Ehtne kadakasaks ja millimallikas

Kui olin eile juba kolmandat korda samal päeval panka sattunud ning minu ees oli veel 10 järjekorranumbrit, otsustasin ajaviiteks vastamata kõnedele tagasi helistada. Pangas oli rahvast palju, istekohti vähe. Minu kõrval istus vanem daam, teise pingi peal tema abikaasa. Kui olin ühe kõne ära teinud ja parasjagu teist kõne alustamas olin, kuulsin vana daami otse üle minu oma abikaasale saksa keeles lausumas:" es ist aber so unhöflich zwischen anderen Menschen zu telefonieren." Tõlge: nii ebaviisakas on teiste inimeste vahel telefoniga rääkida. Lõpetasin kõne ära ja pöördusin daami poole saksa keeles küsimusega, miks on ebaviisakas telefoniga rääkida. Saksa keelsele küsimusele ta ei vastanud. Siis ma küsisin eesti keeles. Ta vastas, et Saksamaal küll ühistranspordis ja muus avalikus kohas telefoniga ei räägita. Et see on lihtsalt ebaviisakas. Ma teatasin, et Eestis seda küll ebaviisakaks ei peeta. Tema arvas, et see on vaid kasvatuse küsimus. Mina vastasin, et siis on terve Eesti kasvatamata. Meie vestluse ajal oli daami abikaasa laskunud vestlusesse tema kõrval istunud austerlasega. Saksa härra rääkis, et nad kolisid abikaasaga, kes on eestlane,  Eestisse ja elavad nüüd Nõmmel. Kindlasti said omandireformi käigus maja tagasi, ajasid 50 aastat maja korras hoidnud elanikud välja ja tulid nüüd siia ette kujutama, et on eestlased. Austerlane elab Kalamajas. Kui saksa härra oli head meelt avaldanud, et keegi veel saksa keelt räägib, küsis austerlane, et kas mina ka oskan. Ja siis me jätkasime vestlust kolmekesi, teemadel, miks ma saksa keelt oskan ja kas ma Saksamaal käinud olen. Millegipärast on see sakslaste puhul alati küsimus, mis järgneb küsimusele, kuidas ma saksa keelt oskan. Saksa härra oli väga rõõmus, et ma Hamburgis käinud olen ja isegi Mainau saart teadsin ja külastanud olen. Ta soovis rõõmu jagada oma abikaasaga, pöördudes tema poole, et näe kui tore, et see tüdruk oskab ka saksa keelt. Aga daam vastas kibedalt, et see pole midagi erilist, paljud oskavad Eestis saksa keelt. Igaljuhul oli see mul esimene kord päris kadakasaksaga vestelda. 

Samal päeval juhtus veel üks esimene kord. Läksin Leesil ujuma, hüppasin kivi pealt vette ja tundsin, et käe alt käis tuline jutt läbi. Mõtlesin, et ehk oli mõni uppuv mesilane, kes mind veepiiril suskas. Aga kaldal vaatasin, et naha peale oli lausa vill tekkinud ja ümberringi tekkis punane laik. Kõige loogilisem seletus on, et ma hüppasin milli-mallika kombitsale otsa...?

Mõtlesin kirjutada endale armsas keskkonnas, Leesil. Vaatab, kas tuleb positiivsema alatooniga postitus kui muidu. Kahtlen, negatiivsed emotsioonid näivad minu jaoks liikumapanevaks jõuks olema, sunnivad midagi muutma. Häid asju ma väga ei jaga, kardetavasti olen ihne loomusega. Aga tegelikult on eestlased ka kadedad ja mulle näiteks ei meeldi, kui keegi pidevalt oma õnnest ja lustiks kirjutaks. Sest kui keegi koguaeg kirjutab, kui hästi tal läheb, on ta kas ebaaus- kellelgi ei lähe koguaeg hästi, või ebasiiras, sest ta räägib ainult ühest küljest juhtumistest. Ma vaatan, postituse alatoon on juba päris tumedates varjudes, mis teha. Üks eesti keele õpetaja, see võis olla pr Schmidt, rääkis, et kui tahvile kirjutad ja lause kerkib tahvli ülemise osa suunas, on hea tuju, kui alla, siis halb tuju. Ju mul siis on halb tuju, aga halva tujuga olen ma ausam ja naljakam. Õnneks tean ma neid halva tuju tagamaid, seega pole raske tuju parandada. Eksin. Sügis tuleb, selle vastu ei saa. Eile oli isegi päeval külm paljajalu õues käia, kaugel pole aeg, kus peab sokid jalga panema, vastik. Sügis toob kaasa töö, linnas elamise ja suure vajaduse magada. Juunis polnud mul mingit probleemi kell 1 magama minna ja 8 tõusta. Nüüd on mul probleem kell 10 tõusta, täna tõusin ja jäin kell 3 päeval uuesti magama. Töö hädadest ma juba kirjutasin. Ehk peaks püüdma seal midagi muuta, aga selleks oleks vaja mingit toetuskonda, aga sekretärid on allaheitlikud isendid, ainult kohtuskäijatega julgevad ülbitseda. Kohtunikud, nemad on pisut eriilmelisemad, aga näib, et läbiv joon on tähelepanu alla sattumise vältimine ja see eeldab ka, et sekretär midagi ennekuulmatut ei tee. Mõned nooremad kohtunikud on uuenduslikuma mõtlemisega, aga ega nemadki selle kändude armee vastu saa. Näide kännu teost: saata pdf vormis blankett, mida tuleb täita, aga selle asemel, et wordi dokument arvutis pdf-ks teha, prindib känd wordi dokumendi välja ja viib selle skännerisse.
Teiseks on mul halb tuju, sest mul on igav. Leesi pood hakkab vaikselt uksi sulgema ja enamik uusi mõtteid tuleb järgmisse suvesse saata. Loodetavasti ei osta poe maja keegi tropp, kes poe tegevuse ära keelaks. Noh, samas, siis saaks jälle Mailaga rahvamaja kasutamise osas kembelda. Kui mul suve alguses oli üksi poes kõhe olla, võõras koht, tundmatu valdkond, siis nüüd ma mõtlen, et kui pood sügisel uksed selleks aastaks lõplikult uksed kinni paneb, tuleb mul kindlasti pisar silma, nii omaks on ta saanud.
Täna käisin esimest korda sel suvel Kolgas, kaltsukas oli häid leide. Tutvusin ka Leesi poe konkurendi ( tegelikult  ei saa üksteisest 16 km kaugusel asuvad poed väga konkureerivad olla, kui siis ainult Pudisoo ja Pedaspea inimestele, kellele kumbki pood jääb umbes sama kaugele) Kolga mõisa poega. Meil on piimatooted odavamad, neil on muu kraam sutsu odavam, aga nemad on ka suurele maanteele lähemal ja üldse tarnijatele mugavamas kohas, täna näiteks käis neil Balbiino auto, meil nädalavahetusel kauba saamise luksust küll pole. Aga neil oli näiteks piim otsas. Ja kuldne Marlboro. Ja ma võin uhkusega öelda, et meie pood näeb seest ilusam välja, meil on avaram ja kaupade paigutus pole pooltki nii kaootiline kui neil. Väljast on mõlemad majad umbes sarnases seisukorras, olgugi, et nemad asuvad mõisas.
Seega jah, oleks vaja mingit uut projekti talveks. Vastasel juhul ootab mind ees töötamine, söömine, magamine.

Ettevõtja/kontoriroti ulg

Kui paar päeva tagasi vastasin küsimusele, mis mu tööülesanded on, et peamiselt protokollimine, toimikute korrastamine, määruste saatmine, siis nüüd, teist päeva peale puhkust tööl olles tean kindlalt, et see oli liialt positiivne lähenemine. Tegelikult võib minu tööülesanded palju lühemalt kokku võtta: paberi, enda ja teiste aja raiskamine. Ma löön iga määruse peale neli templit - kas saaks veel vanamoodsamalt?Määrusi on päeval keskmiselt 30. Ja kõike seda selleks, et kiirlaenufirmad saaksid võimalikult kiiresti tagaseljaotsuse teel suvalistele venelastele, kes on Venemaa ja Ukraina avarustesse kadunud,  antud sms-laenud kolmekordse summana tagasi. Või siis teine variant - otsida Venemaa avarustest nende lollikeste, kes peale kaht nädalat tutvust abiellusid, abikaasasid, et saaks abielu ära lahutada, kusjuures lahutamiseks on vajalik mõlema abikaasa ilmumine kohtusse... Ja rääkides toimikutest, mida tuleb KÄSITSI harilikuga nummerdada, ühes toimikus on 200 lehte... Minu ideest, toimikulehed pakina printeris nummerdada, ei vaimustunud kantselei kodukorrale viidates keegi. Harilikuga peab olema. Siia ei saa jääda manduma, eriti peale seda, kui oled teinud midagi, mis on sinu enda oma, mis on maaelule kasulik ja kus oled iseenda ülemus.