Ma olen Eesti riiki armastanud. Ma olin nii uhke, kui Harju Maakohtusse tööle läksin ja sain riigi esindajaks, tundsin vastutust oma tööd teha hästi ja viisakalt, sest ma tegin seda riigi nimel ja heaks.
Ma ei tahtnud jääda 2012 Saksamaale õppima, sest Eesti oli mulle nii kallis. Ma ei tahtnud minna 2014 Austraaliasse tööle, sest Eestist ei olnud paremat paika. Ma olen pidanud tuliseid vaidlusi, miks ei peaks noored Eestist ära minema. Kõik, kes mind lähemalt tunnevad, teavad, et ma olen olnud tõeline Eesti patrioot.
Kuni käesoleva ajani. Nädala alguses saabus elektriarve. Näitu teatades rõõmustasin, et peaks tulema keskmisest väiksem arve. Arve tuli rekordiliselt suur, sest nüüd oleme siin ka jõudnud olukorrani, kus võrgutasu on arvel suurem kui elektrienergia enda hind.
Ja ma olen kurb, sest selle taga on minu kalliks peetud Eesti riik.
Esmaspäevast alates on mul taas peale kolme kuud ravikindlustus, sest sain üliõpilase staatuse tagasi. Kolm kuud olin ilma kindlustuseta, sest septembrist alates ei töötanud ma enam Harju Maakohtus. Aga töötuna ma ennast arvele võtta ei saanud, sest minu nimi kajastub äriregistris OÜ Leesi pood juhatajana, olgugi, et juhataja kohustuste täitmise eest ma kunagi raha pole saanud. Sellepärast ei saanud ma ei töötu ravikindlustust ega töötutoetust, vaatamata sellele, et minu eest vajalikud maksud kohtus töötamise ajal makstud olid.
Ja ma olen pettunud, sest selle taga on minu armsaks peetud Eesti riik, kes pidavat ettevõtjaid väärtustama.
Jaanuari alguses vaatasin oma pangakontot ja leidsin, et märtsini tuleb alles jäänud rahaga elada väga säästlikult ning siis saab natukeseks vabamalt hingata. Nimelt oli mul lootus saada kuus 220 eurot õppetoetust. Toetust saaksin alles märtsis, sest siin saan 25-aastaseks ja alles sellest vanusest loeb riik mind vanematest eraldi leibkonnaks. Siit küsimus - kui ma selle vanuseni olen riigi arvates vanemate ülalpeetav, siis miks mitte maksta selle vanuseni ka lastetoetust? Mina ei tahtnud/saanud olla nii kaua vanemate ülalpeetav ja käisin kaks aastat täiskohaga tööl. No riigi silmis pigem kuritööl, sest nüüd tuleb karistus. Kuna eelmine aasta oli mul maksuameti andmetel ühe kuu kohta sissetulek suurem kui 329 eurot, siis sel aastal ei saa ma sentigi õppetoetust, sest riik vaatab toetuse määramisel eelneva aasta sissetulekuid.
Ja ma olen pahane, sest sellise süsteemi mõtles välja minu kiidetud Eesti riik, kes pidavat noori ja haridust väärtustama.
Ma ei käi praegu tööl, sest kevadel pean esitama magistritöö. Ma ei otsi suveks tööd, sest mais tuleb Leesi pood avada ja seal töötada või õigemini heategevuslikku tööd teha, sest seni on minu sealt saadud tasu aegunud ja mahakandmisele kuulunud toidud. Ma ei kahetse poe pidamist, sest ma olen selle kaudu väga palju õppinud. Maal ettevõtlusega tegelemine on aga vähetulus ja kulude tagasi teenimine aeglane. Eriti, kui maksan käibemaksu ja tööjõumakse samadel tingimustel, kui suured Tallinnas aastaläbi tegutsevad ettevõtted. Ma ei saanud poe avamiseks ka toetust, sest EAS jaekaubandust ei toeta ning Töötukassa toetuse saamiseks oleks ma pidanud enne poe avamist töötu olema, Leaderil olid selle perioodi rahad otsas. Sellegipoolest sain hakkama ja Leesi pood avab mais uksed kolmandaks tegusaks suveks. Siiski tundsin kurbust, kui 2013 aasta lõpus toimus Kuusalu valla tänuüritus ja Leesi poe taasavamist tänuväärseks või isegi märkimisväärseks ei peetud.
Ma ei teeni praegu raha, sest kooli kõrvalt kulub ülejäänud aeg Vabaerakonna valimiskampaaniale. Seda kampaaniat teeb iga liige tasuta oma ajast ja oma rahadega. Ma näen, kuidas me väsima hakkame, sest üritada sammu pidada teiste erakondadega, kes oma tegevuseks riigilt aastas kokku 5,4 miljonit eurot saavad, on peaaegu nagu tuuleveskitega võitlemine... või pigem rahaveskitega, sest nende tuulikuid liigutab maksumaksja raha.
Kirjutatu läbi lugenud, ei imesta ma üldse, miks ma reede õhtul, kui peaks rõõmu tundma nädalavahetusest, voodis lohutamatult nutsin. Kui kaotad usu riiki, mida oled terve elu pühaks pidanud, variseb kokku terve sinu tõekspidamiste süsteem.
Kui peale märtsivalimisi siin riigis midagi muutuma ei hakka ja võimule jäävad samad erakonnad, siis, käsi südamel, sügisel mina siit riigist lahkun.
