Juuli lihtsalt on nii ilus aeg. Näib, et kui inimene on
õnnelik ja rahul, siis tekib tahtmine midagi ilusat luua. Nii avastan mina, et
kõik maalikesed olen maalinud juulis, lüürilisemad blogid kirjutanud juuli
lõpus ja näed nüüd jälle tekkis tahtmine seda ilusat aega jäädvustada, olgugi,
et kell on veerand kaks ja selja taga on kolmeteisttunnine poepäev. Aga kui
päevatöö teeb rõõmsaks ja on huvitav, siis jaksab peale kahte cappucinot veel
peale sulgemist poes uusi kaupu sisestada, hinnasilte teha, muusika saatel
koristada ja avastada, et kell on veerand üks, kui poe ukse lukku paned. Ja ka
siis ei taha veel koju minna, vaid lasen koera ketist priiks ja suund maantee
peale, mina rattaga, koer nelja käpa peal. Ja kui teed valgustab täiskuu,
juukseid sasib mahe tuul ja helendavate jaaniusside lugemine 30 juures sassi
läheb, ei suudagi ma oma õnne ära uskuda.
Viimaste aastatega olen ma õppinud, et õnne ei maksa oodata
kellegi teise näol, eriti mitte mõne suure arrrrrmastuse näol, ka sellel on oma
koht ja liblikate tunne kõhus on väga elustav, aga kui oskad nautida iseenda
seltskonda, siis on palju kergem õnnelik olla.
Kooli ajal ma kindlasti ei osanud ennast õnnelikuks pidada,
no kool oli muidugi nii hirmus asi, et selle kõrvalt oli raske ka lihtsalt elus
püsida, saati siis veel õnnelik olla, siis tundus õnnena see, kui sai laupäeval
kella neljani päeval magada. Aga peale baka lõppu, kui ootasin Saksamaale
minekut ja esimest korda elus sain Leesil elada ka septembris – koeraga
põnevaid metsaradu avastada, kanu karjatada ja iga päev mereõhku hingata,
teades, et teised on samal ajal linnas tööl ja koolis – vot siis ma tundsin
ennast esimest korda elus päris õnnelikuna.
Nii et head sõbrad Tallinnast, ärge siis pahandage, et te
suvel mind vähe näete, aga ma ei saa midagi parata, kui linna satun, kibelen
kohe Leesile tagasi ning mõtlen vajadusel ka valesid välja, kuidas kohtumistest
pääseda ja tagasi oma poolsaarele saada. Nii armas on mulle see...