Oli jälle patune õhtu, mil sõin kõhu täis ja jäin AK ajal magama - tõeline pensionär. See retsept on ideaalne magamisrütmi sassi ajamiseks ja kaalutõusuks. Nii siis ärkan südaöö paiku ja mõtlen, millega järgmised neli tundi sisustada, enne kui teha uuesti katse uinumiseks. Katsun siis kasulik olla ja blogi kirjutada.
Minu põhikohaga maal elamine lõpes detsembri algusega. Ma väga nautisin seda aega, aga vahepeal peab eemal olema, et aru saada, kui hea oli. Kuna mul igasugused lähiaja tähtajaga ähvardavad kohustused puudusid, siis möödusid päevad ja ööd suuremas osas luuserdamise tähe all. Õue läksin päikesevanni võtma, kui päike hakkas juba loojuma, aga tunnikese päevavalgust sai ikka kätte. Kottpimeduse saabumisel, kui peldikut juba kobamisi otsima pidi, kolisin tuppa ja hakkasin endale hommiku/lõuna/õhtusööki valmistama, mida siis päeva tippsündmuse, Meisterkoka vaatamise ajal nautida. Seitsmeste uudiste ajal jäin reeglina uuesti magama ja ärkasin tunnikese pärast. Kui siis Välisilma või muud huvitavat enam ei tulnud, oli aeg arvuti taha istuda ja meilidele vastata jms.
Nädala jagu tegelesin magistritöö materjali lugemisega, aga ühel õhtul see frustratsioon, mis kevadel selle kirjutamisega kogunes ja tipnes ikkagi tulemuseta, taaselustus ja purskas välja. Ulgusin mitu tundi nutta, sest see tundus ja tundub nii ebaõiglane, et peaksin täiesti uue töö kirjutama. Selle tulemusel vähemalt otsustasin, et vana töö tuleb päästa, aga uue juhendajaga. Eelmine juhendaja lahkus ülikoolist ja kolis Saksamaale. Mul oli juba läbi räägitud ka kriminaalpoliitika professoriga, aga krimile ei ole ma kunagi keskendunud, olgugi, et seal oleks tohutult palju rohkem materjali. No ja lõpuks, kui otsustasin lohutust saada pannkookidest, otsustas õel pann koogi enda külge kõrvetada ja nii ta lendas suure kaarega uksest välja, pahatahtlik punane vars veel kuuvalguses välgatamas. Maaelu rõõmud - saab segamatult vihahooge väljendada.
Aga kokkuvõttes oli mu kahtlus õige, et Leesil ei tohiks nii ebameeldivate asjadega nagu makatöö tegeleda, see peaks olema ikkagi hea tunde koht.
Paar vaheldusrikast päeva linnas erakonda Teeviidal esindamas ja pühapäeval Vihula mõisas presidendi vabatahtlike tunnustusüritusel veedetud (mina olin vaid tunnustatud vabatahtliku külaline), sai taas maale asuda. Kell 17 oli nii kottpime ja tee Vihulast Leesile nii inimtühi, et oli tunne, nagu oleks sügav öö. Üldse ma ei mäleta nii pimedat aega, eelmine aasta olin sel ajal Vietnamis ja varasematel aastatel on selleks ajaks vähemalt lumi maas olnud. Muidugi tavaliselt ei sattunud ma ka linnast välja sellisel ajal. Igal juhul oli mul hea meel, et mul seltsiline kaasas oli.
Nüüd võib vist päris ametlikult teatada, et lisaks kahele kassile, on mul ka koer. Poolsaare rahvale tuntud ka kui poetagune Poiss. Mul ei olnud südant teda taas talvisele kuudielule saata ja otsustasin ta prooviks nädalaks linna võtta. Põhiküsimus oli, mis ta kassidega teeb. Mul oli õud, et kui koju jõuan, siis ootab mind ukse ees kassilaip. Aga kuts on väga viisakas, ma ei osanud isegi ette kujutada, et üks koer nii viisakas olla võib. Teises või kolmandas klassis võtsime emaga dalmaatsia kutsika, kes elas meie juures 4 kuud ja muutis selle aja jooksul korteri sisuliselt elamiskõlbmatuks. Juba teisel päeval rullisime kõik vaibad kokku ja katsime põranda ajalehtedega, et isend saaks sinna oma miinivälja rajada. Poiss aga pikutab rahulikult oma vaiba peal, kasse ei kimbuta ning pidamine on ka hea. Õues käitub rihma otsas ka kenasti ega jookse sõgedalt ringi. Muidugi esimene ehmatus oli, kui ta keset kõnniteed oma häda tegi ja mul polnud kotti kaasas. Jube häbi oli. Nüüd aga olen vastavate "miinikotikestega" varustatud ja kord päevas koristamine mind ei tapa. Õnneks ta toas ka ei haugu ega ulu, ainult siis, kui keegi juba reaalselt meie uksele koputab, siis tuleb üks ähvardav urhhh. Loodan, et sarnane musterkoera käitumine jätkub.
Ööl vastu esmaspäeva lubati uut jaanuaritormi. Mina olin Leesil platsis ja käisin pidevalt autoga mere ääres veetõusu kaemas. Autoga, sest muud väärt valgustust mul polnud. Auto muidugi jäi mutimulla hunnikusse kinni ja ma pidin nelikveoga auto päästmiseks muru sea songermaaks muutma. Mina nii võimsa tormiga Leesil pole olnud. Kui autost välja astusin ja veest poole meetri kaugusel seisin, siis võttis jala natuke värisema küll, näoga mere poole hingata võimalik polnud. Lained juba noolisid meie peldiku tagaseina ja mina jätsin mõttes selle putkaga hüvasti. Hommikuvalguse saabudes ärkasin mitu korda ehmatusega, et nüüd vesi kohiseb kahtlaselt lähedal ja käisin akna peal vaatamas. Enne, kui kardina eest tõmbasin, kogusin hetke julgust. Minu kõige levinum unenägu Leesiga seoses on, et lained käivad teise korruse aknast mööda. Nüüd oli reaalne põhjus midagi selles suunas oodata. Aga ei, isegi peldik oli alles. Päevase vaatluse ajal selgus, et kahtlaselt lähedalt kostev veemühin polnud vaid minu paranoia. Vesi oli diagonaalis endale metsa suunas pika koridori teinud, kui tuul oleks teise nurga alt olnud, siis oleks see koridor ilusti meie majadeni ulatunud. Hea, et vanaisa puuriidani ei jõudnud. Kokkuvõttes sel kevadel kaevudest ilmselt adru ei leia.
Nüüd olen juba oma loomakarjaga tagasi linnas, selja taga on esimene kuusekauplemise päev. Täna omandasin näiteks kuuskede "võrgutamise" peene kunsti. Aga kuused on väga ilusad ja tihedad. Ma kahtlustan, et meie kodus pole kunagi sellist tihedat sünnilt jõulupuud olnudki. Et päev oli kauplemise poole pealt pigem vaikne, sain ma niisama ringi vahtida ja pensionäri mängida. Näiteks hängisid Selveri taga sellised esimese ja teise klassi nagad, kes 4 tundi järjest paugukaid ja muud pürotehnikat põletasid. Kui nad seda juba 2 tundi teinud olid, helistasin mupole, et selgitagu välja, kelle lapsed need hulguvad niimoodi. Mupo muidugi ei tulnud mitu tundi ja siis otsustasin politseid teavitada, et edaspidi sealkandis patrulliks ja lapsed koju või trenni kupataks. Ja üldse, ka kõige ohutumaid pürotehnika vidinaid ei tohi alla 12-aastased kasutada, nii et minu poolt oli õiguslik põhjendus ka olemas. Kui ma olin politseile telefonis oma ettekande ära teinud, saabusid umbes 5 minuti pärast tuletõrje ja kiirabi. Siis ma mõtlesin, et pagan, see kõnekeskuse daam sai minust valesti aru, et lapsed juba metsa maha põletanud ja ise ka sinna sisse kõrbenud. Aga kui saabus juba pommirühm ja end mu kuuseputka taha parkis ja päästjad parkla lintidega ümber piirasid, ei saanud enam asi paugukates olla. Esialgu käskisid nad mul oma kuuseputkasse varjuda. Mina olin mures oma auto pärast, mis ka lindistatud alale jäi, selle lubasid mul parkla teise otsa viia. Ja kui naasin, siis käskisid kuuseaediku üldse hüljata. Ebameeldiv oli see, et infot ei antud, suure pinnimise peale teatas üks päästja, et kahtlane ese on kuskil. Lõpeks pandi ka terve Paldiski maantee liiklus seisma. Pommikutsa lasti siis asja uurima, tema käis niisama rõõmsalt ringi. Seejärel jäi kõik vaikseks ja põõsaste vahelt ilmus pommirobot. Siis sai selgeks, et kahtlane ese oli must nahkne käekott, mis seisis ühe reklaamvitriini all, minu kuuseputkast umbes 15 m kaugusel. Robot vedis selle asfaltile ja raputas tühjaks - mingid paberid tulid välja. No siis oligi põnevus läbi. Kõige selle juures oli huvitav, et inimesed, kelle autod piiratud alasse jäid, ei olnud üldse mures, pigem tüdinud ja üks daam arutles, kas ta ikka jõuab kell 7 teatrisse. Selge, et Eestis pole ammu pommi plahvatanud.
