On aeg sügiskokkuvõte teha, on juba
aeg – pood on kinni, kutsikad kodu leidnud ja esimene öökülm
olnud. Kõndides pole lehed jalge all enam märjad ja kleepuvad, vaid
kuivad ja krõbisevad. Välistööd on tehtud ja nõnda ma veedan
õues aega jalutades. Kõik tuttavad teed on juba kümneid kordi läbi
käidud. Täna alustasime matka ikka Kooli-Antsu tagant, kuid juba
selle algus oli tavalisest erinev. Poiss oli juba tükiks ajaks
kuhugi kadunud ja hakkas ühtäkki valjusti haukuma. Kui ma üle
sügisese heinamaa trampides temani jõudsin, lõpetas ta parasjagu
ühe tuhkru elu.
Saagi maha jätnud, seadsime sammud
Tapurla poole. Kõndinud paarsada meetrit Tapurla metsateed pidi,
lebas keset teed 46 numbriga must kummik, sääre osa veidi
rebenenud.
Esimene mõte oli, et selle kummiku
vaene omanik on karu ohvriks langenud. Sügisel näeb alati keegi
just Tapurla metsades karu või vähemalt viimase jälgi. Kummiku
ümbruses oli ka üles songitud sammalt. Järgmine mõte oli, et
keegi on sügispimeduses mõnest laibast vabanemas käinud ja kummik
on äpardusena surnu jalast kukkunud. Ja kuna ma ühtegi positiivset
seletust sellele kummikule ei leidnud, keerasin otsa ringi ja
otsustasin matka jätkata suurt teed pidi. Paraku ei rahuldanud see
turvaline valik mind kauemaks kui kolmesajaks meetriks – paremat
kätt ilmus üks metsatee, mida ma kunagi varem pole märganud.
Mõtlesin, et lähen vaid mõned sammud, et näha, kuhu poole see
viib. Aga tee läks üht ja teistpidi kuni lõppes järsku sootuks.
Siiski ristus sellega üks vaevu aimatav jalgrada. Nagu nõiaväel
läksin ma kahtlemata sellele rajale. Mõne aja pärast tunduski, et
see on nõiamets – hämar, paljude murdunud puude ja sammaldunud
madalate kiviaia moodustistega. Kuna Leesi surnuaial on kiviaed,
tekkis mul kohe mõte, et see on kellegi salajane matmispaik.
Kiirendasin sammu. Mul hakkab lausa kõhe siin üksinda maal olles
seda kirjutada. Kuid varsti muutus pime kuusemets helgeks ja kuldsete
värvidega lehtmetsaks. Sel hetkel ma aimasin, mida Iti ja Kusti
tunda võisid, kui nad Nukitsamehe sünnilaanest välja jõudsid.
Jõudnud ühe kõrge liivase künkani, hakkas meri paistma ja varsti
ka esimese maja katus. Küll oli hea ennast lõpuks Väike-Liivalt
leida.
Selle matkaga sai veelkord kinnitust,
et kui tuttavad kohad tüütuna tunduvad, tuleb ära käia tundmatus
ja tagasi tulles näed seda tüütut tuttavat kohta hoopis teise
pilguga.
Ja just nii ma kavatsen tehagi!
