Tundub, et paljudel asjadel on elus limiit, piirmäär, norm... Minu puhul on sel aastal harjumuspärase kirjutamise norm ilmselt juba ammu ületatud, sellest ka vaikus blogieetris. Sellegipoolest on juba viimased paar kuud keerelnud peas soov aasta tegemised kokku võtta ja läbi mõelda, mis on tehtud, mis põhjusega ja kas hästi, halvasti või mõttetult.
Aasta esimesed kuud kulusid mõtted eelkõige magistritööle. Kuni veebruari keskpaigani lootsin veel perekonnaõiguse teemadel juba 2015 alustatud tööst asja saada, kuid tõdesin, et lihtsam on teha täiesti uus asi, kui vana parandama hakata. Nõnda vahetasingi nii valdkonda, teemat kui juhendajat ja kirjutasin oma magistritöö poliitilisest reklaamist. Suurem kirjutamise töö jäi aprilli ja see oli üks tõeline no-life aeg. Kuna ma seda juba 2015 kogemusest teadsin, ei olnud see üllatus ja õnnestus vältida eelmise aasta suurt kaalutõusu ja masendust. Mõnes mõttes oli elu isegi lihtne, sest oli väga kindel asi, mis oli kõige häda ja kannatuste allikas. Täna ma ilmselt ei oskaks öelda, mis mu elul konkreetselt viga on. Igal juhul sai kirjutis 4.mail ära esitatud ja 25.mail, vaatamata retsensent Liventaali ponnistustele, kaitstud.
Teadustööga saab tutvuda siin:
Kes lugeda ei viitsi, siis põhiküsimus oli, kuidas vähendada raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel. Selleks analüüsisin poliitiliste reklaamide liikide piiramist või keelamist erinevates riikides ja jõudsin järeldusele, et kui piirata reklaami, siis keelata poliitiline telereklaam kui kõige kallim ja mõjusam. Lisaks leidsin, et erakondadele tuleks seada valimiskulude ülempiir.
Paraku oli juba enne aktiivset lõputöö kirjutamist teada, et selle valmimise järel elu kergemaks ei lähe. Nimelt oli ju 2015 aasta viimasel päeval pärast meeldejäävat ekskursiooni sündinud idee teha Kolga mõisa söögiasutus. 7.mail toimusid siis tegusad talgud mõisa peahoone restoraniruumide kasimiseks https://sonumitooja.ee/liisa-ojangu-ja-kairi-korve-avavad-kolga-moisas-soogikoha/.
Järgmine väljakutse oli ruumidesse taas vesi sisse saada, mälu järgi sai see 2.juunil võimalikuks. Samal ajal käis ka restorani saali seintelt oranži värvi maha kraapimine. Kõige meeldivam üllatus toimus mitte palju enne jaanipäeva, kui selgus, et pubilinoleum oli täies ulatuses vana mosaiiklinoleumi peale kleebitud, mis tuli koos pealmise kihiga põranda küljest lahti ning tuli enne uuesti maha liimimist vanast liimist puhastada. Seega paaripäevasest põranda nokitsemisest sai kahenädalane käsitöö-põranda-orjus. Seega tuli restorani avamine jaanipäevast veel edasi lükata.
Sõnaga restoran on üldse selle loo puhul iseäralik areng toimunud, nimelt oli minu nägemuses tegemist ikkagi söögikohaga, mille menüü ja esialgse teostuse oleksime omanikena ise teinud. Üsna varsti selgus aga, et teine osanik ja kinnisvara omanik räägivad väga selgelt restoranist ja mitte ainult, lausa gurmeerestoranist. Et teine osanik oli siiski eelneva poolaasta kokanduskursustel veetnud, usaldasin köögi poolel tema nägemust ja tegelesin ise tehnilistemate küsimustega nagu enesekontrolliplaan, kassasüsteemid, kaardimakse, lepingud, arved ja muidugi lõputu koristamine ja kasimine hallitanud restoraniruumides. Selle tulemusel sain oma elu esimesed veenilaiendid või trombid. 15.juulil elasime üle Veterinaar-ja Toiduameti kontrolli, millele järgmisel päeval toimus nö välkavamine, sest Harju Elu võttis vabaduse meile ise avamise kuupäev määrata. http://www.harjuelu.ee/2016/07/7080/kolga-moisas-avatakse-restoran-kolck/
Sisuliselt olime aga enam-vähem avamiskõlbulikud alles augusti alguseks. Aga ega ju lihtsalt restoranist ei piisa, tuli teha ka cateringi nii mõisas kui väljaspool. Halbade otsuste tulemusel veetsin mina 3 nädalat augustist lastelaagrile toitu tehes/ transportides. Selle aja jooksul hakkasin restorani sisulisest juhtimisest tasahilju kõrvale jääma. Ilmselt osaliselt tahtlikult, sest kui sa hommikul ärkad ja esimese asjana loed meilist, et öise filmigrupi supi sees oli muuhulgas sammal ja puugid ja et restorani veega taasvarustamine läks maksma rohkem kui mu auto maksis ja et kokad ei saa omavahel köögis läbi ja mõisaproua teatab, et mõisa maine on pidevas ohus meie laiskuse ja lohakuse pärast, siis ei tahakski muud, kui Leesi poe tagaruumis vaikselt friikartuleid süüa ja teeselda, et sind pole olemas. Jah, kogu selle jandi kõrval õitses neljandat suve Leesi pood, mille päevaseid käibenumbreid restoran, vaatamata eriti külmale ja vihmasele suvele, kordagi lüüa ei suutnud. Poes kui juba sissetöötatud asutuses, mis on sinu enda täie kontrolli all, oli lausa rahustav aega veeta.
Igal juhul sai augustis selgeks, et restoraniäri pole minu jaoks. Mitte sellepärast, et ma ei tahaks või suudaks palju tööd teha ja pinget taluda. Vaid sellepärast, et mille kuradi pärast ma siis õppisin 5 aastat juurat ja sünnitasin selle suurepärase magistritöö, kui igapäevases restoranielus pesen südaööni nõusid, loen münte, et töötajatele palka maksta, loen klientide erisoovidest pakatavaid menüüsoove ja kappan oma jalaveenid puruks, et mõisa mainele mitte kahju teha. Sai selgemast selgeks, et restorani pidamine saab olla 100% pühendumine, kus sa oskad une pealt öelda, kui palju sul kapis toorainet on, mitu broneeringut on järgmiseks nädalaks ja kui palju nõudepesumasin ühe pesukorraga vett tarbib ja siis teha peas ristkorrutis ruutjuur maatriks või ma ei tea mis asi, et teada saada, et kasumisse sa ikkagi ei jõua.
No hea küll, et ei meeldi ja et sul on magistrikraad, raha ja aega on ju panustatud, ei tasu niisama pooleli jätta. Suve lõppedes siis tegin hambad ristis otsuse, et teeme selle hooaja lõpuni, puhkame ja proovime järgmine suvi uue hooga. Kuni saabus 5.oktoober ja õpetajate päev. Loksa Linnavalitsus soovis 100 inimesega mõisas õpetajatepäeva tähistada. Selleks tegime mitmeid päevi ettevalmistusi ja ma pingutasin ninast vere välja, et mõisa teise korruse saali mahutada 100 inimese pidulik laud ja istumine, ilma et peaks kuskilt mööblit juurde laenutama, sest see oleks lisakulu, mida üks poolenisti missioonitundest hooajaline maaettevõte endale lubada ei saa. Kui olin juba jõudnud laudade katmiseni, saabus oma pimestavalt kollases jopes ja dressides mõisaproua, kes teretamise asemel karjatas, et miks need soolikad jälle laua peal on??? Ma vastasin, et need ei ole soolikad, vaid meie restorani laudlinad. Tema arvas teadvat, et laudadel pidid olema maani pidulikud laualinad. Mina vastasin, et meil ei ole raha ühe ürituse jaoks tellida eraldi pidulikke laudlinu, eriti kui meie omad on viisakad. Siis läks tema teisele osanikule kaebama, et mis mõttes mina olen keelanud pidulikud laudlinad. Mina selgitasin, et ettevõtte enamusosanikuna on mul kõik õigused öelda, millised laudlinad laudadel on ja kas see on maitsekas. Selle peale vastas mõisaproua, et minul ei ole üldse mingit vastavat haridust, et midagi maitsest ja stiilist arvata. Et mõisadaam oli terve suve sarnases stiilis suhelnud ja minu karikat oma "hämmastavalt mõisa mainet mitte kahjustavate" märkustega täitnud, vastasin mina talle, et me ei ela 19. sajandis, kus mõisa kui kinnisvara liigi omamine andis eriõigusi teiste inimestega lugupidamatult suhelda ja ettevõttes osanik olemata seda kontrollida. Selle peale sai minu peale pahaseks mitte ainult mõisa missus, vaid ka minu äripartner, kes ise suvel missuselt alandavaid valanguid sai. Pikema jutuajamise käigus sai selgeks, et tema on nõus soodsamate renditingimuste saamise nimel igasugu alandusi taluma. Nimelt soovis mõisaproua senise kokkuleppe alusel üüri terve aasta eest. Mina aga eelistaks kõik rendiga seonduva panna kirja lepingusse, mitte sõltuda ühe daami tundepuhangutest. Nõnda sai selgeks, et meie vaated selle restorani juhtimisest, majandamisest ja tulevikust on kaunikesti erinevad ja mina teatasin otsusest oktoobri lõppedes oma osa sellest ettevõtmisest välja võtta.
Õpetajatepäeva pidustused õnnestusid, mõisaproua võttis külalised dressides vastu ja lahkus seejärel liinibussiga Tallinnasse.
Kunstiliselt mõrkjas pill selle pöördelise õpetajatepäev puhul oli asjaolu, et esinema oli tellitud Nele-Liis Vaiksoo. Suvel aga restorani avamispidu planeerides (mida kunagi ei toimunudki) kujutlesin ma, kui hästi sobiks teatraalse etteaste avanumbriks Vampiiride tantsu avamäng https://www.youtube.com/watch?v=5fpcxz3wQXY ja üldse selle muusikaliga seonduv. Ja siis õpetajatepäeval kibedalt restorani juhtimisest taandumise mõtteid vaagides hakkas teise korruse saalist kostma Vampiiride tantsu Öölaps...
Ja mis puutub Kolga mõisa kummitustesse, siis nende olemasolu ilmestab kõige paremini järgmine vestlus õpetajatepäeval: K: käisime peale õpetajate lahkumist üleval korrusel veel kolle otsimas.
Mina: Mis mõttega? Ainus mõisa koll sõitis ju liinibussiga linna...
Kokkuvõttes ei kahetse ma kogu seda restorani ettevõtmist, paljud asjad said ettevõtluse, äripartnerluse, restoranivaldkonna ja eelkõige inimsuhete osas, sh iseendaga, palju selgemaks. Õnneks ei jäänud ka muud asjad tegemata, magistrikraad on käes ja Leesi pood tegutses endistviisi. Ainult suvitamine jäi sel aastal vahele, õnneks või kahjuks ei soosinud seda ka ilmad. Usun, et teistsuguste asjaolude puhul, eelkõige mõistlik kinnisvara omanik ja mõistlikud üüritingimused, oleks suvisel mõisarestoranil ikkagi jumet.
Nii palju Kolga mõisast. Järgmises kirjatükis püüan lahata oma tegemisi poliitmaastikul.
