Täna käisin ma Aruküla rahvamaja 40. juubelil. See oli minu jaoks esimene eesolevatest rahvamajade külastustest ning mu sisetunne ei petnud, et veebruari lõpuni saab olema põnev ja lõbus aeg. Arukülas oli selline tore ja mõnes mõttes tüüpiline "alguses ei saa vedama, lõpus ei saa pidama" rahvamaja üritus. Algas lühikeste loengutega kultuuri teemadel ja päädis üle kahetunnise etendusega Aruküla rahvamajas tegutsevatest ringidest - fotondus, käsitöö, teater, rahvatants, koorid, zumba ja hip-hop. Kõik, mis ühes kultuurimajas vähegi olla võiks. Mul oli õnn istuda kohalike vanaprouade vahel, kes selle etenduse veel kolm korda lõbusamaks tegid - nemad ennast tagasi ei hoidnud ja kommenteerisid üksteisele terve etenduse aja oma mõtteid. Näiteks, kui lavale toodi suured nukud, ütles üks proua kõva häälega: "Oi, kui koledad!".
Ühest küljest oli see üritus tuttav ja etteaimatav, teisest küljest tabasin ma end mõttelt, et nii ehedal ja vahetul kujul polegi ma vist ühte toimivat rahvamaja varem näinudki. Ma tundsin ennast seal ühena nende seast, mitte võõra või külalisena, tundsin ennast sinna kuuluvat või kuuluda tahtvat kümme korda rohkem, kui eile oma Kadrioru Saksa Gümnaasiumis, kus ma ometi 12 aastat veetsin. Igal juhul tegi Aruküla rahvamaja mind heas mõttes kadedaks, et meil Leesil sellist hästi toimivat rahvamaja pole. Aga tsiteerides Artur Talvikut: "Aru pähe?! No ma muudkui mõtlen, kust seda aru võtta? Nüüd ma tean - Arukülast!"
Aga tõepoolest kuni veebruari lõpuni saan ma veel paljusid rahva-, kultuuri- ja seltsimajasid külastada. Nimelt ma tõesti olen Eesti Vabarakonna ridades Riigikogu kandidaat. Esialgu andsin oma nõusoleku, et aidata neil täisnimekiri kokku saada ja jälgisin nende toimetusi pigem eemalt. Nüüd aga näen, et need inimesed Vabaerakonnas on tõesti hingega asja juures ning tahavad Eestit paremaks muuta. Tänaseks tunnen, et Vabaerakond pole minu jaoks enam "nemad", vaid "meie". Üle pika aja tunnen ma õhinat, et teha täiesti vabatahtlikult oma vabast ajast ja omal kulul midagi meie kõigi Eesti edendamiseks.
Mina olen kandidaat Harju- ja Raplamaal ning koos peaministrikandidaadi Artur Talvikuga esindame seisukohta, et elu maal saab jätkuda ja taaselustuda ainult tugevates kogukondades, mis suudavad oma inimestele pakkuda tööd, meelelahutust (huviringid rahvamajades), kaitset (kohalik patrull, merepääste) ja head elukeskkonda (lastehoid, pood, sport, arst jne). Tänaseks on selgeks saanud, et kohalikud omavalitsused üksi ei suuda seda kõike pakkuda, kaugeltki mitte riik. Seda saab pakkuda aktiivne kodanikuühiskond, tegutsedes läbi seltside või MTÜ-de. Kuid ka raha on vaja. Artur näiteks pakub välja idee, et teatud protsent iga inimese tulumaksust läheb inimese enda poolt valitud MTÜ-le.
Minu enda kogemus Leesi poega näitab, et maal on võimalik ettevõtlusega tegeleda küll, aga ainult siis, kui maal ka inimesi on. Küllap saaksid paljud oma tööd läbi interneti kodust lahkumata teha, aga paljudes kohtades puudub normaalse kiiruse ja mahuga internet. Jagan Vabaerakonna maaelu programmis eriti osa, kus pööratakse tähelepanu kiire interneti maale jõudmisele. Isegi Leesil, mis on Tallinnale nii lähedal, ei ole võimalik kaabliga head internetti saada - KÕU on aeglane ja kallis, mobiilse interneti maht sai mul lihtsalt surfates 10 päevaga täis...
Vabaerakonna kokkuvõtliku valimisplatvormi leiab siit: http://vabaerakond.ee/eesti-vabaerakonna-luhike-valimisplatvorm
Nüüd ma siis pöördun kõigi oma tuttavate ja tuttavate tuttavate poole: palun ärge jätke valimistel hääletamata. Võtke kasvõi viis minutit Vabaerakonna seisukohtadega tutvumiseks ja kui need teile vähegi sümpaatsed tunduvad, andke oma hääl meile ja signaal võimuerakondadele, et samamoodi enam edasi ei saa. Võtkem ennast kokku ja pangem üheskoos aru riigile (Toompeale) pähe!
No comments:
Post a Comment