Koju

Viimane õhtu Vietnamis meenutas mulle justkui kooli lõpetamist - selja taha jäi aeg, mis nõudis palju jõupingutusi, aga oli samal ajal õpetlik ja lõbus. Heldimusega jalutasin veel üksi enne magamaminekut ümber järve ja soovisin mõttes kõigile turistidele ilusat teekonda Vietnamis.

Kokkuvõttes olen ma väga rahul, et selle reisi ette võtsin – peale ilusa ja põneva maa tundma õppimist, leidsin uusi rahvusvahelisi sõpru, õppisin paremini tundma iseennast ja armastama  veel rohkem Eestit. Ikka väga uhke tunne oli lätlasele, pookalatele ja sakslasele Eesti ID-kaardi võimalusi demonstreerida ja muheleda, kui nad päris täpselt aru ei saanud, mis on digitaalne allkiri.

Varavalges, kui hosteli retseptsiooni töötaja alles toolidest ehitatud asemel magas, asusime Vietnami talve (9 kraadi) trotsides lennujaama poole teele. Jõudsime plaanitust varem kohale ja see andis meile 2,5 tundi aega lennujaamas veeta. Ma olin terve hommiku unistanud, kuidas ma Burger Kingist hommikusöögiks hamburgeri ostan, aga lennujaamas ei olnud enam mitte Vietnamile omased hinnad ning 30 000 dongi, mille olin burgsi tarvis jätnud, suutsid mulle vaid friikartulid lunastada. Lennuki startimine hilines poole tunni jagu, sest vietnamlased lihtsalt ei oska oma kohti lennukis kiiresti leida, veel hullem lugu on käsipagasi paigutamisega – igalühel läheb sellega paar minutit ja sel ajal peavad kõik teised reisijad vahekäigus ootama. Nii läks mul lennuki ühest otsast teise jõudmiseks umbes 10 minutit. Aga kui jõudis kätte õnnis hetk, mil lõuna serveeriti, tundsin ennast kui inimene, kes on väga kaua näljas olnud – üle kuu aja sain lõpuks süüa keedukartulit liha ja kastmega! Üllatuslikult möödus minu jaoks 10 tundi lennukis üsna meeldivalt ja kiiresti. Moskvas oli mul täpselt nii palju aega, et käia vetsus ja üles leida õige värav ning boarding Riiga juba algas. Küll aga ei alanud õhkutõus, sest kõigepealt oodati reisijaid Hong Kongi lennuki pealt, siis tuli lennukile jäätõrjet teha ning veel 30 minutit õhkutõusu luba oodata. See purustas minu illusioonid jõuda viimasele Tallinna bussile ja ma valmistusin jääma Riiga ööbima nagu minu kõrval istunud peotantsijad Lõuna-Koreast, kes end ja mind terve tee peotantsu videotega lõbustasid. Järsku aga kuulsin selja tagant eesti keelt – minu taga istus noorsand Mikk Eestist, kes Hong Kongist jõuludeks koju naasis. Selgus, et talle tulevad vanemad järgi ja nad sõidavad Pärnusse. Lisaks leidus lennukis veel 3 eestlast, kes plaanisid autoga Tartusse sõita, aga leidsin, et Pärnus on mul arvukate sugulaste näol palju suurem tõenäosus öömaja leida. Riias veendusime Mikuga, et meie pagas lennuki peale ei jõudnud ning täitsime mõlemad paberid, et pagas järgmine päev meile kodudesse saadetaks. Miku vanemad võtsid mind hea meelega auto peale ja andsid veel saiakestki süüa ning Pärnusse jõudes muidugi mingit sõiduraha ei tahtnud, öeldes, et eestlased peavad ikka üksteist aitama ja kokku hoidma. Milline suurepärane ja südantsoojendav esimene õhtu tagasi Eestis. Nüüd olen öömajal oma armsa vanatädi Elle juures, kes mind onu Kaljuga hilisel õhtutunnil ootasid ja soojade võileibade ja kuuma teega tervitasid. Ma olen väga rõõmus ja tänulik, et olen tagasi kodumaal ja mul on siin kallid sugulased ja sõbrad, kes mind alati ootavad. Elagu Eesti ja eestlased!

Phu Quoc

Saarel tervitas meeldiv mereäärne kuumus. Laevukeselt maha astunud, püüdis iga transpordi pakkuja enda sõidukisse meelitada, aga meenutanud hommikusi halbu kogemusi bussiga, ei läinud ma mitte esimesse ettejuhtuvasse taksosse, vaid jalutasin sadamast eemale. Kiiret polnud kuskile. Motorollerdajad pakkusid asustusse viimise hinnaks 60 000 dongi, aga et kuskil pidi leiduma buss 10 000 dongiga, ei läinud ma mitte õnge. Üks rattur üritas mulle aru pähe panna, et asustus on 10 km kaugusel ja et ma ei suuda sinna kõndida, aga ma ei heitunud sellest. Nii umbes kilomeetrikese pärast sõitis sama rattur mulle järele ja pakkus hinnaks 30 000 dongi ning lubas mind odavate hotellide juurde viia. Selle pakkumusega ma nõustusin ja nii ta siis sõidutas mind Long Beachile oma sõbra Bungalow Resorti, et mulle tuba 30 dollariga müüa. Mina kostsin, et see pole mitte cheap ja seepeale viis ta mu nö ühiselamusse, kus voodikoht maksis 6 dollarit. See asutus oli aga üsna kole ja meenutas mulle Maarja ühikat. Seetõttu maksin ratturile raha ära ja jätkasin otsinguid omapäi. Läheduses oli teisigi sarnaseid ühislelamuid – üks oli küll väga uus ja puhas, aga suurest teest kaugel ning majja jõudmiseks tuli koerakarjaga rinda pista. Lisaks ei osanud ka keegi inglise keelt. Õnneks leidsin kolmanda ühika, kus osati kenasti inglise keelt, toad olid puhtad ning ainukeseks külaliseks peale minu Lätist pärit noorsand Edgars. Kauplesin hinna 5 dollari peale ja külaliste vähesuse tõttu sain kaks ööd täiesti üksi oma toas olla. Alles  kolmandal päeval saabusid minu tuppa tüdrukud Hispaaniast ja Tšiilist. Esimesel õhtul sai omaniku kulul ka grillitud kala, kana ja merekarpe süüa. Rand ei olnud kaugel – umbes 5 minutit jalutada. Lõpuks ometi sain nautida ilusat randa pehme liiva ja selge helesinise veega. Et randa oli mitme kilomeetri jagu, ei olnud probleemi ka ülerahvastatusega ning ilmselt korjati õhtuti hotellide organiseerimisel lainete uhutud prügi ära. Õhtul saabus saarele ka sakslane Ulrich, kellega olime Can Thos kohtunud ning käisime koos söömas. Söök oli sel saarel aga kallis ja mitte eriti maitsev, seega kasutasin neid kolme päeva kõhnumiseks. Teise päeva pühendasin suures osas rannale – ujusin ja päevitasin vaheldumisi 5 tundi ja kuulasin Hungergamesi audioraamatut. Õhtuks olin pisut kõrbenud, aga ei midagi hullu, jumekaks saamine oli üks saarele tulemise eesmärke. Kolmandal päeval rentisime sakslase ja lätlasega motorollerid ja käisime saart avastamas. Minule sattus hirmus ratas, millel kogu aeg gaas peal oli ja seega läks põhirõhk sõitmisel pidurdamisele. Leidsime paar ilusat randa ja põnevad saviteed metsa vahel, kus elasid kõrvulukustavalt kõvasti musitseerivad rohutirtsud. Lõpuks väisasime ka kosekest, kuhu jõudmiseks tuli eriti auklik tee läbida ning kus ootas meid jube titt, kes kohe meile mingid piletid kätte surus ja raha nõudis. Kui ma talle midagi ei andnud, siis kutsus oma isa, kes kõva häälega MONEY MONEY karjus. Mis mul siis üle jäi, kui 7000 dongi maksta. Koseke oli päris kena, aga muidugi oli igale poole prügi loobitud. Pärast eriti jubedat sööki (pannkook pekiga) mõtlesin veel omapäi rolleriga ringi sõita, aga tuul keerutas palju tolmu üles ja mul polnud silmadele muud kaitset kui päikeseprillid, mis pimedas nägemisele kaasa ei aidanud. Neljanda päeva enne lennukile minemist otsustasin rannale pühendada. Paraku läks ilm pilviseks ja ma ei saanud oma jumet tuunida. Kavalasti olin eelmisel päeval kasutatud motorolleri võtme enda kätte jätnud ja lätlane viis mind sellega lennujaama – jälle 50 000 dongi säästetud. Nüüd olen lennukis teel Hanoisse, kus ootab ees viimane õhtu Vietnamis koos poolakatega. Hommikul siinse aja järgi kell 10.25 stardib lennuk Moskva poole, sealt Riiga ning Riiast buss Tallinnasse. Kui kõik plaanipäraselt läheb, olen laupäeval kell 00.50 eesti aja järgi peale 18 tundi reisimist Tallinna Bussijaamas.

Saigonist Pho Quoci

Saigoni jõudsime pimedas ning hakkasime hotelli otsima. Järsku tuli mul meelde, et ma kuivatasin bussis oma ujukaid ja ei võtnud neid lahkudes kaasa. Läksin jooksuga bussi juurde tagasi ja klopsisin uksele. Bussijuhid parasjagu koristasid bussi ja olid minust häiritud. Inglise keelest nad muidugi aru ei saanud ja ma pidin neile ujumisliigutusi tegema, et nad mõistaks, mida ma otsin.
Siis neil sähvatas ja näitasid bussi uksest välja – minu ujukad vedelesid Saigoni tänaval.
Saigon on muidugi tõeline suurlinn koos kõigega, mis suurlinnale omane – sh lärm, prügi, rotid, prostituudid. Ainuke armas selle linna juures olid sisalikud seintel, sellise linna puhul oleksin prussakaid tõenäolisemaks pidanud. Kui teised läksid õlut jooma, otsustasin mina massaazile minna, mis osutus päris meeldivaks kuni lõpuks hakkas massöör minult tippi välja pressima ja rikkus sellega kogu elamuse. Hommikul oli raskusi normaalse hinnaga hommikusöögi leidmisega, samuti normaalse hinnaga lennupiletitega, et kojulennuks Hanoisse saada. Lõpuks tuli ost ikkagi internetis teha. Nüüd oli vaja minna Mekongi deltat avastama, otsustasime minna kohaliku bussiga Can Tho linna. Saigoni bussijaama jõudmiseks läks juba üle tunni, sest läksime kohaliku linnaliini bussiga, mis igast urgastest läbi sõitis. Saime bussikeses või nagu ma bussis avastasin, Disneylandis (istusime kõige taga, kus õõtsutas nagu mõnel tivoli atraktsioonil) 5 tundi veeta, saateks maksimum valjudusega vietnami muusikavideod. Can Thos oli meil au sattuda hotelli, mis oli samal päeval avatud ja meie olime esimesed külalised, seetõttu saime ka hea hinna välja kaubelda ning toad olid puhtad ja uued. Õhtu hämaruses läksime jõe äärde järgmiseks hommikuks paadireisi otsima, et Mekongi jõel ulpida ja sealseid ujuvaid turge näha. Pimedusest lähenes meile mitu paadidaami, käes albumikene piltidiega oma paadikesest. Üks daam oli eriti agressiivne – näpistas üht sakslast, kellega juttu rääkisime ja kui sakslane ta endast eemale tõukas, võttis daam jalast pläta ja hakkas sellega sakslast peksma. Mõne aja pärast saime teiselt normaalsemalt paadidaamilt teada, et see on üks hull daam, kelle kodust surnuidki leitud. Järgmine päev algas varakult, sest paadimatk algas kell 05.30, sest kohalikud ujuvad turud alustavad varavalges kauplemist. Ausalt öeldes, et olnud need ujuvad turud midagi erilist – nii 10 suuremat paati ulbivad oma juurviljadega räpasel jõel. Hiljem viidi meid väiksemasse jõekanalisse, mis oli kena lopsakas ja roheline ning peaaegu meenutas sõitu džunglis. Ühe vahepeatuse ajal, kui meile riisinuudli töökoda näidati, langesin ma varguse ohvriks. Jätsin oma eelmisel õhtul umbes 30 eurosendi eest ostetud litšid paadikesse ja naastes olid need haihtunud. Peale seitset tundi paadis, kõmpisime mööda linna, leidsime maitsvate saiakestega pagarikoja ning võitlesime kuumaga. Järgmisel päeval läksime taas bussijaama, et 30 km kaugusel asuvat Vinh Longi linna külastada ja minna selle juures asuvale Anh Binhi saarele kena loodust nautima. Esialgu küsiti bussipileti eest 80 000 dongi, siis 60, 50, 40 ning lõpuks selgus, et õige hind on 23 000 – nad on ikka jubedad koorijad siin. Vähemalt praamipilet Anh Binhi saarele maksis vaid 1000 dongi. Saar oli täis banaanipuid, aga sealset ilu oli raske nautida, sest päike paistis lagipähe
ja kuumutas nii mis hirmus. Tagasi Can Thos, sõime väärt riisirooga ja magustoiduks puuviljamaitselist snow ice, mis oli väga hea. Hotellis pidasime arbuusi ja poola napsi saatel lahkuminekupidu, sest järgmisel päeval lähevad poolakad tagasi Saigoni ja mina Pho Quoci saarele. Siiski kohtume hiljemalt reedel lennujaamas, sest lendame Moskvasse sama lennukiga. 


Oh seda seiklust, seiklust saan ma praegu öelda, sest jõudsin viimasel sekundil laeva peale, muidu oleksin kirjutanud OH HÄDA. Nimelt alustasin täna üksi teed Can Tho linnast Pho Quoci saarele. Poolakad ei söandanud tulla, sest soovivad 17.12 tagasi Hanoisse lennata. Mina võtsin vastu raske otsuse, et käin siiski ilma poolakateta sel loodetavasti ilusal saarel ära ja lendan otse sealt 18.12 Hanoisse. Minu kaasmaalasest reisikaaslane otsustas eile oma teed minna. Seega läksin hommikul Can Thos takso peale ja palusin ennast bussijaama viia, eelmisel õhtul olin bussijaamas õige bussi ja bussiaja välja otsinud. Aga no muidugi on neil siin rohkem kui üks bussijaam, olgugi, et eelmisel hommikul viis teine taksojuht meid tuttavasse jaama. Igaljuhul sattusin jaama, kus oli valida aeglane suur buss või väiksemad ja loodetavasti kiiremad väiksed bussid Rha Giasse. Kohe taheti mind iga bussi peale meelitada ja lõpuks lasin ennast meelitada bussi peale, mis pidi lahkuma kell 8 ja kohale jõudma kell 11 paiku. Istusin seal bussis ja kahetsesin oma lollust üsna pea – esiteks need väiksed bussid ei sõida enne kuskile, kui see on inimesi täis topitud ja selles oli ainult kaks inimestu peale minu. Muuta ma midagi ei saanud, sest olin raha ära maksnud ja rahasaanu tegi nägu, et läheb piletit tooma, aga ei ilmunud enam kunagi. Nii see aeg läks ja läks kuni see jube parsa startis alles 09.10. Mu lootused olid ikkagi üleval, sest väiksed bussid sõidavad siin kiiremini. Aga no looda sa, esimene peatus oli juba 100 m bussijaamast, kui oli vaja rehve pumbata. Siis mõne aja pärast bensiinijaam ja peale seda lugematud korrad pakkide peale ja mahalaadimiseks ning bussijuhi suitsu-, joogi- ja söögipeatused. Ja see suurepärane seltskond bussis – vaatamata sellele, et kahe mehe vahel reisis ema süles kahe aastane laps, ei näinud need mehed mingit probleemi, et suitsu kõhvida. Minu kommentaarid ja õelad pilgud takistasid neid veel vähem. Minu kõrval istus aga täielik naismats. Võttis aga kingad jalast, istus rätsepistesse ja toetas mõnuga ühe põlve minu jala peale, karjus iga 10 minuti tagant oma jubeda määgiva häälega telefoni ning muutis oma asnedit iga minuti järel ennast minu vastu hõõrudes. Vahepeal ei pidanud ta paljuks ka minu kuldseks pleekinud käekarvu katsuda ja naerda. Minu ees istus noor tüdruk ja kui ma üritasin temalt midagi küsida kasvõi žestide abil, vastas ta alati no english. Nii see retk kulges ja mina muudkui vaatasin kella ja google mapsi, sest viimane praam Pho Quoci saarele läheb kell 13.00. Jõudnud juba õigele linnale väga lähedale, keeras see parsa linnale vastassuunda. Järjekordse paki maha laadimise ajal hakkasin ma kõigile Rha Gia Rha Gia Rha Gia korrutama kuni naismats mul maha soovitas minna. Vandudes tuld ja tõrva, hakkasin kõmpima linna suunas, lootuses leida mõni takso, olgugi, et praamile jõudmine tundus juba lootusetu, sest kell oli 12.40 ja Lonely Planeti kohaselt tuleks pilet osta vähemalt pool tundi varem. Loomulikult ei ole ühtki taksot siis, kui neid vaja on, aga siiski pidas kinni üks motoroller ja pakkus küüti. Näitasin talle kaardi pealt sadamat ja tema lubas mu 50 000 dongi eest sinna viia. Normaalses olukorras ma ei läheks pekstes ka matkakott seljas tiheda liiklusega linnas motorolleri reisijaks, aga kesklinna oli mul niikuinii vaja jõuda. Õnneks viis ta mu otse viimase praami ukse ette, mille ust parasjagu sulgema hakati. Tahtsin sisse karata, aga öeldi ticket ticket. Siis hakkasin mina hüüdma ticket ticket, et aru saada, kes müüb. See, kes müüs, ütles no tickets anymore, come tomorrow, aga mina peaaegu pisarsilmi korrutasin please please please, last boat, please please. Sellest polnud kasu ja tegin hoopis hüppe praami peale, siis nad said aru, et mul on tõsi taga ja vastasid OK OK ticket, give passport. Ma ei tea, kas tavalised piletid olidki otsas või nad kasutasid mu meeleheidet ära, igaljuhul maksis mu pilet 350 000, tavaline peaks maksma 150 000-250 000. Aga ilmselt oli see VIP-pilet, sest praegu istun ma VIP-ruumis ainukese valge inimesena. Minu kõrval on naine, kellel on küll uhke pediküür, aga varbaküüned on pikad nagu küünised.

Muine

Jõudnud varahommikul Nha Thrangi, selgus, et tegemist on tüütult suure linnaga, mille ainus eelis on pikk ja lai linnaäärne rand. Siiski võtsime vastu otsuse minna otse Muinesse edasi, et jääda paigale natuke kauemaks ja nautida kuuma ilma. Peale veel viite tundi bussis, mis hakkas lõpuks juba sauna meenutama, jõudsime Muinesse. Tegemist on umbes 10 km pikkuse tänavaga, kus vahelduvad rikkamad ja vaesemad hotellid, kohalikud söögikohad ja niisama ehitusplatsid. Peale Hoi Ani, mis oli minu meelest kõige ilusam Vietnami asula, tundus see Muine päris kole. Lisaks sellele on siin valdav enamus turiste venelased ja kohalikud karjuvad igast söögikohast „privet privet“. Aga ilm on lõpuks ometi kuum, nii 30 kraadi ringis ja merevesi oi kui soe. Kahjuks ei ole siiski tegemist ilusa türkiissinise veega ja valge liivaga. Vesi on üsna sogane ja liiv pigem kollakas, aga palmid on küll ehtsad palmiranna omad. Toidud ei ole pooltki nii head kui Hoi Anis. Küll aga on siin üks väärt mahlabaar, kus kahe päeva jooksul proovisin sapodilla, anona ja jackfruiti kokteile, mis olid üli-ülihead ja maksid vaid 60 eurosenti. Teisel päeval võtsin julguse kokku ja õppisin motorolleriga sõitmise ära. Alguses oli väga kõhe, aga poole tunni pärast oli kõik selge. See väärt oskus andis võimaluse minna vaatama punase liiva kõrbe, mis oli kena, aga mitte midagi hingematvat. Egiptuse atv-matk kõrbes on mulle sügavamad muljed jätnud. Samuti leidsin suuremast asustusest eemal palju puhtama vee ja liivaga ranna, kus oli tore lainetes lustida. Poolakad otsustasid mitte rolleriga sõitmist õppida ja seetõttu sain oma värske oskuse proovile panna – sõidutada teist inimest. Ka see ei olnud midagi kontimurdvat. Järgmisel varahommikul läksime teisele poole poolsaart vaatama, kas on väärt surfilaineid, aga leidsime eest vaid kõrgid vene wannabe surfarid, kes põlvekõrgustes lainetes kõhutasid. Tagasiteel peatusime pikemalt kalarannas, kus vedeles lademetes värvilisi merekarpe ja kus piinati ja tapeti igasugu mereelukaid alustades krabidest lõpetades moreenidega. Pool tunnikest ujuda ja tunnike päikese käes oli täiesti piisav päikesepiste ohu jaoks ja seega veetsin kõige kuumema osa päevast mõnusalt jahedas hotellitoas ja sõin jäätist. Üldse möödub siin suur osa päevast söögikoha otsimise ja söömisega. Ja vaikselt hakkab see saksaelu ära tüütama. Tahaks midagi kasulikku teha. Kojulennuni on jäänud täpselt nädal. Selle nädala sisse mahub kindlasti Mekongi delta mitmepäevane avastusretk, tõenäoliselt koos ööbimisega kohalike kodus. Viimased kolm päeva oleks meeldiv veeta Pho Quoci paradiisisaarel, aga poolakad ei söanda sinna eriti tulla ja soovivad hiljemalt 17.12 tagasi Hanoisse lennata. Nüüd aga suundume Saigoni ehk Ho Chi Minh Citysse, kust me loodetavasti juba homme lahkume. Ma tahaks rohkem siinset loodust näha, linnasid oleme juba igasuguseid näinud.
Hetkel oleme maitsmas Vietnami busside õigeaegsust, buss Saigoni pidi tulema kell üks, nüüd öeldi, et tuleb millalgi peale kahte. Muines on veel viimane ilus ilm enne Hagupiti saabumist, aga randa ei saa minna, sest ootame bussi ilmumist.

Hue ja Hoi An

Et Hue linn asub üsna Kesk-Vietnamis ja seal on ikka veel vihmane  hooaeg, ei ole mul sellest linnast midagi erilst kirjutada ega ka pilte näidata. Hue oli küll kuni 1945 Vietnami pealinn ja keisri residents, aga sellest on alles mingi palee ja hunnik kuningate haudasid, mida mina 5 dollari eest paduvihma käes vaatama minna ei tahtnud. Samal ajal, kui poolakad kultuursed olid, leidsin mina hoopis sobiva aja postkaarte Eestisse läkitada. Postkaart koos margiga Euroopasse maksis 18 000 dongi ehk umbes 0,7 eurot. Hea sõnaga mäletan Hue hotelli, mis maksis ainult 5 dollarit ja oli mõnusate suurte tubade ja vooditega, isegi vann oli, mida muudes koonrite või noh low budget majutusasutustes pole. Peale varast õhtusööki naasin hotelli ja andsin kõik oma riided pesusse, mis läks mulle maksma 90 000 dongi ehk umbes 4 eurot. Hommikul magasin üle pika aja kauem kui 9ni ja luuserdasin voodis kella 11ni, mis oli esimene nii pikk hommik Vietnamis, sest tavaliselt alustame hiljemalt kell 9 ringi kappamist. Aga mul oli vabandus ka, nimelt sain ma riided alles kell 11 hommikul pesust tagasi. Lõuna paiku asusime bussiga Hoi Ani poole teele. Selleks hetkeks oli mul  Vietnami suurlinnadest juba üsna kõrini ning ma ei tahtnud enam ühtegi nuudlit ega riisitera suhu panna. Õnneks tõi Hoi An hea vahelduse – see on väiksem linnake ja hoopis armsam kui teised Vietnami linnad, ühelt poolt külgneb merega, teiselt poolt jõega. Ja minu rõõmuks oli seal palju turiste, mis tähendab, et on lihtsam leida vietnamlasi, kes oskavad inglise keelt (väiksemates kohtades ei saa peaaegu keegi midagi aru ja eriti ei ürita ka aru saada). Palju turiste on ka sellepärast hea, et saab teiste rändajatega juttu puhuda. Ja muidugi toit Hoi Anis oli kordades parem ja huvitavam kui mujal saanud olen. Proovisin iga päev mõnda uut Hoi Ani rooga (Cao Lao, Wonton, Hoi Ani pannkook, kõrvitsasupp) ja üks oli parem kui teine. Kui ma esimese reisinädalaga võtsin kindlasti 3-4 kilo alla, siis need olen ma kardetavasti nüüd tagasi söönud. Olgugi, et päevad on meil sportlikud, mõlemal päeval on olnud 15-20 km rattasõitu Hoi Ani lähistel. Ratta rentimine maksab siin 1 dollar päevas. Esimesel päeval sõitsime poolakatega mere äärde ja muidu mööda rannikut. Täna ehk Hoi Ani teisel päeval sõitsin üksida mere äärde. See meri on siin ikka hoopis muu kui meie Läänemeri. Seda ma juba teadsin, et kui see silma läheb, siis on piin. Aga need lained, põlvini vees on need nii tugevad, et niidavad jalust. Ja kui püüda lainega kaasa ujuda, siis see lihtsalt lohistab sind mööda põhja ja hakkab siis tagasi merre tõmbama. Sel suvel olid korra Leesil Väike-Liival ka sellised hirmsad lained, aga siinsed on veel 3 korda tugevamad. Ja minu jaoks kõige harjumatum – lained on, aga tuult ei ole. Olgugi, et eile päikest polnud, olid rannaolud ühed soojemad, mida ma kogenud olen. Vietnamlased ise käisid sulejopetega rannas. Täna olin omapäi rannas teiste turistide lähedal, kui saabus üks kohalik noorsand ja soovis minuga vestelda, oskamata ise sõnagi inglise keelt. Siis hakkas ta liivale numbreid joonistama ja minu poole näitama.  Ma olin sellest häiritud ja arvasin kohe kõige hullemat, et küsib minu müüdavuse hinda, aga ma tahaks loota, et ta ikka pakkus vanust, 28 pakkus. Igaljuhul oli ta kahtlane ja kui minu lähedal asuvad turistid asju pakkima hakkasid, ei söandanud mina ka sinna üksi kauemaks jääda. Vaatasin google mapsist endale huvitava sihi ja väntasin mööda vaiksed külateid lootuses jõuda mingile rohealale, mis kaardil oli tähistatud kuusekesega, noh mõni rahvuspark äkki. Aga ei, see oli hoopis surnuaed, mis piirnes prügimäega. Väntasin veel tunnikese  (ja kujutasin ette, et olen Julia Roberts Eat Pray Love filmis Bali saarel) ning jõudsin mööda jõekallast tagasi Hoi Ani. Olin parasjagu ringi peale teinud väikestele jõesaartele, kui hakkas sadama padukat. Ma olin  just edukalt ujukad ja rätiku ratta peal ära kuivatanud ja olgugi, et ma olin vaid 2 minuti kaugusel hotellist, sai kõik minuga kaasasolev läbimärjaks. Hotellis oli mul teistega kohtumiseks tunnike aega ja kasutasin seda uurimaks, millist ohtu Filipiinide taifuun Vietnamile kujutab. Selgus, et mitte  midagi hullemat kui keskmisest tugevamat tuult ja rohkem vihma. Kell 17 pidi järjekordne sleeper bus (millega sõitmist ma nautima olen õppinud, see on nagu omamoodi lõbustuspark, eriti kui ülemisel korrusel istuda) Nha Trangi poole startima. Tegelikkuses saabus buss 18.30, mille üle me nüüd, peale 2 nädalat Vietnamis, ei imesta. Siin käibki transport 1-2 tunnikese ajalise kõikumisega. Ise nad põhjendavad seda erinevate liiklusoludega, aga mulle näib, et asi on pigem sissepõigetes küladesse, kust bussi peale kaupa pannakse. Eelmine kord sõitsid meie kotid küljekuti kalakastidega. Samas sai selle pooleteise tunni oodatud aja jooksul tutvust tehtud ühe prantsuse tüdruku ja inglise noorsandiga, üheskoos oli tore oma Vietnami muljeid jagada. Kusjuures mõlemad reisivad üksi ja see pole siin midagi ebatavalist. Vietnamlased on sõbralikud ja abivalmid ning hirmujutud pideva petmise ja varastamise kohta ei pea paika. Internet on igalpool kättesaadav ning erinevate bussi- ja rongipiletite ostmine on lihtne. Paljud reisivad siin isegi imikutega. Nüüd siis aga ootab ees viimane öö sleeper busis, kaks viimast otsa selle bussiga saavad olema vaid viietunnised. Hiljemalt kell 7 hommikul oleme loodetavasti päikeselises Na Thrangis, mis võib osutuda koduseks, sest seal pidi palju venelastele mõeldut olema. Toredal kombel on bussis minu naabriks soomlased. Üks neist lõpetas just kolmekuulise praktika Hanoi hostelis. Täna on teil seal kodus Näosaate finaal, mis siinse aja järgi algab 00.30, aga kardetavasti bussi internett seda välja ei vea, seega nautige ja andke minu hääl Mardile.

Bac Ha jne

Jätnud urgashotelli ja Sapa, asusime hommikul 06.35 kohalikule bussile, et kuristike äärtel loksudes mägikülasse minna. Buss oli tegelikult täiesti mugav, vaatamata asjaolule, et reisibürood kohalike busside eest hoiatavad. Umbes nelja tunni pärast (see on minu jaoks bussis veetmiseks juba lühike aeg) saabusime eriti rahvarohkesse külasse nimega Bac Ha, kus hilisemal uurimisel selgus elama lausa 8000 inimest, seega ma pigem ütleks alev.  Igal pühapäeval on seal suur turg, mille teevad eriliseks lähimate mägede elanikud, kes oma rahvariietega kauplema tulevad. Muidugi müüdi seal ka kõike muud, mh pühvleid, kasse, koeri, kanu ja taimi. Aga ebameeldiva mulje jättis see turg kokkuvõttes - eriti lärmakas ja räpane, loomadest oli ka kahju, kes lõõskava päikese käes ilma veeta lõõtsutama pidid. Seega olin ma üllatunud, kui Renata ja Marzanna veel üheks päevaks külasse jääda soovisid. Mul oli esialgu kindel plaan pealinna lahkuda, aga kuidagi õnnestus Renatal ja Antil mind veenda vähemalt ööseks sinna jääma. Ja see oli hea otsus, sest järgmisel päeval läksime poolakatega kohaliku giidi saatel mägedesse - nägime kohalikke mägielanikke, põlluharijaid ja külakoole. Tüüpiline elamu oli seal puuseintega, savist põranda ja ilma mingi siseviimistluseta, küll aga olid alati seintel perepildid ja keset maja telekas. Suhtumine umbes nagu Eestis, et kui muud pole, siis nutitelefon ja lameekraaniga telekas on ikka. Aga nendel polnudki vaja seal sees midagi viimistleda, sest astu aga hütist välja ja igasse ilmakaarde on selline vaade mägedele, et kadedaks tegi. Üldse elasid nad seal mägedes nii ilusat ja lihtsat elu - viisid oma pühvli karjamaale sööma, rohisid natuke oma põldu, keetsid riisi ja kasvatasid lapsi. Selline naturaalmajandus, mis Eestis vist enam võimalik pole. Kohalikku kooli külastades jäeti meie saabudes tunnid pooleli, sest õpetajad tahtsid valgete hiiglastega pilti teha ja küsida, mitu last meil endal on, lapsed pandi samal ajal demonstratiivvõimlemist tegema. Lapsi jagus seal ikka palju, igal külal oli oma kool (koolimajad on siin alati kollast värvi) ja koolis oli vähemalt 50 last. Üldiselt oli väga rahulik ja meeldiv retk, ärevamad olukorrad olid poolmetsikute koertega, kes kodusid valvama olid jäetud ja meid ründama tulid, nii et giid neid bambusemalakaga minema pidi peletama. Koeri on neil maakohtades eriti palju, kõik emased koerad on parasjagu tiined või poegadega. Giidi jutu järgi nad sealkandis vähemalt koeri ei söönud, aga koertele pererahvas ise ka süüa ei anna, seega enamik kutsikaid sureb. Bac Ha küla oli  turujärgsel päeval turistidest täiesti tühjaks jooksnud ja seetõttu saime kõigest 5 dollari eest inimese kohta ilusa suure hotellitoa ja väärt õhtusöögi umbes 3 dollari eest inimese kohta, mis sisaldas kevadrulle, igasugu nuudleid, riisi, kanavardaid, köögivilju ja lõpuks praetud banaane. Üldse on siin söömine odav ja täna ma tundsin suure priiskamistunnet, kui umbes 3 euro eest sõin. Tavaliselt piirdub ühe söögikorra maksumus euroga. Hanoisse naasime hilisel õhtutunnil järjekordse sleeperbus`ga, mis osutus eelmisega võrreldes väga õudseks - alustades mingi metallist oraga, mis mu istme sees püsti oli, lõpetades oksendavate pilukatega. Mina siiski magasin enamuse ajast, üks reisikaaslane aga luges seda sõitu elu kõige ebameeldivamaks kogemuseks. Kuna selles bussis wc-d polnud, tehti vahepeatus kohas, kus wc-poti asemel oli kükitamiskoht. Hanois oli meil tekkinud terve päev aega, sest buss Ninh Binhi läks alles õhtul. Ebameeldiva üllatusena oli Hanois ainult 17 kraadi ja vihmasadu, neid olusid trotsides lonkisime siiski linna kõige tähtsamad "vaatamisväärsused" läbi - igasugu templid, Lenini väljak ja muidugi Ho Chi Minhi mausoleumi väljak, mida parasjagu umbes 50 pioneeripoissi luudadega pesid. Umbes südaööks jõudsime bussiga Ninh Binhi, saime 4 dollari eest inimese kohta kaks tuba ja nautisime mitte  bussis magamist. Pärast hommikusi kevadrulle uurisime võimalusi, kuidas Tam Coci (kõrged mäed, mille vahel on vesi, mida mööda paadike viib kaunitesse kohtadesse muuhulgas läbi koobaste) minna. Poolakad ei riskinud rolleriga sõita, seega laenutasime hoopis 2 dollari eest jalgrattad ja asusime 10 km retkele. Linnas sees tundus see sõit küll kindel surm, sest liiklusreeglid siin ju ei kehti ja väiksematel liiklejatel on kõige vähem õigusi. Asustusest väljas oli aga sõit väga nauditav. Et poolakad ei häbene nõuda kõige odavamaid pakkumisi, tegi reisibüroo meile ettepaneku minna hoopis Trang An-i, mis on ilusam ja odavam kui Tam Coc ja me olime tõesti seal ainukesed valged inimesed, loodus oli aga ilus. Tagasiteel tiirutasime ka niisama väikestel linnatänavatel ja et tegu polnud turistide piirkonnaga, lehvitasid ja püüdsid meie tähelepanu kõik teeäärsed suured ja väikesed vietnamlased. Nüüdseks aga olen jälle otsaga sleeperbus`s, et sõita 700 km lõunasse Hue linna. Ostsime Hanoist 47 dollari eest sellise pileti, millega saab Hanoi- Ninh Binh - Hue - Hoi An- Nha Trang- Mui Ne- Saigon ise valitud päevadel. Võrdluseks rongipilet maksab juba üksnes Ninh Binh kuni Hue 30 dollarit.

Sapasse

Neljas päev

Kui me Halong-Baysse reisi broneerisime, oli kirjas, et see on 2 päeva ja 1 öö. Tegelikkuses oli see üks ööpäev. Teise päeva hommikul kell 9 tuli kajutitest lahkuda ja kell 12 paiku aeti laeva pealt üldse maha. Enne, kui algas tagasitee Hanoisse, tuli veel bussi oodata tunnikese, aga see tunnike osutus väga kasulikuks, sest otsustasime oma rännakuid jätkata samal laevukesel olnud Poola daamidega - Renata on väga elav ja talle meeldib kaubelda ja kohalikega vaielda, Marzanna on rahulik ja reisiks hästi ette valmistunud. Tegelikult oli seltskonna suurendamine hädavajalik, sest ma ei kannata ühe ja sama inimese seltskonda kaua järjest välja. Tagasi Hanois jäin juttu rääkima ühe Kanada vanadaamiga, kes kurtis, et Kanadas on 4 kuud talvel nii külm, et tema selle aja reisib üksi soojadel maadel ja just nimelt üksi, sest pikad reisid pidid sõprusi purustama. Ma täiesti usun. Lisaks soovib ta endale Vietnamist 600 dollariga uusi hambaid. Meil Antiga ei olnud plaani üldse Sapasse minna, sest see on kaugel ja külmem kui mujal. Aga et Poola daamid kindlalt minna soovisid, ostsime pilteid "sleeper bus`le" (pikamaa buss, kus istmete asemel on mugavamad istmed ja need saab täiesti alla lasta) ja asusime 10 dollari eest kell 10 õhtul bussile, et hommikul vara Sapas ärgata. Laevukesel olnud prantslastelt kuulsime selliste busside kohta jubedaid lugusid, aga tegelikult polnud asi üldse hull, ainult siis kui mingi kurvi peal peldiku uks lahti vajus, oli jube lehk. Jalgu päris välja sirutada ei saanud, aga see väga ei seganudki. Buss jõudis Sapasse umbes kell 4 hommikul, aga õnneks lasti meil armulikult ligi poole seitsmeni bussis veel magada, prantslasi olla kohale jõudes kell 4 välja visatud. Ja see võis jube olla, sest hommikul pool 7, kui me lahkusime, oli õues midagi 12 kraadi ringis, samas kui mul olid seljas kõige õhemad riided, sest Hanois oli 35 kraadi. Siis pidin tänaval arvukate kauplemisdaamide keskel, kes bussi juba varakult ümber olid piiranud, soojemaid riideid selga ajama. Ajasime lähimas kohalikus söögikohas omale nuudleid sisse ja hakkasime plaane pidama. Et Sapa eksisteerib vaid turistide eesmärgil, on siin hinnad kallimad. Igasugu tuurid siinsete vaatamisväärsuste juurde olid kallid ja seega lasime end ära rääkida ühel hotelliomanikul, kes pakkus meile neljale toa 4 dollarit inimese kohta ja juhiseid, kuidas ilma giidita riisiplatvorme vaatama minna ja järgmisel päeval Bac Ka külla mingile külaturule, kuhu Renata väga minna tahab. Jätsime kotid hotelli ja asusime jalgsimatkale Cat Cat külla, et mägesid ja riisiplatvorme näha. Selleks ajaks oli kell umbes 9 ja õues oli järsku 30 kraadi. Vaated olid sellel matkal tõesti ilusad, aga eriti ilusaks läks, kui turistidele mõeldud rajalt väiksele kohalike rajakesele pöördusime. Meeleolu rikkujaiks olid vaid nö "kerjuslapsed", kes sulle kurva näoga hingehinnaga käepaelu müüa tahtsid ja see oli tõesti hirmus, sest nad olid nagu kurva näoga zombid. Üles linna tagasi kõmpimine oli vaevaline (osad turistid lasid ennast mootorrattaga viia), aga täiesti teostatav, lihtsalt linna jõudes tekkis suur janu ja üheskoos otsustasime kohalikku lahtist õlu proovida. 2 liitrit sai umbes 1 euro eest ja maitse oli täiesti hea, arvestades, et tegemist oli õllega, mille sõber ma reeglina ei ole. Kinnitanud Vietnami keskmisest kallima hinnaga keha, tundus õige aeg ära proovida kohalik massaaz. Kuue dollari eest sai pea-, kaela-, selja-, jalamassaazi 60 minutiks. Massaaz oli natuke närviline ja kiire, aga üldjoontes meeldiv, häiris see, et massöörid laterdasid omavahel terve massaazi aja. Naasesime oma urgashotelli - tuba külm, lärm kostab tuppa ja üllatus üllatus, minu voodi all näugus kass, kes oli kõrvalvoodisse pissinud...Kui me homme või ülehomme sealt külaturult naaseme, ihkab minu hing küll natuke paremasse ööbimiskohta, kui 4 dollari eest täna sai.

Vietnam jätkub

Teine päev Hanois algas küll minu jaoks nukralt – kell 1 öösel läks uni ära ja hommikuni vaevlesin koduigatsuse käes. Mõtlesin, miks ikka oli vaja nii kauaks tulla, jõuludel tahaks ikka kodus olla. Eks me näe.  Peale tagasihoidlikku, kuid maitsvat hommikusöögi omletti, asusime uue hotelli otsingutele. Esimene hotell oli küll kena ja lahke teenindusega, aga maksis 32 dollarit kahele kokku. Minu plaanides ei ole hotellile päevas üle 10 euro ette nähtud. Rändasime siis mööda Hanoi Old Quarteri tänavaid, kusjuures iga tänav on seotud mingi kaubagrupi müügiga siin – kas on kari poekesi, mis müüvad metallist asju, bambust, kassikulda vms. Tänavate ületamine tundus esmapilgul siin võimatu, sest jalakäijatel siin mingeid eesõigusi pole. Olgugi, et aegajalt leidub ülekäiguradasid ja valgusfoore, siis nende tähendust ei tundu siin enamik teadvat. Et meil seekord seljakotte seljas polnud, hakkasime hotellidest automaatselt odavamaid pakkumisi saama. Astunud sisse umbes viite hotelli, jättis kõige sümpaatsema mulje Tu Linh Palace, kus saime kaubale 18 dollariga. Tuba on selles hotellis oluliselt moodsam ja mugavam kui eelmises kallimas. Kolinud ühest hotellist teise, läksime kohtuma vietnamlasega, kellega eelmine päev facebookis kohtumise kokku leppinud olime. Jäime natuke hiljaks ja internetti ei saanud, seega pidin mitmelt inimeselt enne küsima, kas ta on Quinh, kellega facebookis rääkisin. Lõpuks leidsime ikka õige isiku üles, ta oli sõbrannagi kaasa võtnud. Mina lootsin, et nad nüüd näitavad, kust saab head sööki ja kust ma mobiilikaardi saan, aga sellest nad vaimustunud polnud, jalutasime natuke järve ääres ja siis istusime pinkidel ja rääkisime juttu. Selgus, et nende poolest oligi kohtumise eesmärk inglise keele harjutamine. Esialgu oli mul oma vestluspartnerist arusaamisega suuri raskusi, eelkõige seepärast, et ta ulatus mulle pikkuselt umbes rinnuni ja ma lihtsalt ei kuulnud teda. Istumine parandas selle vea, aga nende hääldus on kohati ikka hoopis muu kui inglise keel. Ise kurtsid ka, et koolis õpetatakse hääldust väga valesti. Niisiis rääkisime ligi 2 tundi juttu koolist, tööst, Vietnami elust, perekonnast, loomadest ja väga tore oli. Lõpuks tuli veel kolmas tüdruk, kes oskas oluliselt paremini inglise keelt ja tema kinnitas mu kahtlusi, et aasia inimesed on pigem reaalainete inimesed ja sellepärast on neil raske keeli õppida. Tema aga õppis kirjandust ja oli väga tasemel inglise keele rääkija, vastukaaluks kolmandale, kes reaalselt õppis ülikoolis inglise keelt, aga rääkis kõigist kolmest kõige vähem. Nendega rääkides tõdesin ma jälle, milline õnn on mul olnud Eestis sündida ja kasvada. Kui mul juba nälg näpistama hakkas, jätsime nendega hüvasti ja asusime süüa otsima. Anti on väga kartlik kohaliku toidu osas, aga mina keeldusin uuesti KFC-sse minemast ja nii me siis pärast mõningast otsimist astusime ühte tänavatoidu kohta sisse ja sõime mingit nuudlirooga, mis osutus väga heaks. Siiamaani pole seedimisega midagi juhtunud. Päeva viimaseks eesmärgiks oli kohaliku sim-kaardi ostmine, et saaks maakohtades ka mobiilset netti kasutada, kui kuskil wifit ei leidu. Üldiselt on siin kõigis linna hotellides wifi. See otsimine kestis ka ligi tund aega, sest õige pood oli kas kinni või ei osatud inglise keelt. Lõpuks soetasime siiski u 7 dollari eest kaardi, millega peaks saama helistada ja kuu aega piiramatult netti kasutada. Müüja näitas üles lahkust ja nägi tükk aega vaeva, et see kaart minu telefonis tööle hakkaks. Siin kirjutades ei tundugi, nagu midagi paljut korda saatnud oleks, aga kell 9 õhtul suikusin juba unele. Eks see liikumine siin on ikka oluliselt keerulisem – 1 km läbimine võtab siin tänu liiklusele ja asju täis kõnniteele ikka 3 korda kauem, kui Eestis.


Kolmas päev

Et olin eelmine õhtu varakult unele suikunud, ärkasin juba kell 5 hommikul. Saatsin paar e-kirja couchsurfingu sõbra soovitatud reisikorraldajale, et soovime täna Ha Longi minna ja umbes kell 7 ta mulle mu vietnami numbrile (soetasime sim-kaardi, et mitte  ainult wifist sõltuda) helistas, et giid tuleb meile varsti hotelli järgi. Paraku on kohalike inglise keele numbrite hääldus pea arusaamatu ja nii ma siis eeldasin, et millalgi hommikul meile järgi tullakse. Tegelikult läks nii, et kui 7.30 hommikusöögi lauas nuudlisupi söömist olin alustanud, tuli üks armas vietnami tüdruk ja küsis, kas siin mingi Liisa on, kes Ha Longi läheb. Selgus, et meil oli 2 minutit jäänud bussile. Nii siis tormasime üles tuppa ja haarasime asjad, nuudlisupp jäi õnnetult lauale. 3,5 tunnine sõit Hanoist Ha Longi toimus mikrobussiga, kus oli minu suureks rõõmuks palju teisi turiste, sh Leedust, Poolast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, isegi moslemitüdrukud Malaisiast. Vahepeatus tehti kuskil kauplemishoones, kus väidetavalt puudega inimesed käsitööd tegid ja hinnad olid isegi Euroopa kohta kallid. Jõudnud kohale Ha Longi, topiti meid kalatraali meenutavale alusele, kotid visati lihtsalt paadi põrandale ja sellega viidi meid siis „uhke“ kruiisilaeva peale, mis tegelikkuses näeb välja (kirjutan seda blogi siin laevukese peal olles) nagu mingi praam, mis 90ndatel mõnele Eesti väikesaarele viis, ühesõnaga mitte luksuslik, vaid pigem peldik. Lõunasöök oli napp, lesta suurune kala nelja inimese peale ja juurde kleepuvat riisi ja hunnik taimi. Peale sööki algas meil nagu giid Linda ütles „busy day“ - esmalt viidi meid koopasse, mis oli isegi vaatamisväärne, aga seal sees ei räägitud midagi teaduslikku koopast, vaid paluti arvata, mis looma mingi koopa osa meenutab. Seejärel viidi meid kajakkiga sõitma – see oli tore, aga kestis maksimum pool tundi, randumine oli „ujuval turul“, mis reaalselt kujutas endast ühte magusa letti suuremal parvel. Päikeseloojangul (see alustab siin 5 paiku loojumist ja tõuseb 6 paiku hommikul) parvetati meid liivaranda, kus sai mööda treppe ronida ka kõrgustesse, et lummavast vaatest pilte klõpsida. Treppidel oli näha ka kahte ahvi, aga ma kahtlustan, et need ei elanud seal mitte vabatahtlikult. Lõpuks sai ujuda, vesi küll läbi ei paistnud ja oli räpasepoolne, aga ikkagi ujumine. Järgnes õhtusöök, mis juba enamvähem vastas ootustele, sõin isegi krevette. Siis üritati turiste lõbustada kalapüügiga, aga õnge otsas polnud isegi sööta. Enda toidu ja joogi pardale toomine oli keelatud, sest muidu poleks turistidelt saanud koorida Tallinna Vanalinnale vastavaid hindu jookide pealt. Selle paadi puhul oli tore see, et sai teiste turistidega suhelda ja muljeid jagada, aga kahjuks uinusin ma muusika saatel juba kell 9 ja suuremast läbust jäin ilma, see-eest Anti esindas eestlasi tublilt. Tegelikult on see Ha Longi laht väga kaunis, on ta ju isegi UNESCO kaitse all alates 1994, aga kahjuks toimub siin umbes sama efekt, mis Egiptuses püramiidide juures. Koht ise on ilus ja põnev, aga kohalikud oma räpasuse, rahaahnuse ja petuhimuga suudavad kogu kogemuse üsna nulli lähedale tagasi tuua. Maksime selle reisi eest 73 dollarit näkku, mis nüüd pole väga kallis, aga selgus, et mõned samal paadil olnutest maksid vaid 50 vms. Aga kardetavasti ei oleks kvaliteet palju parem, kui me oleks üle 100 dollari maksnud, ümberringi tiirutasid umbes samasugused parsad.
Neljanda päeva hommikuks ei ole ma küll koduigatsusest ahastuses, aga kui meie laevukese saksa vanahärra teatas, et tema saab „Gott sei Dank“ homme koju lennata, muutusin ma kadedaks küll.

Vietnamisse

Reis Vietnami poole algas 24.11.2014 kell 03.30 -startisime Antiga autoga Tallinnast Riia suunas. Riiast võtsime peale Anti sõbranna ja sõitsime Riia lennujaama. Anti sõbranna viis auto oma töö juurde parklasse. Lennul Riiast Moskvasse midagi väga märkimisväärset ei juhtunud. Moskvas pidime lennujaamas Hanoi lendu ootama 6,5 tundi, see oli üsna laastav ja ootamise lõpuks oli mul soov tagasi Riiga lennata. Boardingu ajal veel lootsin, et äkki lend jääb ära või tekib mingi muu problema ja saab koju tagasi minna. Koju tagasi ei saanud, aga problemasid tekkis küll, nimelt umbes 300 pilukat, kes ei osanud oma kohti leida, munesid vahekäikudes ja üldse millestki aru ei saanud. Vene stjuuard Boris küsis vene keeles, kas mul on ka vaja abi koha leidmisel, kuid ohkas kergendatult Slava bogu, kui ma ise hakkama saada lubasin. Venelased tundusid nende asiaatide kõrval ikka väga normaalsed ja kodused ning meie ilmselt neile ka. Üks umbkeelne pilukas oli minu koha hõivanud ja minu taha tekkis suur ummik, kui ma talle seletada püüdsin, et see mitte tema koht pole. Teised pilukad hakksid mulle jala peale koputama, et ma ummikut ei teeks, samas ise nad koguaed munesid vahekäigus oma kottidega ja vinnasid neid pidevalt pakiriiulisse ja alla tagasi. Lisaks sain ma endale unistuste seljataguse istuja  - pilukas titt, kes jalgadega ja vahelduseks kätega mu tooli togis. Pilukas isa ei keelanud ja magas hambad laiali. Minu kurjad pilgud asja ei lahendanud. Selleks ajaks olin üle 24 tunni magamata. Aerofloti kohta ei ole mul ühtki halba sõna öelda - lennuk oli korralik, teenindajad viisakad ja rääkisid inglise keelt, aga mõistsid ka nalja ning söök oli maitsev ja piisavas koguses. Filmi ja muusikaavalik oli ka väga korralik. Lõpuks Hanoisse jõudnud, tabas meid suur õhuniiskus ja järjekordne pilukate geniaalsus. Nimelt tuleb enne lennujaamast pääsemist viisa teha. Selleks tuli Eestis neti teel ette tellida approval letter ja siis lennujaamas pass, täidetud blanketid ja 45 dollarit asjapulkadele anda. Muidugi oli neil enam kui 100 turisti kohta ainult üks putka, kus üks daam viisasid väljastas. Täiesti arusaamatu asjaolu juures, et neid elab siin riigis üle 90 miljoni. Pagasi sain ka kätte ja asusime airport minibusiga kesklinna poole 2 dollari eest. Sõit kestis umbes 45 minutit, normaalse liiklusega maal oleks poole vähem aega läinud, aga need siin ju liiklusmärke ei tunnista,
valgusfoorem on vähe ja kõik manöövrid tehakse tuututamise teel. Asusime hotelli otsingutele, meil väga palju tingimisruumi polnud, sest pilukad jagasid meie suure seljakoti ja päevitamata naha järgi ära, et me oleme uued. Lõpuks võtsime peale vähemalt 5 hotelli läbikäimist ühe järve vaatega toa.
Peale kosutavat pesu ja uinakut, läksime linnaga tutvuma. Õhus levib siin piimalõhnalise grilli, prügi ja reovee hais. Elektrijuhtmetest postitan varsti eraldi pildi. Isikud istuvad tänaval autotee ääres ja teevad südamest süüa, eemal vedelemas surnud rott. Ühesõnaga linn ei ole just kõige nunnum. Küllap väiksemad kohad ilusamad on. Hiljemalt neljapäeval stardime Ha Long Bay poole.

Nõiametsas

On aeg sügiskokkuvõte teha, on juba aeg – pood on kinni, kutsikad kodu leidnud ja esimene öökülm olnud. Kõndides pole lehed jalge all enam märjad ja kleepuvad, vaid kuivad ja krõbisevad. Välistööd on tehtud ja nõnda ma veedan õues aega jalutades. Kõik tuttavad teed on juba kümneid kordi läbi käidud. Täna alustasime matka ikka Kooli-Antsu tagant, kuid juba selle algus oli tavalisest erinev. Poiss oli juba tükiks ajaks kuhugi kadunud ja hakkas ühtäkki valjusti haukuma. Kui ma üle sügisese heinamaa trampides temani jõudsin, lõpetas ta parasjagu ühe tuhkru elu.

Saagi maha jätnud, seadsime sammud Tapurla poole. Kõndinud paarsada meetrit Tapurla metsateed pidi, lebas keset teed 46 numbriga must kummik, sääre osa veidi rebenenud.

Esimene mõte oli, et selle kummiku vaene omanik on karu ohvriks langenud. Sügisel näeb alati keegi just Tapurla metsades karu või vähemalt viimase jälgi. Kummiku ümbruses oli ka üles songitud sammalt. Järgmine mõte oli, et keegi on sügispimeduses mõnest laibast vabanemas käinud ja kummik on äpardusena surnu jalast kukkunud. Ja kuna ma ühtegi positiivset seletust sellele kummikule ei leidnud, keerasin otsa ringi ja otsustasin matka jätkata suurt teed pidi. Paraku ei rahuldanud see turvaline valik mind kauemaks kui kolmesajaks meetriks – paremat kätt ilmus üks metsatee, mida ma kunagi varem pole märganud. Mõtlesin, et lähen vaid mõned sammud, et näha, kuhu poole see viib. Aga tee läks üht ja teistpidi kuni lõppes järsku sootuks. Siiski ristus sellega üks vaevu aimatav jalgrada. Nagu nõiaväel läksin ma kahtlemata sellele rajale. Mõne aja pärast tunduski, et see on nõiamets – hämar, paljude murdunud puude ja sammaldunud madalate kiviaia moodustistega. Kuna Leesi surnuaial on kiviaed, tekkis mul kohe mõte, et see on kellegi salajane matmispaik. Kiirendasin sammu. Mul hakkab lausa kõhe siin üksinda maal olles seda kirjutada. Kuid varsti muutus pime kuusemets helgeks ja kuldsete värvidega lehtmetsaks. Sel hetkel ma aimasin, mida Iti ja Kusti tunda võisid, kui nad Nukitsamehe sünnilaanest välja jõudsid. Jõudnud ühe kõrge liivase künkani, hakkas meri paistma ja varsti ka esimese maja katus. Küll oli hea ennast lõpuks Väike-Liivalt leida. 

Selle matkaga sai veelkord kinnitust, et kui tuttavad kohad tüütuna tunduvad, tuleb ära käia tundmatus ja tagasi tulles näed seda tüütut tuttavat kohta hoopis teise pilguga.

Ja just nii ma kavatsen tehagi!

Saunaetendus

Paljud küsivad, mida ma nüüd oma vaba ajaga peale hakkan, oled nüüd ju töötu. Ma korra hakkasin isegi uskuma neid küsijaid, kuid ma ei ole mitte päris tööta. Endiselt töötab neli päeva nädalas pood, kus ma nüüd enamjaolt üksi toimetan. Teiseks on mul koeratittede perekond kantseldada ja nende ema, kes tahab igat möödujat maha murda. Esmaspäeval pidin peaaegu koerale peale viskuma, et takistada teda ühe maadami jalga puremast. Üks ohver juba lõpetas varbaluu muljumisega EMO-s, rohkem ohvreid pole vaja. Kolmandaks kasvab õues veel muru ja muud taimed, mida tuleb pidevalt piirata. Seega on mul ikka aega puudu. Täna jõudsin poest vaevalt koju, kui kohal oli juba jaapanlaste filmigrupp, kes soovisid filmida mereäärset maaelu, aga eelkõige kõike saunaga seotut. Kõigepealt filmiti pikalt, kuidas vanaema sauna kütab, tuli mitu võtet teha, sest vanaema tahtis pidevalt kaamerasse naeratada ja aitäh öelda, aga see polnud jaapalaste jaoks loomulik. Ma ei tea, mida Aki neile kokku oli lubanud ja rääkinud, aga selgus, et jaapanlased olid veendunud, et ma olen Leesil sündinud, kasvanud ning üldse läbinisti maakas. Sooviti, et see maakas siis läheb kohalikku kalapoodi ehk siis Tapurla sadamasse suvalise ukse taha koputama, et kala osta ja oma perele õhtusööki grillida. Kohalikel kalameestel oli täna hea kalaõnn olnud ja kala oli lausa üle jäänud ning seda vedeles siin-seal sadamas niisama maas. Ja kui ma kalamehe käest kahe euro eest terve kasti, nii 20 kg roiskunud kala olin filmi jaoks saanud, tekkis mul küll mõte, et mida need jaapani televaatajad Eestist küll mõtlevad - kala vedeleb niisama maas ja kahe euro eest saab 20 kg... Aga mitte ainult . Kala käes, oli vahapeal saun soojaks saanud ja me pidime Akiga saunamõnusid demonstreerima. Ma ütlen, kui mõni eestlane või soomlane seda saunatamist peaks nägema, siis saaksid nad küll naerukrambid. Meie saime. Esiteks olid sauna kõik uksed lahti, et võttemeeskond kõik sauna mahuks, samuti oli pärani lava uks ja leili ei tohtinud visata, sest siis läks kaamera uduseks. Ja siis sellises saunas pidime naha kuumaks ajama, et merre minna. Ega me ei viitsinud üle kolme minuti seal sauna teeselda ja panime mere poole jooksu. Väga omamoodi on saunast merre joosta, kui sul neli jaapanlast agregaatidega kõrval jooksevad. Aga selle jooksuga ma sain rohkem sooja naha vahele kui saunas. Meri oli hea karge. Veest välja tulles tuli intervjuu anda teemal, kuidas ma ennast nüüd tunnen. Tagasi saunas, etendasime veel vihtlemist ja rääkisime ise eesti keeles, kas peaks pekist kõhtu rätikuga varjama. Üldse rääkisime me koguaeg filmimise ajal omavahel, sest see pidi ju dokumentaalfilm olema. Kui saunast pääsesin ja ühe minuti toas riideid olin otsinud, tuli juba üks jaapanlane akna peale koputama, et nad ootavad mind mere äärde grillimise stseeni tegema. Vaevalt oli teine minut möödunud, kui juba teine jaapanlane uksele koputas ja soovis teada, kas ma ikka tean, et nad ootavad mind. Siis ma mõtlesin küll, et kas nad tõesti eeldasid, et ma sealt külmast saunast märjana poolpaljalt otse tuule kätte grillima lähen? Panin oma hundivammuse selga ja näitasin neile siis pühalikult grilli süütamist. Samal ajal, kui grill kuuma kogus, filmisid nad, kuidas Aki toas kala praadis. Enne olid nad mind manitsenud, et ma lihaenne  tulele ei paneks, kui nad filmima hakkavad. Ja siis ma kaamera silma all jälle panin pühalikult oma Leesi poe aegunud toorvorstikesi grillile, taustaks päikeseloojang. Seejärel saabusid kaadrisse vanaisa ja vanaema, kes olid väga rõõmsad ja põnevil ning andsid intervjuu mere ääres elamise teemadel. Mina pidin ka vastama mere ja saunaga seonduvatele küsimustele ja minu vastused jõudsid tõlkes nendeni umbes nii, et ma ei suuda ilma mere ega saunata elada. Kahjuks jäid Sirje ja Jaanus hiljaks ja filmi ei pääsenud. Aga tegelikult olid nad väga toredad ja viisakad jaapanlased, kes tõid meile kingitusi ja surusid peale ka 20 eurot.  Üldse ma vist polegi kunagi nõmedaid jaapanlasi kohanud. Lõpuks selgus, et nad olid  kõik täiesti elukutselised filmiinimesed ja see film, mida nad filmivad ka Tallinnas, Kihnus, Lätis ja Leedus, läheb Jaapanis eetrisse novembris. Meile lubati detsembris dvd saata. 

Kes te minuga Dagö kontserdil ei käinud

See oli veel jahedal aprillipäeval, kui ma tänasesse kaugesse tulevikku Dagö Palmse kontserti piletid ostsin, tavaliselt ma ei osta nii palju aega midagi ette, aga sel hetkel olid piletid sooduses. Ma arvasin tegelikult, et olen kontserdi juba maha maganud, sest mäletasin vaid, et see juuli lõpus toimub ja seega ei leidnud ma paari päevase ette hoiatamisega endale kontsertikaaslast - kes oli Karepal, Tartus, Rammul või Vändras. Ma haudusin ka minemata jätmist, sest vihma sadas ja üksi on imelik, aga et ma juba mitmeid nädalaid järjest väga Leesi keskselt elanud olen, siis otsustasin siiski minna. Kontsert algas kell 21 ja minu lootus enne kontserti härrastemaja külastada läks lörri, sest see oli juba kell 19 suletud, isegi roosiaed oli restaureerimisel. Nii ma siis läksin ümber tiigi jalutama, tegin pilte ja ühtäkki avastasin ennast juba lava eest, ilma, et keegi piletit küsinud oleks. (Meenub aastate tagune Viru Folk, kui me end Triinuga samal kombel pealava eest leidsime). Sättisin end müüri äärde üsna lava lähistele istuma ja kontsert algas väga täpselt kell 21. Saatpalu oli natuke kõhnunud. Teise laulu ajal hakkas vihma sadama ja kõik hakkasid end kiledesse pakkima. Saatpalu ei saanud mainimata jätta, et "teil pole häda midagi vihmaga, olete end ilusasti preservatiividesse mähkinud." Teine nali kõlas tal umbes nii: " te teate, et see Dagö nimi on Hiiumaa, noh Ultima Thule on Saaremaa, me võtsime järgmise saare, varsti läheb nende saartega kitsaks, küllap ilmub ka Linnusita saare balletitrupp." Ja vihma jäi päris pikalt sadama, nii et minu mati peale loik kogunes ja minu istumise alla nirises, lõpuks istusin loigus, aga külm ei olnud mitte. Viimase kolmandiku kontsertist sain kuulata ja näha summutatult ühe  naise laia ja lameda tagumiku kaudu, lihtsalt tõusis minu ette püsti ja hakkas õõtsuma. Publiku seast jäid veel silma kaks tsikki, kes lava ees Saatpalu taustal selfiet tegid. Lisaks veel ossid, kes viimaste laulude ajaks õllest piisavalt palju julgust kogunud olid ja vihmaga väärt disko tuka teinud, et lava ette vahetult blondiinide taha põlvi nõksutama minna (või nimetatakse seda tänapäeval tantsimiseks?). Ja blondeeritud blondiinid olid kõik kuuma ilmaga nii pleekinud, et jäi mulje nagu neil oleks plastmassist kunstjuuksed peas, see kahandas mu soovi uuesti heledapäiseks hakata. Aga kontsert oli väga hea, üks parimaid, sest publikul oli lastud laule ette valida ja minu rõõmuks kõlas esimest korda kontserdil Maantee. Ka Teine Kadriorg, Pulmad ja mind nagu noaga urgitsenud Armastan sind kaugelt. Heliga jäin ka rahule, bass ei kurdistanud ega keeranud sisikonda sassi. Huvitaval kombel ei näinud ma mitte ühtegi tuttavat nägu publiku seas. Tagasisõidul tahtsin konstertit Dagö lauludega veel pikendada, kuid ei, ma pidin täielikult keskenduma auto juhtimisele, sest tekkinud oli salakaval udu ja selle auto täistuled küll täistulede nime ei vääri. Ilumäelt oli hirmus läbi sõita, ma olin ainuke auto selles suunas ja ma mõtlesin, et on vaid aja küsimus, millal mõni Ilumäel puhkavatest von Pahlenitest end tee ääres udust ilmutab. Enne Loksat tekkis mu taha mingi nõme tropp, kes mul täistuledega seljas sõitis. Ühel hetkel tekkis mul tunne, et ta mind nõnda peatuma sunnib ja siis röövida tahab. Kui ta ka Loksalt minu järel Leesi poole pööras ja ikka tihedalt mu kannul sõitis, kasutamata võimalust mööda sõita, siis ma hakkasin kotist juba pipragaasi otsima. Õnneks kadus ta kuskil Haral ära. Igal juhul on hea kodus olla, on esimene august, ikkagi veel südasuvi. Meri on soe, tuba on lämbe ja sääski täis ja kass krõmpsutab oma hiire kallal. 

Kus su mõistus on?

Appi, ma upun, Titanicu saatel. Minu nii armistunud ja karastatud kest lekib, mind on tabanud salakaval nakkushaigus, millele ainult pikaldane ja valus ravi mõjub. See tõbi algab väga süütult ja võib rutiinsesse ellu pisut sädet tuua. Kuni on piisavalt tegemist vajavaid toimetusi, saab selle pisiku edukalt nende asiste asjade alla suruda. Aga kui on sume ja soe suve öö ja see haigus enesele põgusatel kohtumistel jõudu on ammutanud, jõuab olukord selleni, et kainelt mõistuselt võetakse juhtimine üle ja antakse maad rumalatele lootustele, sõna- ja käevääratustele. Ja see kulmineerub sellega, et mina istun pimedas toas valges kleidis akna peal ja vaatan Titanicu muusika saatel merd. Kurbliku lootusega, sest ma võin pea iga päev mustvalgel lugeda, et selle tõve allikas õhkab teise, väga kandilise kujuga nime poole. Ja ikkagi...

 Diagnoos: la douleur exquise. 

Umbes kümme aastat tagasi kirjutasin ma Maarja sõbraraamatusse suurima soovi kohta: "olla tundetu", ta ema luges seda ja väljendas imestust. Mina mõtlen aga ka nüüd, milline tark ja praktiline soov.

Eurovisioon

Täna vaatasin kolmandat korda Eurovisiooni finaali. Jah, mulle meeldib Eurovisioon. Laulud ja tantsud polegi need kõige huvitavamad selle sündmuse juures ehkki iga aasta laekub sealt laule minu playlisti. See huvitav osa tuleb siis, kui oled ühe korra selle etenduse ära vaadanud, vihastanud, rõõmustanud ja mõnede laulude ajal igavusest kööki läinud. Alles peale seda, kui võitja on teada ja emotsioonid  läinud, saab hakata tähele panema huvitavaid politiilisi, ajaloolisi, geograafilisi ja keelelisi nüansse. Kahjuks kõlas see aasta finaalis palju inglise keelt ja vähe huvitavaid keeli. Siinkohal tuleb au anda Prantsusmaale, kelle lauludes on iga aasta vähemalt osa prantsuse keeles. Kusjuures kolmel korral neljast, mil Eesti on finaali saanud, on meil olnud eesti keelne laul, ingliskeelne sai neist kõige madalama koha. Tõsi küll, võidu toonud laul oli inglise keelne, kuid see sündis üle kümne aasta tagasi ja eks sellel võidul oli poliitilist maiku, eriti arvestades, et kohe järgmisena võitis Läti... Aga minu selle aastane avastus on samuti keelega seotud. Managem ette punktide jagamise voor - one point to ArmenIA, two points go to RomanIA, five points go to EstonIA, IA, IA, IA. Ja nüüd mõelgem kõikide Eurovisioonil osalevate riikide peale, kelle tõlge inglise keeles lõpeb IA-ga - Estonia, Latvia, Lithuania, Romania, Bulgaria, Slovenia, Slovakia, Crotia, Serbia, Armenia, Georgia, Macedonia... Pangem need kaardile ja me näeme, et need asetuvad eranditult (va Austria) endiste idabloki riikide kohtadele. Põhjamaade ja Lääne-Euroopa riikide seas IA-sid pole. Ainuke suurriik, kes on IA - RUSSIA, kusjuures ka vene keeles on nad ju rossija. Seega näen isegi iseseisvate riikide inglise keelsetes nimedes nõukogude pärandit - esimese vabariigi ajal olime ikkagi saksapäraselt Estland ja Läti oli Lettland, nüüd oleme Estonia ja Latvia. Ja pangem tähele - millegipärast on Soome, kes oli enne Finland, ka täna Finland mitte Finlandia... Nii et kas pole huvitav, et riigi inglise keelne nimetus näitab väga selgelt selle ajaloolist tausta ning geograafilist ja tõenäoliselt ka arengulist asukohta. Mõned aastad tagasi tõstatati meedias küsimus, kas peaksime rahvusvahelise nimena taas Estlandi kasutama, kuid Estonia tundus ju nii oma ja hea - teater, klaver, laev... Siiski võiks praeguses poliitilises olukorras kaaluda taas nime muutmist. See oleks küll vaid sümboolne (protest), kuid siiski väljendus, et tahame kuuluda Lääne-Euroopasse. Muidugi võiks küsida, miks peaksime venepärase vahetama saksapärase vastu, kuid leian, et viimane on tänast päeva arvestades etem... Või peaksime nõudma, et meid ka rahvusvaheliselt Eestiks nimetataks?

Südatalv

Tööl viskasin täna ära roosa lipiku eksamiaegadega - sess on läbi. Ühtlasi on läbi see mõrudalt magus aeg, kus eksamieelsel ööl kell 2 tundub suvaline film telekast nii huvitav ja selle kiikamine üle konspekti tundub nii patune ja rahuldust pakkuv. Hinded vastasid mu augustikuisele lubadusele. 

Nüüd on aega rohkem, aga õues on nii külm, et tuleb ennast kodus lõbustada. Eile siiski käisin kinos La grande belezza`t vaatamas ja see oli nii suurepärane film, mis lisaks kõigele muule süvendas mu huvi itaalia keele ja klassikalise muusika vastu. Seega, just lõpetasin väikese itaalia keele tunni ja üle mitmete kuude võtsin viiuli välja, võib-olla sain ta isegi häälde. Võtsin kindlaks eesmärgiks seda lugu http://www.youtube.com/watch?v=zTbuFirvlVc õppida, sest põhimeloodia pole just kõige keerulisem ja vaata imet - kandle abiga saingi viiulil näpud õigetele kohtadele, esimest korda ilma nootideta kuulmise järgi. Muidugi kõlab see odav viiul koledasti (ainult aasialane on sellest kauneid helisid välja võlunud) ja kassid lahkusid vanni alla.