Koju

Viimane õhtu Vietnamis meenutas mulle justkui kooli lõpetamist - selja taha jäi aeg, mis nõudis palju jõupingutusi, aga oli samal ajal õpetlik ja lõbus. Heldimusega jalutasin veel üksi enne magamaminekut ümber järve ja soovisin mõttes kõigile turistidele ilusat teekonda Vietnamis.

Kokkuvõttes olen ma väga rahul, et selle reisi ette võtsin – peale ilusa ja põneva maa tundma õppimist, leidsin uusi rahvusvahelisi sõpru, õppisin paremini tundma iseennast ja armastama  veel rohkem Eestit. Ikka väga uhke tunne oli lätlasele, pookalatele ja sakslasele Eesti ID-kaardi võimalusi demonstreerida ja muheleda, kui nad päris täpselt aru ei saanud, mis on digitaalne allkiri.

Varavalges, kui hosteli retseptsiooni töötaja alles toolidest ehitatud asemel magas, asusime Vietnami talve (9 kraadi) trotsides lennujaama poole teele. Jõudsime plaanitust varem kohale ja see andis meile 2,5 tundi aega lennujaamas veeta. Ma olin terve hommiku unistanud, kuidas ma Burger Kingist hommikusöögiks hamburgeri ostan, aga lennujaamas ei olnud enam mitte Vietnamile omased hinnad ning 30 000 dongi, mille olin burgsi tarvis jätnud, suutsid mulle vaid friikartulid lunastada. Lennuki startimine hilines poole tunni jagu, sest vietnamlased lihtsalt ei oska oma kohti lennukis kiiresti leida, veel hullem lugu on käsipagasi paigutamisega – igalühel läheb sellega paar minutit ja sel ajal peavad kõik teised reisijad vahekäigus ootama. Nii läks mul lennuki ühest otsast teise jõudmiseks umbes 10 minutit. Aga kui jõudis kätte õnnis hetk, mil lõuna serveeriti, tundsin ennast kui inimene, kes on väga kaua näljas olnud – üle kuu aja sain lõpuks süüa keedukartulit liha ja kastmega! Üllatuslikult möödus minu jaoks 10 tundi lennukis üsna meeldivalt ja kiiresti. Moskvas oli mul täpselt nii palju aega, et käia vetsus ja üles leida õige värav ning boarding Riiga juba algas. Küll aga ei alanud õhkutõus, sest kõigepealt oodati reisijaid Hong Kongi lennuki pealt, siis tuli lennukile jäätõrjet teha ning veel 30 minutit õhkutõusu luba oodata. See purustas minu illusioonid jõuda viimasele Tallinna bussile ja ma valmistusin jääma Riiga ööbima nagu minu kõrval istunud peotantsijad Lõuna-Koreast, kes end ja mind terve tee peotantsu videotega lõbustasid. Järsku aga kuulsin selja tagant eesti keelt – minu taga istus noorsand Mikk Eestist, kes Hong Kongist jõuludeks koju naasis. Selgus, et talle tulevad vanemad järgi ja nad sõidavad Pärnusse. Lisaks leidus lennukis veel 3 eestlast, kes plaanisid autoga Tartusse sõita, aga leidsin, et Pärnus on mul arvukate sugulaste näol palju suurem tõenäosus öömaja leida. Riias veendusime Mikuga, et meie pagas lennuki peale ei jõudnud ning täitsime mõlemad paberid, et pagas järgmine päev meile kodudesse saadetaks. Miku vanemad võtsid mind hea meelega auto peale ja andsid veel saiakestki süüa ning Pärnusse jõudes muidugi mingit sõiduraha ei tahtnud, öeldes, et eestlased peavad ikka üksteist aitama ja kokku hoidma. Milline suurepärane ja südantsoojendav esimene õhtu tagasi Eestis. Nüüd olen öömajal oma armsa vanatädi Elle juures, kes mind onu Kaljuga hilisel õhtutunnil ootasid ja soojade võileibade ja kuuma teega tervitasid. Ma olen väga rõõmus ja tänulik, et olen tagasi kodumaal ja mul on siin kallid sugulased ja sõbrad, kes mind alati ootavad. Elagu Eesti ja eestlased!