Viimane päev Berliinis
Ärkasime hommikul vara, et olla kultuursed ja minna tasuta 3,5 tundi kestvale ingliskeelsele linnaekskursioonile algusega Brandenburger Tori juures. Selle kõrval on muide minule meeldivalt Platz der 18. März.
Turistide mass oli üüratu, samas oli tore vahelduseks teiste turistidega koos olla ja ennast turistina tunda, sest tänu Kadri suurele Berliini kogemusele, ei pidanud ma end muudel päevadel erilise turistina tundma, sest igas U-Bahni peatuses ei pidanud metrookaarti orienteerumiseks uurima ja mujal arusaamatu näoga ringi vaatama, sest Kadri teadis alati lahendusi. Niisiis, meie ekskursioonigrupis oli inimesi 20 ringis, giidi nimi oli Ice, kes sündinud New Zealandis, aga tulnud Saksamaale oma juuri otsima. Giid oli kindlasti põhjaliku koolituse läbinud, kuidas väikeste naljadega ja eriti siiralt tunduva jutuga turistide südamed võita ja pärast neilt suuremaid summasid teenida, sest maksmine toimus ekskursiooni lõpus südametunnistuse järgi. Näiteid eriti siirast jutust: „..ja nüüd ma mõtlen, et ma tahaksin teid viia juudi memoriaali juurde, sest see on väga tähtis..“ jättes mulje, nagu tal polekski ette antud marsruuti, mida ta läbima peab, vaid koha peal leiutab kohti, mis just meile meeldiksid. Alati kahtlustavatele ja peenutsemist mittesallivatele eestlastele selline jutt muidugi ei mõjunud. Ekskursioon algas saksa ajaloo tutvustamisega, millest 99% moodustas muidugi Teine maailmasõda ja jutt oli sarnane, mida võiks kirjutada viienda klassi ajalooõpikus. Aga meie grupis olnud ameeriklased, eriti üks afroameeriklane kuulas küll suu lahti ja imestas, mis kõik maailmas juhtunud on. Samuti oli mul raske naeru pidada, kui ameeriklased saksakeelseid sõnu hääldada püüdsid, nt: Eingang kõlas nende huulil Ääingääng. Sellega seoses meenub mulle Kadri lugu sellest, kuidas ta Türgis seminaril olles türklastele põdramaja laulu õpetas koos liigutustega ja seal kohal, kus jahimehest lauldakse ja eestlased niisama püssi moodi liigutust teevad, lasid türklased ikka automaadiga. Juudi memoriaali juurde meid igaljuhul viidi – suured kiviblokid, mida oli kokku ligi 3000, valmis 2005. ja sellega olevat keerulised lood olnud, sest selgus, et kiviblokke valmistav firma tootis/toodab sama gaasi, millega omal ajal gaasikambrites inimesi tapeti. Oldi väga segaduses, kas kogu projekt pooleli jätta või siiski jätkata. Lõpuks leiti lahendus, et blokke tootev firma annetab blokid mälestusmärgi rajamise tarbeks. Seal samas lähedal olid ka Ida-Saksa luksuspaneelmajad, mis rajati otse Berliini müüri äärde, et Lääne-Berliinile oma õitsvat kommunistiliku elu demonstreerida. Nende majade ees ühe puu all, olevat aga Hitleri ja tema kaaskonna punker olnud, kus ta 29. aprilil 1945. Eva Brauniga abiellus ja järgmisel päeval sisukad mesinädalad korraldas – Eva mürgitas ennast ja Adolf võttis mürki ja igaksjuhuks tulistas ennast pähe ka ja käskis ennast ja Evat täiesti tuhaks põletada, mis reaalselt oleks 48 tundi võtnud. Et venelased olid juba Berliinis, ei saanud Hitleri viimne käsk lõpuni täidetud ja samuti pole tal ka ametlikku viimset puhkepaika. Edasi viidi meid ühe maja juurde, mis olevat ehtne näide natside arhitektuurist – maja oli selline, nagu ta sõja ajast jäänud olid – täiesti kuuliauke täis, kuid lähitulevikus luuakse sellest mingi noobel ehitis.
