Viimane päev Berliinis

Ärkasime hommikul vara, et olla kultuursed ja minna tasuta 3,5 tundi kestvale ingliskeelsele linnaekskursioonile algusega Brandenburger Tori juures. Selle kõrval on muide minule meeldivalt Platz der 18. März.
Turistide mass oli üüratu, samas oli tore vahelduseks teiste turistidega koos olla ja ennast turistina tunda, sest tänu Kadri suurele Berliini kogemusele, ei pidanud ma end muudel päevadel erilise turistina tundma, sest igas U-Bahni peatuses ei pidanud metrookaarti orienteerumiseks uurima ja mujal arusaamatu näoga ringi vaatama, sest Kadri teadis alati lahendusi. Niisiis, meie ekskursioonigrupis oli inimesi 20 ringis, giidi nimi oli Ice, kes sündinud New Zealandis, aga tulnud Saksamaale oma juuri otsima. Giid oli kindlasti põhjaliku koolituse läbinud, kuidas väikeste naljadega ja eriti siiralt tunduva jutuga turistide südamed võita ja pärast neilt suuremaid summasid teenida, sest maksmine toimus ekskursiooni lõpus südametunnistuse järgi. Näiteid eriti siirast jutust: „..ja nüüd ma mõtlen, et ma tahaksin teid viia juudi memoriaali juurde, sest see on väga tähtis..“ jättes mulje, nagu tal polekski ette antud marsruuti, mida ta läbima peab, vaid koha peal leiutab kohti, mis just meile meeldiksid. Alati kahtlustavatele ja peenutsemist mittesallivatele eestlastele selline jutt muidugi ei mõjunud. Ekskursioon algas saksa ajaloo tutvustamisega, millest 99% moodustas muidugi Teine maailmasõda ja jutt oli sarnane, mida võiks kirjutada viienda klassi ajalooõpikus. Aga meie grupis olnud ameeriklased, eriti üks afroameeriklane kuulas küll suu lahti ja imestas, mis kõik maailmas juhtunud on. Samuti oli mul raske naeru pidada, kui ameeriklased saksakeelseid sõnu hääldada püüdsid, nt: Eingang kõlas nende huulil Ääingääng. Sellega seoses meenub mulle Kadri lugu sellest, kuidas ta Türgis seminaril olles türklastele põdramaja laulu õpetas koos liigutustega ja seal kohal, kus jahimehest lauldakse ja eestlased niisama püssi moodi liigutust teevad, lasid türklased ikka automaadiga. Juudi memoriaali juurde meid igaljuhul viidi – suured kiviblokid, mida oli kokku ligi 3000, valmis 2005. ja sellega olevat keerulised lood olnud, sest selgus, et kiviblokke valmistav firma tootis/toodab sama gaasi, millega omal ajal gaasikambrites inimesi tapeti. Oldi väga segaduses, kas kogu projekt pooleli jätta või siiski jätkata. Lõpuks leiti lahendus, et blokke tootev firma annetab blokid mälestusmärgi rajamise tarbeks. Seal samas lähedal olid ka Ida-Saksa luksuspaneelmajad, mis rajati otse Berliini müüri äärde, et Lääne-Berliinile oma õitsvat kommunistiliku elu demonstreerida. Nende majade ees ühe puu all, olevat aga Hitleri ja tema kaaskonna punker olnud, kus ta 29. aprilil 1945. Eva Brauniga abiellus ja järgmisel päeval sisukad mesinädalad korraldas – Eva mürgitas ennast ja Adolf võttis mürki ja igaksjuhuks tulistas ennast pähe ka ja käskis ennast ja Evat täiesti tuhaks põletada, mis reaalselt oleks 48 tundi võtnud. Et venelased olid juba Berliinis, ei saanud Hitleri viimne käsk lõpuni täidetud ja samuti pole tal ka ametlikku viimset puhkepaika. Edasi viidi meid ühe maja juurde, mis olevat ehtne näide natside arhitektuurist – maja oli selline, nagu ta sõja ajast jäänud olid – täiesti kuuliauke täis, kuid lähitulevikus luuakse sellest mingi noobel ehitis.

Poodlemine

Täna hommik jääb viimaseks, kus sain end Berliinis olles välja magada. Kella ühe paiku seadsime sammud trepist alla, et suunduda uuesti Potsdamer Platzile, et H&M-i pesu osta. Et mulle tuli ühistranspordi päevapilet osta, pidime minema U-Bahni peatusesse. Seal tegutsevad meile juba tuttavad ärikad sõidupiletitega. Varitsevad kohe piletiautomaadi kõrval. Nii tänagi kohe pakkusid päevapiletit, siiamaani ma nende teenuseid kasutanud pole, aga olen eelmised päevad mõtteid mõlgutanud, et päris hea säästu saaks. Lõpuks küll väriseva südamega ostsin neilt päevapileti 3 euro eest, automaadist ostes maksab 6.10. Minuti pärast oli üks saksa vanamutt minu juures tänitamas, et kas sa ikka tead, et nüüd sul on võltspilet ja trahv on 40 eurot. Ma ütlesin talle ja ja danke schön ja ei kuulanud teda edasi. Poole minuti pärast tuli piletikaubitseja mind rahustama, et ärgu ma kuulaku moori, pilet on 100% ehtne. Mina pigem nõustun ka kaubitsejaga, sest nad hangivad piletid U-Bahnist maha tulevatelt inimestelt, kellel endal enam piletit vaja pole. Ma isegi andsin ühel õhtul oma pileti ära, tookord teadmata veel, et sellega edasi äritsetakse. Hetkel veel mõtlen, millist piletiostmisvõimalust homme kasutada, sest täna ma kontrolli rongis ei kohanud ja reaalselt ma siiski täielikku kinnitust pileti kehtivuse kohta ei saanud. Aga pesu sai korraliku summa eest ostetud, lisaks veel WE poest eriti peenikeseks tegevad püksid ja lugematul hulgal erinevatest poodidest pluuse, 3 salli, kõrvarõngad. Päeva vahejuhtum oli see, et astusime Kaisersi toidupoodi sisse, kui Kadri turvaväravates piiksus. Paar päeva varem piiksus ta ka ja siis kahtlustasime, et asi on tema lillas jakis, mille ta hiljuti soetas. Põgusa vaatamise käigus selguski, et turvaelement oli jaki küljes üsnagi nähtavas kohas, aga nii müüjale kui Kadrile oli see siiski kassas märkamata jäänud. Kuna Kadri ei tahtnud iga poe ukse peal piiksuda, läksime koju tagasi tseki järgi, et Karstadtis turvaelement eemaldada. Ma soovitasin Kadrile, et ta kaebuse esitaks ja räägiks kui alandatud ta pidi olema piiksudes, et kaubamaja talle selle ebameeldivuse näiteks kinkekaardiga hüvitaks, kuid Kadri kartis, et äkki müüja lastakse lahti ja et see oli reedel ainuke müüja, kes talle ilusat nädalavahetust soovis, ei tahtnud Kadri talle halba. Nii siis eemaldati turvaelement ja ainuke hüvitus oli, et teine müüja vabandas oma kolleegi nimel ja arvas et see kõik oli recht ärgerlich.
Omamoodi seiklused on siin linnas ka vetsuskäimised - igas avaliku vetsus valvab vetsutädi ja kisab, kui sa piisavat summat sente talle ei jäta. Täna pidime jälle vetsus käima ja siis käsi pestes varitsesime parajat hetke, millal ära joosta - seekord oli see hetk, kui tädi mopiga vetsu taga pool põrandat pesi - see oli üsna lahke tädi ka, mõni tumedam pidavat füüsiliselt agressiivsem olema.
Pärastlõuna möödus ka poodides, kus ma täitsin kõik oma ostusoovid, mida välja suutsin mõelda. Koju saabudes oli Carsten suppi keetma hakanud ja viisakusest otsutasime türgi pitsa isu maha suruda ja supi ära oodata. Sel ajal saabus külla ka üks isik, kes arvas ennast väga intelligentse olema, eriti Eestit puudutavates asjades, sest ta ju oli ometi Soomes käinud. Supp oli ootamatult maitsev, aga et mul oli lihaisu, läksime siiski veel tänavale süüa otsima, leidsime türgi pitsa hinnaga 1.50 eurot koos salatiga, algus tundus paljutõotav, aga lõpu leids see asi prügikastis, sest seal polnud isegi liha sees ja mingi juurikas selle sees maitses eriti halvasti, võib- olla see nõia näoga pearätikuga türklannast müüja tegi meile kombetult riietuvatele meelega halva söögi..Igaljuhul ostsin teisest kohast hoopis kanakebabi moodis asja, mis maitses oluliselt paremini.

Täna magasime ennast välja ja lebotasime 1ni toas, hommikuks sõime veel 2.50 eurost kebabi, mis jäi maitseelamuse poolest odavamale alla. Kadri purustas ka mu senise ettekujutuse kebabiliha olemusest - mina arvasin, et mingi lambakints keerleb neil varda otsas, aga tegelikult on mingine hakklihamass hoopis. Seejärel seadsime sammud U-Bahni peatuse poole, kui silmasime majade kohal suurt suitsupilve - hiljem uudistest selgus, et teadmata põhjusel põles ühe elumaja katus, elukaotanuid polnud. Pärast mitut ümberistumist U-ja S- Bahnidega avanes meile Potsdami linn - ka endine Ida-Saksa linn, endiselt leidus neilgi Lasnamäe taolisi üllitisi. Meie sihtmärk oli aga Sanssouci loss koos hiiglasliku lossipargiga - tõlkes " ilma mureta loss". Selle lasi rajada Friedrich Suur 1745-1747. 1840. arvas Friedrich Wilhelm IV heaks lossi suurendada. Nüüd on loss UNESCO kultuuripärandi nimekirjas. Mõned nimetavad lossikompleksi Preisi Versailles`ks. Ma küll pole päris Versailles käinud, aga ma kahtlustan, et "muretu" loss jääb Päikesekuninga kodule küll alla. Sanssouci oli pisut lagunenud, lossipark oli niitmata, peenrad olid keskpärased, leidus paar hädisevõitu purskkaevu. Ma ütleks, et eile külastatud vürst Pückleri loss Cottbusis jättis olulisemalt eredama mälestuse. Potsdamis lonkisime kokku oma hea 10 km, rongi jõudes olid jalad juba väga pahased. Terve rongisõidu aja ma vaatasin aknast lugematul hulgal raudtee ääres kasvavaid äädikapuid, mille eest meie aiandites küsitakse vähemalt 175 kr ühe võsukese eest, siin on nad labased nagu meil ehk sirelid.
Veidi Sonnenalleel puhanud, otsustasime bussiga Berliini südamesse minna - Potsdamer Platzile. Ootasime bussi ja meie buss tuli koos teise bussiga. Mittevajalik buss peatus ilusti tee ääres, meie oma tegi näo, et ei peatugi, alles siis, kui juba liiga hilja, saime teada, et meie buss peatus keset tänavat teise bussi kõrval, mitte nagu meil kombeks teise bussi taga peatuda. Sellest Ordnungist ma küll aru ei saanud. Siiski jõudsime soovitud sihtpunkti ja ründasime Arkadeni H&M-i pesupoodi. Just siis, kui mina olin kogu pesu välja valinud ja soovisin seda proovima minna, teatati, et nemad panevad nüüd poe kinni, aga kui ma tahan, võin kogu välja valitud pesuhunniku ära osta ja kodus proovida ja homme need, mis ei sobinud, tagasi tuua. Siukse triki jätsin siiski tegemata. Neuköllnis külastasime veel Lidl-t ja ma avastasin ühe hea toorjuustu, mis on peaaegu sama hea või paremgi, kuid odavam kui meie Farmi küüslaugu toorjuust.

Alguses, enne kui ära unustan, täna õpitud saksa keelsed sõnad:
der Vogelbaum - pihlakas; die Birke - kask; die Buche - toomingas; die Kiefer - mänd; die Ahorn - vaher; die Elchse (vb kirjutatakse teisiti) - äädikapuu; das Blinkie - helkur, schonen - saastama;
9.11 läks Hauptbahnhofist rong Cottbusi. Ostsime Wochenendeticketi hinnaga 27 eur, millega saime kolmekesi sõita terve päeva. Sõitsime 2 tundi - väga mugav vaikne ja väheraputav. Cottbus on väiksemat sorti linn Ida-Saksamaal Brandenburgi Bundeslandis u 100 000 elanikuga. Esmapilgul tundus linn tühi ja lage. Neil sõitsid Tallinna trammidega peaaegu indentsed trammid seal ringi. Hommiku alustasime Cottbusis Brunchiga Caramelle kohvikus. See oli eriti meeldiv väike (u 8 lauaga) prantsuse kohvik, kus igal teisel pühapäeval prantsuse buffee on. Kõik, mis ma seal maitsesin, maitses hästi, aga mu lemmikud olid prantsuse sibula supp ja creme brülee. Need olid täiesti I M E L I S E D! Panin ampsu suhu ja silmad kinni ja oli tunne, nagu hõljuks pilve peal. Lisaks oli hulgaliselt mõnusaid singipirukaid, eriti maitsvaid croissante ja hulgaliselt puuvilju. Igal juhul igati rikkalik, ma kahtlustan, et mu parim rootsilaua kogemus. 10 eurot maksis kõigest ja seegi tehti meile välja. Pärast kaks tundi kestnud söömingut käisime ühes kellatornis ja jalutasime mööda linnakest ringi - midagi väga erilist silma ei jäänud. Seejärel sõitsime eriti väikse VW Lupoga hobuseid vaatama - ratsutada ma siiski ei saanud. Peale seda helistasin issile, sest sakslased ise ei teadnud, kuidas kahte auto akut krokodillidega ühendada. Minu juhendamisel saime asja siiski tehtud. Siis suundusime Carsteni ja Kathi isale külla - jõime seal kohvi ja haukasime küpsist. Pärast kosutavat istumist läksime lähedal asuvasse hiiglaslikku inglise stiilis parki, kus olid eestlase jaoks väga eksootilised puud ja tuntud puud olid hiiglaslikult kõrged. Pargis leidus eriti kaunis loss, mõisamaja, restoran, kus meile taas peen eine välja tehti, püramiid keset tiiki ja palju lilli. Meenutas pisut Kadrioru pargi metsikumat osa, aga oli sellest umbes 10 korda suurem. Kokku jalutasime seal kindlasti vähemallt 2 tundi. Siis naasesime herr Ernsti majja, kus pakuti klaasike veini ja viidi siis rongijaama, et tagasi Berliini sõita. Rongis rääkisime Eesti ajaloost ja eesti perekonnanimedest, sest sakslastele tundus arusaamatu, miks eestlastel vanasti saksa nimed olid... Keskööks jõudsime tagasi Sonnenalleele.

Ja nüüd ma olen Berliinis, lennujaamast sõitsime Kadri juhatamisel bussi ja U-Bahniga Neuköllni ja sammusime Sonnenalleele, kus ma järgmised päevad resideerun - vähemalt öösiti. Pikemalt mõtlemata suundusime lähiümbrusesse shoppama - juba sain omale eriti ilusa koti, pluusi, pesuhilbu ja siis tuli väsimus ja tulime tagasi Sonnenalleele jalga puhkama. Tee pealt haarasime kaasa kebabi 2 euro eest, mis osutus väga toitvaks ja maitsvaks. Veidi puhanud, läksime Lidl-sse, kus mu imestusel polnud piire - siin on toit ikka odav - suuremat sorti jogurtitops 27 senti ja 4 topsi pudingut sahnega 75 senti mitte eraldi, vaid kõik 4 kokku 75 senti!!!, rääkimata 50-sendisest limonaadist. Tahes või tahtmata mõlgutasime Kadriga mõtteid, et kuidas me eestlased ikka hakkame saame. Saame oluliselt vähem palka kui siinsed inimesed ja kõik hinnad on meil kallimad kui siin. Pole siis ime, et meie poemüüjad ei naerata. Nüüd me hakkame mingit taimetoitu sööma, mis muidu vanaks läheb ja homme peab jälle vara ärkama, et rongiga Cotbusi sõita.

Äratus 6.20, lennujaamas 7.00 - Tallinna Lennujaam oli meeldivalt tühi ja ma olin asjata nii palju varem tulnud, nii siis veetsin kuni 8.00 -ni aega tutvudes uuenenud lennujaamaga. Mulle täitsa meeldis uuenenud lennujaam, kuigi kohati näis ehitus pooleli olevat... aga vähemalt oli juurde tekkinud poode, kust ma leidsin isegi 12 kr maksva Kellukese limonaadi - olin juba valmistunud, et pean dehüdraatumise vastu omale vedelikku hinge hinnaga lunastama. Esmakordselt Tallinna Lennujaamas toimus lennukileminek minu jaoks bussi vahendusel. Air Balticu Fokker 50 oli väike nagu buss, inetu nagu Lasnamäe majad ning teenindus ülbe ja ükskõikne - näiteks oli minu pileti peal kirjas koht 7E, aga E kohtasid üldse polnudki lennukis olemas ja kui ma stjuuardessilt selgust pärisin, siis ta ütles, et mis vahet, kuhu sa istud. Muidugi lätlased polnud viitsinud isegi eesti keeles "tere" ütlemist õppida, siis ma muidugi meelega ütlesin neile pärast mitte "baldijas" või muud sarnast, vaid HEAD AEGA. Riia lennujaam oli juba pisut suurem ja oluliselt rahvarohkem - näib, et Air Balticu rahaahned võtted ongi Estonian Airilt kliente röövinud. Muidugi oli neil jäänud läbi mõtlemata, et suur hulk reisijaid sooviksid lennujaamas ka pisut jalga puhata ja seda mitte põrandal ja radikate peal, vaid siiski toolidel. Järgmise lennuni oli mul 2 tundi, õnneks läks aeg lavashivõikut süües ja raamatut lugedes kiiresti. Jällegi bussiga lennuki juurde, aga lennuk oli hoopis CarpatAir. Ma juba mõtlesin protestima hakata, et ma lendan Berliini, mitte kuskile Rumeeniasse, aga CarpatAir oli ennast lihtsalt Air Balticule allutanud. Vähemasti oli see lennuk suurem ja lausa nahkistmetega ja mul vedas nii palju, et istusin oma kolmekohalises reas üksi, kuigi ülejäänud kohad lennukis olid viimseni täis. Sain isegi tukkuda. Aga üldiselt möödusid mõlemad lennud positiivselt - ükski titt ei karjunud ja kõrvad valusasti lukku ei läinud.Pagas tuli ka õigel ajal ja midagi kohvris katki ega kadunud polnud. Riia lennujaamas oli naljakas aga see, et oma 5-6 lennukit ootasid üksteise sabas, et õhkutõusmisrajale saada, kuhu vahepeal mõni lennuk veel maandus ka - tekib küsimus, kas neil ainult üks rada töötabki seal?

Tänaseks ma olen juba 3 nädalat nägija olnud. Juba hakkan ära harjuma selle luksusega, sestap panengi kirja mõned tähtsamad meenutused ajast, mil ma veel head nägemisteravust ei omanud. Kohe kindlasti ei näinud ma varem majade numbreid, tänavanimede silte, bussi-, trolli-, tramminumbreid, autode numbrimärke, tv subtiitreid, liiklusmärke - eriti neid, kus on nooled peal, eriti halvasti nägin Prismas ja Selveris, kus ere valgus mul eemalt vaadates kaupade hindu näha ei lasknud. Tähti ei näinud taevas, heal juhul oli näha heledamat sorti kuma, inimeste näod olid ühtlane kollakas-valge pastelne sulam, heal juhul olid näha tumedad silmakoopad. Puude ja põõsaste lehed olid nagu lasteia joonistuste peal, kus lapsed joonistavad tüve ja siis rohelise ringi sinna otsa - ei mingeid eristatavaid lehti.

28 jaanuarist - kui hakkasin nägema

Blogspot on mu viimase - augustikuise sissekande ära kustutanud..
Aga nüüd ma otsustasin, et hakkan siia tähelepanekuid kirja panema asjadest, mida ma lühinägelikuna ei näinud või ei märganud.
Teatavasti tehti mulle PRK silmalaseroperastioon silmakliinikus Silmalaser dr Kai Noore poolt 28. jaanuar kell 10.00 - 12 000 maksis. Kallim valutum variant 30 000 ringis.
Operatsioon ise polnud hirmus ega valus. Valusaim osa oli, kui õde silmameigi jäänuseid ripsmete küljest ära nühkis - peale seda ma kahtlustasin, et enam mul ripsmeid pole - ikka säilisid mõned. Seejärel aeti mind hambaarstitoolile sarnanevale asjale lebama, pandi tekk peale ja käsi tõsta ei lubatud. Ripsmed kleebiti lau külge kinni - see ei olnudki valus ega ebamugav üllatuslikult. Pandi veel tuimestavaid tilku ja siis arst pintseldas silmamuna - see oli rõve - ei tundnud küll midagi, aga teadvus oli teadlik, et silmamuna käpitakse ja tundis rõvedust. Kästi jälgida rohelist tulukest silmade kohal. Ja siis pandigi laser tööle, silme ette tuli mõneks sekundiks punane virvendus ja oli tunda teravat kärsahaisu. Hais oli vastik, eriti teades, et mina kärssasin. Teise silmaga korrati sama asi, ainult et siis olin juba targem, hoidsin hinge kinni, et mitte haisu tunda. Siis käristati kleepsud silme ümbert ära - see oli teisena kõige valusam osa operatsioonist. Kui kõik see tehtud, kästi püsti tõusta, anti tablette ja õe õpetussõnade saatel kästi koju minna. Kokku olin kliinikus umbes 40 min.
Nojah, piinad algasid alles tunnikese pärast, kui algas peatumatu pisaravool silmadest. Vett muudkui voolas ja voolas. Selle juures oli ainult üks hea asi, kogu keha veevaru väljus silmade kaudu ja vetsus ma selle päeva lõpuni ei käinudki. Pisut oli tunda ka kipitust, aga valust nuttu peale ei tulnud - võib-olla keha teadis, et pisarate jaoks pole kuskilt vedelikku võtta enam. Kolmanda päevani ei seisnud silmad üle 2 sekundi järjest lahti. Kolmanda päeva alguses pidin ise eemaldama läätsed, mis peale oppi kaitseks silma pandi - sain hakkama. Neljandal päeval hakkas juba inimese tunne tekkima, silmad püsisid juba lahti, aga tahtsid pidevalt niisutavaid tilku. Neljanda päeva õhtul olin juba nii nahhaalne, et sõitsin lühikese maa ise autoga. Viiendal päeval käisin arstile silmi näitamas, mis olid täiesti punaseks värvunud kuivusest. Arst tegi hea valiku ja lasi mulle vereseerumit teha. Võeti minu verd ja lahustati soolalahusega ja nüüd ma tilgutan seda omale silma ja ülimalt hästi aitab. Apteegi niisutavad tilgad olid kallid ja tekitasid rähma silma ning niisutusefekt püsis vaid 10 minutit.
Nüüd on kuues päev läbi ja tunnen ennast hästi - raskeid asju tõestes on silmas pisut pinget tunda, aga ei midagi hullu. Aga saan vabalt autoga sõita, telekat vaadata ja isegi arvutis juba olla ja oma mälestusi siia talletada. Poes käisin ka nüüd esimest korda töötavate silmadega.
Aga nüüd on raviprotsess kirjeldatud ning asun oma põhieesmärgi juurde - panna kirja asju ja nähtusi, mida ma varem ei näinud või märganud.

31. jaanuar - lumi sädeleb, varem ma nägin lihtsalt üldist läiget, nüüd on näha täielik hõbedane sädelus.
1. veebruar - vaatasin 5m kauguselt telekat ilma prillideta ja nägin subtiitreid. Enne oli maksimaalne kaugus subtiitrite nägemiseks 1 m - heal juhul.
2. veebruar - käisin Rocca al Mare keskuses ja poe koridorides kõndides nägin väikeste butiikpoodide müüjate nägusid - varem ma ilmselt üldse ei pannud neid tähelegi.