Sapasse

Neljas päev

Kui me Halong-Baysse reisi broneerisime, oli kirjas, et see on 2 päeva ja 1 öö. Tegelikkuses oli see üks ööpäev. Teise päeva hommikul kell 9 tuli kajutitest lahkuda ja kell 12 paiku aeti laeva pealt üldse maha. Enne, kui algas tagasitee Hanoisse, tuli veel bussi oodata tunnikese, aga see tunnike osutus väga kasulikuks, sest otsustasime oma rännakuid jätkata samal laevukesel olnud Poola daamidega - Renata on väga elav ja talle meeldib kaubelda ja kohalikega vaielda, Marzanna on rahulik ja reisiks hästi ette valmistunud. Tegelikult oli seltskonna suurendamine hädavajalik, sest ma ei kannata ühe ja sama inimese seltskonda kaua järjest välja. Tagasi Hanois jäin juttu rääkima ühe Kanada vanadaamiga, kes kurtis, et Kanadas on 4 kuud talvel nii külm, et tema selle aja reisib üksi soojadel maadel ja just nimelt üksi, sest pikad reisid pidid sõprusi purustama. Ma täiesti usun. Lisaks soovib ta endale Vietnamist 600 dollariga uusi hambaid. Meil Antiga ei olnud plaani üldse Sapasse minna, sest see on kaugel ja külmem kui mujal. Aga et Poola daamid kindlalt minna soovisid, ostsime pilteid "sleeper bus`le" (pikamaa buss, kus istmete asemel on mugavamad istmed ja need saab täiesti alla lasta) ja asusime 10 dollari eest kell 10 õhtul bussile, et hommikul vara Sapas ärgata. Laevukesel olnud prantslastelt kuulsime selliste busside kohta jubedaid lugusid, aga tegelikult polnud asi üldse hull, ainult siis kui mingi kurvi peal peldiku uks lahti vajus, oli jube lehk. Jalgu päris välja sirutada ei saanud, aga see väga ei seganudki. Buss jõudis Sapasse umbes kell 4 hommikul, aga õnneks lasti meil armulikult ligi poole seitsmeni bussis veel magada, prantslasi olla kohale jõudes kell 4 välja visatud. Ja see võis jube olla, sest hommikul pool 7, kui me lahkusime, oli õues midagi 12 kraadi ringis, samas kui mul olid seljas kõige õhemad riided, sest Hanois oli 35 kraadi. Siis pidin tänaval arvukate kauplemisdaamide keskel, kes bussi juba varakult ümber olid piiranud, soojemaid riideid selga ajama. Ajasime lähimas kohalikus söögikohas omale nuudleid sisse ja hakkasime plaane pidama. Et Sapa eksisteerib vaid turistide eesmärgil, on siin hinnad kallimad. Igasugu tuurid siinsete vaatamisväärsuste juurde olid kallid ja seega lasime end ära rääkida ühel hotelliomanikul, kes pakkus meile neljale toa 4 dollarit inimese kohta ja juhiseid, kuidas ilma giidita riisiplatvorme vaatama minna ja järgmisel päeval Bac Ka külla mingile külaturule, kuhu Renata väga minna tahab. Jätsime kotid hotelli ja asusime jalgsimatkale Cat Cat külla, et mägesid ja riisiplatvorme näha. Selleks ajaks oli kell umbes 9 ja õues oli järsku 30 kraadi. Vaated olid sellel matkal tõesti ilusad, aga eriti ilusaks läks, kui turistidele mõeldud rajalt väiksele kohalike rajakesele pöördusime. Meeleolu rikkujaiks olid vaid nö "kerjuslapsed", kes sulle kurva näoga hingehinnaga käepaelu müüa tahtsid ja see oli tõesti hirmus, sest nad olid nagu kurva näoga zombid. Üles linna tagasi kõmpimine oli vaevaline (osad turistid lasid ennast mootorrattaga viia), aga täiesti teostatav, lihtsalt linna jõudes tekkis suur janu ja üheskoos otsustasime kohalikku lahtist õlu proovida. 2 liitrit sai umbes 1 euro eest ja maitse oli täiesti hea, arvestades, et tegemist oli õllega, mille sõber ma reeglina ei ole. Kinnitanud Vietnami keskmisest kallima hinnaga keha, tundus õige aeg ära proovida kohalik massaaz. Kuue dollari eest sai pea-, kaela-, selja-, jalamassaazi 60 minutiks. Massaaz oli natuke närviline ja kiire, aga üldjoontes meeldiv, häiris see, et massöörid laterdasid omavahel terve massaazi aja. Naasesime oma urgashotelli - tuba külm, lärm kostab tuppa ja üllatus üllatus, minu voodi all näugus kass, kes oli kõrvalvoodisse pissinud...Kui me homme või ülehomme sealt külaturult naaseme, ihkab minu hing küll natuke paremasse ööbimiskohta, kui 4 dollari eest täna sai.