Alguses, enne kui ära unustan, täna õpitud saksa keelsed sõnad:
der Vogelbaum - pihlakas; die Birke - kask; die Buche - toomingas; die Kiefer - mänd; die Ahorn - vaher; die Elchse (vb kirjutatakse teisiti) - äädikapuu; das Blinkie - helkur, schonen - saastama;
9.11 läks Hauptbahnhofist rong Cottbusi. Ostsime Wochenendeticketi hinnaga 27 eur, millega saime kolmekesi sõita terve päeva. Sõitsime 2 tundi - väga mugav vaikne ja väheraputav. Cottbus on väiksemat sorti linn Ida-Saksamaal Brandenburgi Bundeslandis u 100 000 elanikuga. Esmapilgul tundus linn tühi ja lage. Neil sõitsid Tallinna trammidega peaaegu indentsed trammid seal ringi. Hommiku alustasime Cottbusis Brunchiga Caramelle kohvikus. See oli eriti meeldiv väike (u 8 lauaga) prantsuse kohvik, kus igal teisel pühapäeval prantsuse buffee on. Kõik, mis ma seal maitsesin, maitses hästi, aga mu lemmikud olid prantsuse sibula supp ja creme brülee. Need olid täiesti I M E L I S E D! Panin ampsu suhu ja silmad kinni ja oli tunne, nagu hõljuks pilve peal. Lisaks oli hulgaliselt mõnusaid singipirukaid, eriti maitsvaid croissante ja hulgaliselt puuvilju. Igal juhul igati rikkalik, ma kahtlustan, et mu parim rootsilaua kogemus. 10 eurot maksis kõigest ja seegi tehti meile välja. Pärast kaks tundi kestnud söömingut käisime ühes kellatornis ja jalutasime mööda linnakest ringi - midagi väga erilist silma ei jäänud. Seejärel sõitsime eriti väikse VW Lupoga hobuseid vaatama - ratsutada ma siiski ei saanud. Peale seda helistasin issile, sest sakslased ise ei teadnud, kuidas kahte auto akut krokodillidega ühendada. Minu juhendamisel saime asja siiski tehtud. Siis suundusime Carsteni ja Kathi isale külla - jõime seal kohvi ja haukasime küpsist. Pärast kosutavat istumist läksime lähedal asuvasse hiiglaslikku inglise stiilis parki, kus olid eestlase jaoks väga eksootilised puud ja tuntud puud olid hiiglaslikult kõrged. Pargis leidus eriti kaunis loss, mõisamaja, restoran, kus meile taas peen eine välja tehti, püramiid keset tiiki ja palju lilli. Meenutas pisut Kadrioru pargi metsikumat osa, aga oli sellest umbes 10 korda suurem. Kokku jalutasime seal kindlasti vähemallt 2 tundi. Siis naasesime herr Ernsti majja, kus pakuti klaasike veini ja viidi siis rongijaama, et tagasi Berliini sõita. Rongis rääkisime Eesti ajaloost ja eesti perekonnanimedest, sest sakslastele tundus arusaamatu, miks eestlastel vanasti saksa nimed olid... Keskööks jõudsime tagasi Sonnenalleele.