Poodlemine

Täna hommik jääb viimaseks, kus sain end Berliinis olles välja magada. Kella ühe paiku seadsime sammud trepist alla, et suunduda uuesti Potsdamer Platzile, et H&M-i pesu osta. Et mulle tuli ühistranspordi päevapilet osta, pidime minema U-Bahni peatusesse. Seal tegutsevad meile juba tuttavad ärikad sõidupiletitega. Varitsevad kohe piletiautomaadi kõrval. Nii tänagi kohe pakkusid päevapiletit, siiamaani ma nende teenuseid kasutanud pole, aga olen eelmised päevad mõtteid mõlgutanud, et päris hea säästu saaks. Lõpuks küll väriseva südamega ostsin neilt päevapileti 3 euro eest, automaadist ostes maksab 6.10. Minuti pärast oli üks saksa vanamutt minu juures tänitamas, et kas sa ikka tead, et nüüd sul on võltspilet ja trahv on 40 eurot. Ma ütlesin talle ja ja danke schön ja ei kuulanud teda edasi. Poole minuti pärast tuli piletikaubitseja mind rahustama, et ärgu ma kuulaku moori, pilet on 100% ehtne. Mina pigem nõustun ka kaubitsejaga, sest nad hangivad piletid U-Bahnist maha tulevatelt inimestelt, kellel endal enam piletit vaja pole. Ma isegi andsin ühel õhtul oma pileti ära, tookord teadmata veel, et sellega edasi äritsetakse. Hetkel veel mõtlen, millist piletiostmisvõimalust homme kasutada, sest täna ma kontrolli rongis ei kohanud ja reaalselt ma siiski täielikku kinnitust pileti kehtivuse kohta ei saanud. Aga pesu sai korraliku summa eest ostetud, lisaks veel WE poest eriti peenikeseks tegevad püksid ja lugematul hulgal erinevatest poodidest pluuse, 3 salli, kõrvarõngad. Päeva vahejuhtum oli see, et astusime Kaisersi toidupoodi sisse, kui Kadri turvaväravates piiksus. Paar päeva varem piiksus ta ka ja siis kahtlustasime, et asi on tema lillas jakis, mille ta hiljuti soetas. Põgusa vaatamise käigus selguski, et turvaelement oli jaki küljes üsnagi nähtavas kohas, aga nii müüjale kui Kadrile oli see siiski kassas märkamata jäänud. Kuna Kadri ei tahtnud iga poe ukse peal piiksuda, läksime koju tagasi tseki järgi, et Karstadtis turvaelement eemaldada. Ma soovitasin Kadrile, et ta kaebuse esitaks ja räägiks kui alandatud ta pidi olema piiksudes, et kaubamaja talle selle ebameeldivuse näiteks kinkekaardiga hüvitaks, kuid Kadri kartis, et äkki müüja lastakse lahti ja et see oli reedel ainuke müüja, kes talle ilusat nädalavahetust soovis, ei tahtnud Kadri talle halba. Nii siis eemaldati turvaelement ja ainuke hüvitus oli, et teine müüja vabandas oma kolleegi nimel ja arvas et see kõik oli recht ärgerlich.
Omamoodi seiklused on siin linnas ka vetsuskäimised - igas avaliku vetsus valvab vetsutädi ja kisab, kui sa piisavat summat sente talle ei jäta. Täna pidime jälle vetsus käima ja siis käsi pestes varitsesime parajat hetke, millal ära joosta - seekord oli see hetk, kui tädi mopiga vetsu taga pool põrandat pesi - see oli üsna lahke tädi ka, mõni tumedam pidavat füüsiliselt agressiivsem olema.
Pärastlõuna möödus ka poodides, kus ma täitsin kõik oma ostusoovid, mida välja suutsin mõelda. Koju saabudes oli Carsten suppi keetma hakanud ja viisakusest otsutasime türgi pitsa isu maha suruda ja supi ära oodata. Sel ajal saabus külla ka üks isik, kes arvas ennast väga intelligentse olema, eriti Eestit puudutavates asjades, sest ta ju oli ometi Soomes käinud. Supp oli ootamatult maitsev, aga et mul oli lihaisu, läksime siiski veel tänavale süüa otsima, leidsime türgi pitsa hinnaga 1.50 eurot koos salatiga, algus tundus paljutõotav, aga lõpu leids see asi prügikastis, sest seal polnud isegi liha sees ja mingi juurikas selle sees maitses eriti halvasti, võib- olla see nõia näoga pearätikuga türklannast müüja tegi meile kombetult riietuvatele meelega halva söögi..Igaljuhul ostsin teisest kohast hoopis kanakebabi moodis asja, mis maitses oluliselt paremini.