Muine

Jõudnud varahommikul Nha Thrangi, selgus, et tegemist on tüütult suure linnaga, mille ainus eelis on pikk ja lai linnaäärne rand. Siiski võtsime vastu otsuse minna otse Muinesse edasi, et jääda paigale natuke kauemaks ja nautida kuuma ilma. Peale veel viite tundi bussis, mis hakkas lõpuks juba sauna meenutama, jõudsime Muinesse. Tegemist on umbes 10 km pikkuse tänavaga, kus vahelduvad rikkamad ja vaesemad hotellid, kohalikud söögikohad ja niisama ehitusplatsid. Peale Hoi Ani, mis oli minu meelest kõige ilusam Vietnami asula, tundus see Muine päris kole. Lisaks sellele on siin valdav enamus turiste venelased ja kohalikud karjuvad igast söögikohast „privet privet“. Aga ilm on lõpuks ometi kuum, nii 30 kraadi ringis ja merevesi oi kui soe. Kahjuks ei ole siiski tegemist ilusa türkiissinise veega ja valge liivaga. Vesi on üsna sogane ja liiv pigem kollakas, aga palmid on küll ehtsad palmiranna omad. Toidud ei ole pooltki nii head kui Hoi Anis. Küll aga on siin üks väärt mahlabaar, kus kahe päeva jooksul proovisin sapodilla, anona ja jackfruiti kokteile, mis olid üli-ülihead ja maksid vaid 60 eurosenti. Teisel päeval võtsin julguse kokku ja õppisin motorolleriga sõitmise ära. Alguses oli väga kõhe, aga poole tunni pärast oli kõik selge. See väärt oskus andis võimaluse minna vaatama punase liiva kõrbe, mis oli kena, aga mitte midagi hingematvat. Egiptuse atv-matk kõrbes on mulle sügavamad muljed jätnud. Samuti leidsin suuremast asustusest eemal palju puhtama vee ja liivaga ranna, kus oli tore lainetes lustida. Poolakad otsustasid mitte rolleriga sõitmist õppida ja seetõttu sain oma värske oskuse proovile panna – sõidutada teist inimest. Ka see ei olnud midagi kontimurdvat. Järgmisel varahommikul läksime teisele poole poolsaart vaatama, kas on väärt surfilaineid, aga leidsime eest vaid kõrgid vene wannabe surfarid, kes põlvekõrgustes lainetes kõhutasid. Tagasiteel peatusime pikemalt kalarannas, kus vedeles lademetes värvilisi merekarpe ja kus piinati ja tapeti igasugu mereelukaid alustades krabidest lõpetades moreenidega. Pool tunnikest ujuda ja tunnike päikese käes oli täiesti piisav päikesepiste ohu jaoks ja seega veetsin kõige kuumema osa päevast mõnusalt jahedas hotellitoas ja sõin jäätist. Üldse möödub siin suur osa päevast söögikoha otsimise ja söömisega. Ja vaikselt hakkab see saksaelu ära tüütama. Tahaks midagi kasulikku teha. Kojulennuni on jäänud täpselt nädal. Selle nädala sisse mahub kindlasti Mekongi delta mitmepäevane avastusretk, tõenäoliselt koos ööbimisega kohalike kodus. Viimased kolm päeva oleks meeldiv veeta Pho Quoci paradiisisaarel, aga poolakad ei söanda sinna eriti tulla ja soovivad hiljemalt 17.12 tagasi Hanoisse lennata. Nüüd aga suundume Saigoni ehk Ho Chi Minh Citysse, kust me loodetavasti juba homme lahkume. Ma tahaks rohkem siinset loodust näha, linnasid oleme juba igasuguseid näinud.
Hetkel oleme maitsmas Vietnami busside õigeaegsust, buss Saigoni pidi tulema kell üks, nüüd öeldi, et tuleb millalgi peale kahte. Muines on veel viimane ilus ilm enne Hagupiti saabumist, aga randa ei saa minna, sest ootame bussi ilmumist.