Thursday, January 22, 2015

Kolgaküla

Täna oli minu esimene professionaalne poliitiline debatt. Kohal olid 7 erakonna esindajad ja arutelu teemadeks kokkuvõtlikult haridus, sisejulgeolek, riigireform ja väljarände peatamine. Mul oli au Arturiga Vabaerakonda esindada. Teised erakonnad, va RÜE, olid esindatud kolme kaupa. Tuntumad nimed Aivar Riisalu, Tiina Kangro IRL, Karel Rüütli Sots, Henn Põlluaas EKRE, Jüri Ratas, Oudekki Loone Kesk, Yoko Alender, Laine Randjärv, Kalev Lillo Reform.
Meil oli koduväljaku eelis - olime ju Kolgakülas. Rahva toetust oli tunda ja rahvast polnud üldse vähe - hinnanguliselt 80-100 inimest.
Erakonnad olid mõnes mõttes üheilmelised - teemadele läheneti suhteliselt pealiskaudselt ja üldiselt, seepärast üritasin mina oma sõnavõttudes tuua elulisemaid näiteid a la kuidas venelannast söögitädi Ljuba mind lasteaias lõi, kui ekslikult oma lõunasöögi jäänused tema kaussi kallasin.
Samas jagunesid erakonnad kahte leeri selle poolest, kuidas ennast debatil üleval osati pidada. No Riisalu karjus koguaeg midagi vahele - tõsi küll, sellega tegi ta ürituse lõbusamaks. EKRE püüdis igal võimalusel võimuparteisid maha teha, aga välja kukkus totakalt, sest nii nagu on konservatiivsed nende maailmavaated, tunduvad olema ka nende teadmised. Kohati oli päris hirmus kuulata.
Keskerakond püüdis head nägu teha ja see õnnestus neil tänu Jüri Ratasele hästi. Aga kui pingilt tõusis Oudekki, siis tundus, et Kadri Simsoni noorem õde on kohal. Kolmanda liikme nime ma ei mäleta, aga ma olin üsna üllatunud, kui ta teiste kõrval koha sisse võttis, sest kui ta rahvamajja sisenes, arvasin, et ta on mõni poliitika huviline Loksa pätt. Minu jaoks kujunes ta oma sõnavõttudega võltsi uueks etaloniks ja see on hirmus, sest ta on muuhulgas ka Kaitseliidus. Keskerakond ja Kaitseliit ei käi minu jaoks hästi kokku. Debati lõppedes üritas ta erinevatesse seltskondadesse sisse imbuda ja rääkida, kui loll on Taavi Rõivas, kes peab Yana Toomi julgeolekuohuks, kutsudes seltsilisi selle üle naerma, kuid ebaõnnestus ja tõmbas siis suitsu tihedamalt oma kriipsusuu vahele.
Reformierakond oli viisakas ja neile ei saa ma muud ette heita, kui teatud värskuse puudumist. Arturi sõnavõtu peale, et parim riigireform oleks see, kui Reformierakond istuks järgmised 4 aastat varumeeste pingil, puhkesid saalis ovatsioonid.
Ka kuulajatel oli võimalus küsimusi esitada  ning üks kõlas umbes nii - mida teha, et koolinoored ja eriti tüdrukud kooli nurga taga ei jooks ega suitsetaks. Sellele küsimusele eriti palju vabatahtlikke vastajaid polnud. Meie rõhusime Arturiga kogukonna eeskujule. Aga kui debatt lõppes ja rahvas välja voorima hakkas, tekkis mul küll deja vu kooli nurgatagusega - pooled väljunud meestest süütasid suitsud. Ja siis te küsite, miks noored sama teevad? Konservatiivsemad härrad jätsid muidugi mulje, et las meesterahvad siis suitsetavad, aga see ei kõlba küll kuhugi, et naised sama teevad... no tõesti võrdõiguslikkuse poolest flashback 1950ndatesse.
Koduteel mõtisklesin, kas ma olen ehk poliitika jaoks liiga noor, noh teadmisi ju on üksjagu, aga elukogemust? Samas, kuulanud 3 tundi endast vanemate inimeste nägemusi riigi juhtimisest, ei jäänud küll muljet, et aastatega palju häid mõtteid juurde tuleks...ehk ainult sõnaosavust?

Saturday, January 17, 2015

Kogukondade eest

Täna käisin ma Aruküla rahvamaja 40. juubelil. See oli minu jaoks esimene eesolevatest rahvamajade külastustest ning mu sisetunne ei petnud, et veebruari lõpuni saab olema põnev ja lõbus aeg. Arukülas oli selline tore ja mõnes mõttes tüüpiline "alguses ei saa vedama, lõpus ei saa pidama" rahvamaja üritus. Algas lühikeste loengutega kultuuri teemadel ja päädis üle kahetunnise etendusega Aruküla rahvamajas tegutsevatest ringidest - fotondus, käsitöö, teater, rahvatants, koorid, zumba ja hip-hop. Kõik, mis ühes kultuurimajas vähegi olla võiks. Mul oli õnn istuda kohalike vanaprouade vahel, kes selle etenduse veel kolm korda lõbusamaks tegid - nemad ennast tagasi ei hoidnud ja kommenteerisid üksteisele terve etenduse aja oma mõtteid. Näiteks, kui lavale toodi suured nukud, ütles üks proua kõva häälega: "Oi, kui koledad!". 
Ühest küljest oli see üritus tuttav ja etteaimatav, teisest küljest tabasin ma end mõttelt, et nii ehedal ja vahetul kujul polegi ma vist ühte toimivat rahvamaja varem näinudki. Ma tundsin ennast seal ühena nende seast, mitte võõra või külalisena, tundsin ennast sinna kuuluvat või kuuluda tahtvat kümme korda rohkem, kui eile oma Kadrioru Saksa Gümnaasiumis, kus ma ometi 12 aastat veetsin. Igal juhul tegi Aruküla rahvamaja mind heas mõttes kadedaks, et meil Leesil sellist hästi toimivat rahvamaja pole. Aga tsiteerides Artur Talvikut: "Aru pähe?! No ma muudkui mõtlen, kust seda aru võtta? Nüüd ma tean - Arukülast!"
Aga tõepoolest kuni veebruari lõpuni saan ma veel paljusid rahva-, kultuuri- ja seltsimajasid külastada. Nimelt ma tõesti olen Eesti Vabarakonna ridades Riigikogu kandidaat. Esialgu andsin oma nõusoleku, et aidata neil täisnimekiri kokku saada ja jälgisin nende toimetusi pigem eemalt. Nüüd aga näen, et need inimesed Vabaerakonnas on tõesti hingega asja juures ning tahavad Eestit paremaks muuta. Tänaseks tunnen, et Vabaerakond pole minu jaoks enam "nemad", vaid "meie".  Üle pika aja tunnen ma õhinat, et teha täiesti vabatahtlikult oma vabast ajast ja omal kulul midagi meie kõigi Eesti edendamiseks. 
Mina olen kandidaat Harju- ja Raplamaal ning koos peaministrikandidaadi Artur Talvikuga esindame seisukohta, et elu maal saab jätkuda ja taaselustuda ainult tugevates kogukondades, mis suudavad oma inimestele pakkuda tööd, meelelahutust (huviringid rahvamajades), kaitset (kohalik patrull, merepääste) ja head elukeskkonda (lastehoid, pood, sport, arst jne). Tänaseks on selgeks saanud, et kohalikud omavalitsused üksi ei suuda seda kõike pakkuda, kaugeltki mitte riik. Seda saab pakkuda aktiivne kodanikuühiskond, tegutsedes läbi seltside või MTÜ-de. Kuid ka raha on vaja. Artur näiteks pakub välja idee, et teatud protsent iga inimese tulumaksust läheb inimese enda poolt valitud MTÜ-le. 
Minu enda kogemus Leesi poega näitab, et maal on võimalik ettevõtlusega tegeleda küll, aga ainult siis, kui maal ka inimesi on. Küllap saaksid paljud oma tööd läbi interneti kodust lahkumata teha, aga paljudes kohtades puudub normaalse kiiruse ja mahuga internet. Jagan Vabaerakonna maaelu programmis eriti osa, kus pööratakse tähelepanu kiire interneti maale jõudmisele. Isegi Leesil, mis on Tallinnale nii lähedal, ei ole võimalik kaabliga head internetti saada - KÕU on aeglane ja kallis, mobiilse interneti maht sai mul lihtsalt surfates 10 päevaga täis...
Vabaerakonna kokkuvõtliku valimisplatvormi leiab siit: http://vabaerakond.ee/eesti-vabaerakonna-luhike-valimisplatvorm
Nüüd ma siis pöördun kõigi oma tuttavate ja tuttavate tuttavate poole: palun ärge jätke valimistel hääletamata. Võtke kasvõi viis minutit Vabaerakonna seisukohtadega tutvumiseks ja kui need teile vähegi sümpaatsed tunduvad, andke oma hääl meile ja signaal võimuerakondadele, et samamoodi enam edasi ei saa. Võtkem ennast kokku ja pangem üheskoos aru riigile (Toompeale) pähe!