Phu Quoc

Saarel tervitas meeldiv mereäärne kuumus. Laevukeselt maha astunud, püüdis iga transpordi pakkuja enda sõidukisse meelitada, aga meenutanud hommikusi halbu kogemusi bussiga, ei läinud ma mitte esimesse ettejuhtuvasse taksosse, vaid jalutasin sadamast eemale. Kiiret polnud kuskile. Motorollerdajad pakkusid asustusse viimise hinnaks 60 000 dongi, aga et kuskil pidi leiduma buss 10 000 dongiga, ei läinud ma mitte õnge. Üks rattur üritas mulle aru pähe panna, et asustus on 10 km kaugusel ja et ma ei suuda sinna kõndida, aga ma ei heitunud sellest. Nii umbes kilomeetrikese pärast sõitis sama rattur mulle järele ja pakkus hinnaks 30 000 dongi ning lubas mind odavate hotellide juurde viia. Selle pakkumusega ma nõustusin ja nii ta siis sõidutas mind Long Beachile oma sõbra Bungalow Resorti, et mulle tuba 30 dollariga müüa. Mina kostsin, et see pole mitte cheap ja seepeale viis ta mu nö ühiselamusse, kus voodikoht maksis 6 dollarit. See asutus oli aga üsna kole ja meenutas mulle Maarja ühikat. Seetõttu maksin ratturile raha ära ja jätkasin otsinguid omapäi. Läheduses oli teisigi sarnaseid ühislelamuid – üks oli küll väga uus ja puhas, aga suurest teest kaugel ning majja jõudmiseks tuli koerakarjaga rinda pista. Lisaks ei osanud ka keegi inglise keelt. Õnneks leidsin kolmanda ühika, kus osati kenasti inglise keelt, toad olid puhtad ning ainukeseks külaliseks peale minu Lätist pärit noorsand Edgars. Kauplesin hinna 5 dollari peale ja külaliste vähesuse tõttu sain kaks ööd täiesti üksi oma toas olla. Alles  kolmandal päeval saabusid minu tuppa tüdrukud Hispaaniast ja Tšiilist. Esimesel õhtul sai omaniku kulul ka grillitud kala, kana ja merekarpe süüa. Rand ei olnud kaugel – umbes 5 minutit jalutada. Lõpuks ometi sain nautida ilusat randa pehme liiva ja selge helesinise veega. Et randa oli mitme kilomeetri jagu, ei olnud probleemi ka ülerahvastatusega ning ilmselt korjati õhtuti hotellide organiseerimisel lainete uhutud prügi ära. Õhtul saabus saarele ka sakslane Ulrich, kellega olime Can Thos kohtunud ning käisime koos söömas. Söök oli sel saarel aga kallis ja mitte eriti maitsev, seega kasutasin neid kolme päeva kõhnumiseks. Teise päeva pühendasin suures osas rannale – ujusin ja päevitasin vaheldumisi 5 tundi ja kuulasin Hungergamesi audioraamatut. Õhtuks olin pisut kõrbenud, aga ei midagi hullu, jumekaks saamine oli üks saarele tulemise eesmärke. Kolmandal päeval rentisime sakslase ja lätlasega motorollerid ja käisime saart avastamas. Minule sattus hirmus ratas, millel kogu aeg gaas peal oli ja seega läks põhirõhk sõitmisel pidurdamisele. Leidsime paar ilusat randa ja põnevad saviteed metsa vahel, kus elasid kõrvulukustavalt kõvasti musitseerivad rohutirtsud. Lõpuks väisasime ka kosekest, kuhu jõudmiseks tuli eriti auklik tee läbida ning kus ootas meid jube titt, kes kohe meile mingid piletid kätte surus ja raha nõudis. Kui ma talle midagi ei andnud, siis kutsus oma isa, kes kõva häälega MONEY MONEY karjus. Mis mul siis üle jäi, kui 7000 dongi maksta. Koseke oli päris kena, aga muidugi oli igale poole prügi loobitud. Pärast eriti jubedat sööki (pannkook pekiga) mõtlesin veel omapäi rolleriga ringi sõita, aga tuul keerutas palju tolmu üles ja mul polnud silmadele muud kaitset kui päikeseprillid, mis pimedas nägemisele kaasa ei aidanud. Neljanda päeva enne lennukile minemist otsustasin rannale pühendada. Paraku läks ilm pilviseks ja ma ei saanud oma jumet tuunida. Kavalasti olin eelmisel päeval kasutatud motorolleri võtme enda kätte jätnud ja lätlane viis mind sellega lennujaama – jälle 50 000 dongi säästetud. Nüüd olen lennukis teel Hanoisse, kus ootab ees viimane õhtu Vietnamis koos poolakatega. Hommikul siinse aja järgi kell 10.25 stardib lennuk Moskva poole, sealt Riiga ning Riiast buss Tallinnasse. Kui kõik plaanipäraselt läheb, olen laupäeval kell 00.50 eesti aja järgi peale 18 tundi reisimist Tallinna Bussijaamas.