Hue ja Hoi An

Et Hue linn asub üsna Kesk-Vietnamis ja seal on ikka veel vihmane  hooaeg, ei ole mul sellest linnast midagi erilst kirjutada ega ka pilte näidata. Hue oli küll kuni 1945 Vietnami pealinn ja keisri residents, aga sellest on alles mingi palee ja hunnik kuningate haudasid, mida mina 5 dollari eest paduvihma käes vaatama minna ei tahtnud. Samal ajal, kui poolakad kultuursed olid, leidsin mina hoopis sobiva aja postkaarte Eestisse läkitada. Postkaart koos margiga Euroopasse maksis 18 000 dongi ehk umbes 0,7 eurot. Hea sõnaga mäletan Hue hotelli, mis maksis ainult 5 dollarit ja oli mõnusate suurte tubade ja vooditega, isegi vann oli, mida muudes koonrite või noh low budget majutusasutustes pole. Peale varast õhtusööki naasin hotelli ja andsin kõik oma riided pesusse, mis läks mulle maksma 90 000 dongi ehk umbes 4 eurot. Hommikul magasin üle pika aja kauem kui 9ni ja luuserdasin voodis kella 11ni, mis oli esimene nii pikk hommik Vietnamis, sest tavaliselt alustame hiljemalt kell 9 ringi kappamist. Aga mul oli vabandus ka, nimelt sain ma riided alles kell 11 hommikul pesust tagasi. Lõuna paiku asusime bussiga Hoi Ani poole teele. Selleks hetkeks oli mul  Vietnami suurlinnadest juba üsna kõrini ning ma ei tahtnud enam ühtegi nuudlit ega riisitera suhu panna. Õnneks tõi Hoi An hea vahelduse – see on väiksem linnake ja hoopis armsam kui teised Vietnami linnad, ühelt poolt külgneb merega, teiselt poolt jõega. Ja minu rõõmuks oli seal palju turiste, mis tähendab, et on lihtsam leida vietnamlasi, kes oskavad inglise keelt (väiksemates kohtades ei saa peaaegu keegi midagi aru ja eriti ei ürita ka aru saada). Palju turiste on ka sellepärast hea, et saab teiste rändajatega juttu puhuda. Ja muidugi toit Hoi Anis oli kordades parem ja huvitavam kui mujal saanud olen. Proovisin iga päev mõnda uut Hoi Ani rooga (Cao Lao, Wonton, Hoi Ani pannkook, kõrvitsasupp) ja üks oli parem kui teine. Kui ma esimese reisinädalaga võtsin kindlasti 3-4 kilo alla, siis need olen ma kardetavasti nüüd tagasi söönud. Olgugi, et päevad on meil sportlikud, mõlemal päeval on olnud 15-20 km rattasõitu Hoi Ani lähistel. Ratta rentimine maksab siin 1 dollar päevas. Esimesel päeval sõitsime poolakatega mere äärde ja muidu mööda rannikut. Täna ehk Hoi Ani teisel päeval sõitsin üksida mere äärde. See meri on siin ikka hoopis muu kui meie Läänemeri. Seda ma juba teadsin, et kui see silma läheb, siis on piin. Aga need lained, põlvini vees on need nii tugevad, et niidavad jalust. Ja kui püüda lainega kaasa ujuda, siis see lihtsalt lohistab sind mööda põhja ja hakkab siis tagasi merre tõmbama. Sel suvel olid korra Leesil Väike-Liival ka sellised hirmsad lained, aga siinsed on veel 3 korda tugevamad. Ja minu jaoks kõige harjumatum – lained on, aga tuult ei ole. Olgugi, et eile päikest polnud, olid rannaolud ühed soojemad, mida ma kogenud olen. Vietnamlased ise käisid sulejopetega rannas. Täna olin omapäi rannas teiste turistide lähedal, kui saabus üks kohalik noorsand ja soovis minuga vestelda, oskamata ise sõnagi inglise keelt. Siis hakkas ta liivale numbreid joonistama ja minu poole näitama.  Ma olin sellest häiritud ja arvasin kohe kõige hullemat, et küsib minu müüdavuse hinda, aga ma tahaks loota, et ta ikka pakkus vanust, 28 pakkus. Igaljuhul oli ta kahtlane ja kui minu lähedal asuvad turistid asju pakkima hakkasid, ei söandanud mina ka sinna üksi kauemaks jääda. Vaatasin google mapsist endale huvitava sihi ja väntasin mööda vaiksed külateid lootuses jõuda mingile rohealale, mis kaardil oli tähistatud kuusekesega, noh mõni rahvuspark äkki. Aga ei, see oli hoopis surnuaed, mis piirnes prügimäega. Väntasin veel tunnikese  (ja kujutasin ette, et olen Julia Roberts Eat Pray Love filmis Bali saarel) ning jõudsin mööda jõekallast tagasi Hoi Ani. Olin parasjagu ringi peale teinud väikestele jõesaartele, kui hakkas sadama padukat. Ma olin  just edukalt ujukad ja rätiku ratta peal ära kuivatanud ja olgugi, et ma olin vaid 2 minuti kaugusel hotellist, sai kõik minuga kaasasolev läbimärjaks. Hotellis oli mul teistega kohtumiseks tunnike aega ja kasutasin seda uurimaks, millist ohtu Filipiinide taifuun Vietnamile kujutab. Selgus, et mitte  midagi hullemat kui keskmisest tugevamat tuult ja rohkem vihma. Kell 17 pidi järjekordne sleeper bus (millega sõitmist ma nautima olen õppinud, see on nagu omamoodi lõbustuspark, eriti kui ülemisel korrusel istuda) Nha Trangi poole startima. Tegelikkuses saabus buss 18.30, mille üle me nüüd, peale 2 nädalat Vietnamis, ei imesta. Siin käibki transport 1-2 tunnikese ajalise kõikumisega. Ise nad põhjendavad seda erinevate liiklusoludega, aga mulle näib, et asi on pigem sissepõigetes küladesse, kust bussi peale kaupa pannakse. Eelmine kord sõitsid meie kotid küljekuti kalakastidega. Samas sai selle pooleteise tunni oodatud aja jooksul tutvust tehtud ühe prantsuse tüdruku ja inglise noorsandiga, üheskoos oli tore oma Vietnami muljeid jagada. Kusjuures mõlemad reisivad üksi ja see pole siin midagi ebatavalist. Vietnamlased on sõbralikud ja abivalmid ning hirmujutud pideva petmise ja varastamise kohta ei pea paika. Internet on igalpool kättesaadav ning erinevate bussi- ja rongipiletite ostmine on lihtne. Paljud reisivad siin isegi imikutega. Nüüd siis aga ootab ees viimane öö sleeper busis, kaks viimast otsa selle bussiga saavad olema vaid viietunnised. Hiljemalt kell 7 hommikul oleme loodetavasti päikeselises Na Thrangis, mis võib osutuda koduseks, sest seal pidi palju venelastele mõeldut olema. Toredal kombel on bussis minu naabriks soomlased. Üks neist lõpetas just kolmekuulise praktika Hanoi hostelis. Täna on teil seal kodus Näosaate finaal, mis siinse aja järgi algab 00.30, aga kardetavasti bussi internett seda välja ei vea, seega nautige ja andke minu hääl Mardile.