskohaga tööl. No riigi silmis pigem kuritööl, sest nüüd tuleb karistus. Kuna eelmine aasta oli mul maksuameti andmetel ühe kuu kohta sissetulek suurem kui 329 eurot, siis sel aastal ei saa ma sentigi õppetoetust, sest riik vaatab toetuse määramisel eelneva aasta sissetulekuid. 

Ja ma olen pahane, sest sellise süsteemi mõtles välja minu kiidetud Eesti riik, kes pidavat noori ja haridust väärtustama.

Ma ei käi praegu tööl, sest kevadel pean esitama magistritöö. Ma ei otsi suveks tööd, sest mais tuleb Leesi pood avada ja seal töötada või õigemini heategevuslikku tööd teha, sest seni on minu sealt saadud tasu aegunud ja mahakandmisele kuulunud toidud. Ma ei kahetse poe pidamist, sest ma olen selle kaudu väga palju õppinud. Maal ettevõtlusega tegelemine on aga vähetulus ja kulude tagasi teenimine aeglane. Eriti, kui maksan käibemaksu ja tööjõumakse samadel tingimustel, kui suured Tallinnas aastaläbi tegutsevad ettevõtted. Ma ei saanud poe avamiseks ka toetust, sest EAS jaekaubandust ei toeta ning Töötukassa toetuse saamiseks oleks ma pidanud enne poe avamist töötu olema, Leaderil olid selle perioodi rahad otsas. Sellegipoolest sain hakkama ja Leesi pood avab mais uksed kolmandaks tegusaks suveks. Siiski tundsin kurbust, kui 2013 aasta lõpus toimus Kuusalu valla tänuüritus ja Leesi poe taasavamist tänuväärseks või isegi märkimisväärseks ei peetud. 

Ma ei teeni praegu raha, sest kooli kõrvalt kulub ülejäänud aeg Vabaerakonna valimiskampaaniale. Seda kampaaniat teeb iga liige tasuta oma ajast ja oma rahadega. Ma näen, kuidas me väsima hakkame, sest üritada sammu pidada teiste erakondadega, kes oma tegevuseks riigilt aastas kokku 5,4 miljonit eurot saavad, on peaaegu nagu tuuleveskitega võitlemine... või pigem rahaveskitega, sest nende tuulikuid liigutab maksumaksja raha. 

Kirjutatu läbi lugenud, ei imesta ma üldse, miks ma reede õhtul, kui peaks rõõmu tundma nädalavahetusest, voodis lohutamatult nutsin. Kui kaotad usu riiki, mida oled terve elu pühaks pidanud, variseb kokku terve sinu tõekspidamiste süsteem. 

Kui peale märtsivalimisi siin riigis midagi muutuma ei hakka ja võimule jäävad samad erakonnad, siis, käsi südamel, sügisel mina siit riigist lahkun. 

Kolgaküla

Täna oli minu esimene professionaalne poliitiline debatt. Kohal olid 7 erakonna esindajad ja arutelu teemadeks kokkuvõtlikult haridus, sisejulgeolek, riigireform ja väljarände peatamine. Mul oli au Arturiga Vabaerakonda esindada. Teised erakonnad, va RÜE, olid esindatud kolme kaupa. Tuntumad nimed Aivar Riisalu, Tiina Kangro IRL, Karel Rüütli Sots, Henn Põlluaas EKRE, Jüri Ratas, Oudekki Loone Kesk, Yoko Alender, Laine Randjärv, Kalev Lillo Reform.

Meil oli koduväljaku eelis - olime ju Kolgakülas. Rahva toetust oli tunda ja rahvast polnud üldse vähe - hinnanguliselt 80-100 inimest.

Erakonnad olid mõnes mõttes üheilmelised - teemadele läheneti suhteliselt pealiskaudselt ja üldiselt, seepärast üritasin mina oma sõnavõttudes tuua elulisemaid näiteid a la kuidas venelannast söögitädi Ljuba mind lasteaias lõi, kui ekslikult oma lõunasöögi jäänused tema kaussi kallasin.

Samas jagunesid erakonnad kahte leeri selle poolest, kuidas ennast debatil üleval osati pidada. No Riisalu karjus koguaeg midagi vahele - tõsi küll, sellega tegi ta ürituse lõbusamaks. EKRE püüdis igal võimalusel võimuparteisid maha teha, aga välja kukkus totakalt, sest nii nagu on konservatiivsed nende maailmavaated, tunduvad olema ka nende teadmised. Kohati oli päris hirmus kuulata.
Keskerakond püüdis head nägu teha ja see õnnestus neil tänu Jüri Ratasele hästi. Aga kui pingilt tõusis Oudekki, siis tundus, et Kadri Simsoni noorem õde on kohal. Kolmanda liikme nime ma ei mäleta, aga ma olin üsna üllatunud, kui ta teiste kõrval koha sisse võttis, sest kui ta rahvamajja sisenes, arvasin, et ta on mõni poliitika huviline Loksa pätt. Minu jaoks kujunes ta oma sõnavõttudega võltsi uueks etaloniks ja see on hirmus, sest ta on muuhulgas ka Kaitseliidus. Keskerakond ja Kaitseliit ei käi minu jaoks hästi kokku. Debati lõppedes üritas ta erinevatesse seltskondadesse sisse imbuda ja rääkida, kui loll on Taavi Rõivas, kes peab Yana Toomi julgeolekuohuks, kutsudes seltsilisi selle üle naerma, kuid ebaõnnestus ja tõmbas siis suitsu tihedamalt oma kriipsusuu vahele.

Reformierakond oli viisakas ja neile ei saa ma muud ette heita, kui teatud värskuse puudumist. Arturi sõnavõtu peale, et parim riigireform oleks see, kui Reformierakond istuks järgmised 4 aastat varumeeste pingil, puhkesid saalis ovatsioonid.

Ka kuulajatel oli võimalus küsimusi esitada  ning üks kõlas umbes nii - mida teha, et koolinoored ja eriti tüdrukud kooli nurga taga ei jooks ega suitsetaks. Sellele küsimusele eriti palju vabatahtlikke vastajaid polnud. Meie rõhusime Arturiga kogukonna eeskujule. Aga kui debatt lõppes ja rahvas välja voorima hakkas, tekkis mul küll deja vu kooli nurgatagusega - pooled väljunud meestest süütasid suitsud. Ja siis te küsite, miks noored sama teevad? Konservatiivsemad härrad jätsid muidugi mulje, et las meesterahvad siis suitsetavad, aga see ei kõlba küll kuhugi, et naised sama teevad... no tõesti võrdõiguslikkuse poolest flashback 1950ndatesse.

Koduteel mõtisklesin, kas ma olen ehk poliitika jaoks liiga noor, noh teadmisi ju on üksjagu, aga elukogemust? Samas, kuulanud 3 tundi endast vanemate inimeste nägemusi riigi juhtimisest, ei jäänud küll muljet, et aastatega palju häid mõtteid juurde tuleks...ehk ainult sõnaosavust?

Kogukondade eest

Täna käisin ma Aruküla rahvamaja 40. juubelil. See oli minu jaoks esimene eesolevatest rahvamajade külastustest ning mu sisetunne ei petnud, et veebruari lõpuni saab olema põnev ja lõbus aeg. Arukülas oli selline tore ja mõnes mõttes tüüpiline "alguses ei saa vedama, lõpus ei saa pidama" rahvamaja üritus. Algas lühikeste loengutega kultuuri teemadel ja päädis üle kahetunnise etendusega Aruküla rahvamajas tegutsevatest ringidest - fotondus, käsitöö, teater, rahvatants, koorid, zumba ja hip-hop. Kõik, mis ühes kultuurimajas vähegi olla võiks. Mul oli õnn istuda kohalike vanaprouade vahel, kes selle etenduse veel kolm korda lõbusamaks tegid - nemad ennast tagasi ei hoidnud ja kommenteerisid üksteisele terve etenduse aja oma mõtteid. Näiteks, kui lavale toodi suured nukud, ütles üks proua kõva häälega: "Oi, kui koledad!". 

Ühest küljest oli see üritus tuttav ja etteaimatav, teisest küljest tabasin ma end mõttelt, et nii ehedal ja vahetul kujul polegi ma vist ühte toimivat rahvamaja varem näinudki. Ma tundsin ennast seal ühena nende seast, mitte võõra või külalisena, tundsin ennast sinna kuuluvat või kuuluda tahtvat kümme korda rohkem, kui eile oma Kadrioru Saksa Gümnaasiumis, kus ma ometi 12 aastat veetsin. Igal juhul tegi Aruküla rahvamaja mind heas mõttes kadedaks, et meil Leesil sellist hästi toimivat rahvamaja pole. Aga tsiteerides Artur Talvikut: "Aru pähe?! No ma muudkui mõtlen, kust seda aru võtta? Nüüd ma tean - Arukülast!"

Aga tõepoolest kuni veebruari lõpuni saan ma veel paljusid rahva-, kultuuri- ja seltsimajasid külastada. Nimelt ma tõesti olen Eesti Vabarakonna ridades Riigikogu kandidaat. Esialgu andsin oma nõusoleku, et aidata neil täisnimekiri kokku saada ja jälgisin nende toimetusi pigem eemalt. Nüüd aga näen, et need inimesed Vabaerakonnas on tõesti hingega asja juures ning tahavad Eestit paremaks muuta. Tänaseks tunnen, et Vabaerakond pole minu jaoks enam "nemad", vaid "meie".  Üle pika aja tunnen ma õhinat, et teha täiesti vabatahtlikult oma vabast ajast ja omal kulul midagi meie kõigi Eesti edendamiseks. 

Mina olen kandidaat Harju- ja Raplamaal ning koos peaministrikandidaadi Artur Talvikuga esindame seisukohta, et elu maal saab jätkuda ja taaselustuda ainult tugevates kogukondades, mis suudavad oma inimestele pakkuda tööd, meelelahutust (huviringid rahvamajades), kaitset (kohalik patrull, merepääste) ja head elukeskkonda (lastehoid, pood, sport, arst jne). Tänaseks on selgeks saanud, et kohalikud omavalitsused üksi ei suuda seda kõike pakkuda, kaugeltki mitte riik. Seda saab pakkuda aktiivne kodanikuühiskond, tegutsedes läbi seltside või MTÜ-de. Kuid ka raha on vaja. Artur näiteks pakub välja idee, et teatud protsent iga inimese tulumaksust läheb inimese enda poolt valitud MTÜ-le. 

Minu enda kogemus Leesi poega näitab, et maal on võimalik ettevõtlusega tegeleda küll, aga ainult siis, kui maal ka inimesi on. Küllap saaksid paljud oma tööd läbi interneti kodust lahkumata teha, aga paljudes kohtades puudub normaalse kiiruse ja mahuga internet. Jagan Vabaerakonna maaelu programmis eriti osa, kus pööratakse tähelepanu kiire interneti maale jõudmisele. Isegi Leesil, mis on Tallinnale nii lähedal, ei ole võimalik kaabliga head internetti saada - KÕU on aeglane ja kallis, mobiilse interneti maht sai mul lihtsalt surfates 10 päevaga täis...

Vabaerakonna kokkuvõtliku valimisplatvormi leiab siit: http://vabaerakond.ee/eesti-vabaerakonna-luhike-valimisplatvorm

Nüüd ma siis pöördun kõigi oma tuttavate ja tuttavate tuttavate poole: palun ärge jätke valimistel hääletamata. Võtke kasvõi viis minutit Vabaerakonna seisukohtadega tutvumiseks ja kui need teile vähegi sümpaatsed tunduvad, andke oma hääl meile ja signaal võimuerakondadele, et samamoodi enam edasi ei saa. Võtkem ennast kokku ja pangem üheskoos aru riigile (Toompeale) pähe!