Ma olen endiselt maal ja elus. Elu kõige ilusam oktoober, poole sajandi kõige kuivem ka. Pood on talveunele pandud, kodus remonti tehtud, koerale kuut ehitatud. Iga päeva kohustuslik osa on olnud jalutamine, pikim matk 15 km. Üldiselt näebki päevakava ette u 12 paiku õueminekut ja tuppa tagasi koos pimedaga. Nüüd juba pool 6. Ebameeldiv kellakeeramine. Täna oli eriti kaunis sügispäev, käisime Poisiga pärastlõunal rabas, vahelduseks kodulähedastele radadele. Ma ei olegi sellisel ajal rabas käinud, seni olen sellisel ajal juba linnas olnud. Kohad, mis päikest ei saanud, olid juba külmast krõbedad, samas taamal oli kogu raba ja metsatukk päikesepaistes kuldne. Poiss oli sama vaimustuses kui mina, kumbki ei suutnud taas oma õnne ära uskuda. Tundub, et see võis olla omamoodi hüvastijätt selle aastase maal elamisega. Nimelt on öised miinuskraadid ka mere äärde jõudnud. Ämbritel oli juba jääkaas peal. Meil aga on pump väljas kaevu peal, suvel ei mõtle keegi, et mõni hing siin nii kaua elutseks, et oleks vaja pumba jäätumise pärast muretseda. Nii ma siis naabrite soovitusel mässisin pumpa ööseks teki sisse...Pesumasin pesi ka ettenähtud ajast kolm korda kauem, ju tal ka liigesed kanged külmast. Ja nüüdseks on minu liigestesse pugenud väike kõhedus, ei tea, kas asi on selles, et ümberringi jääb suitsevaid korstnaid aina vähemaks või on süü raagus puudel, pimeda öö ees tekib ebakindlus. Ometi on viimased ööd valged või sinakasvalged, täiskuu valgustab südamest kogu maad ja mere sillerdus peegeldab isegi tuppa. Täna nägin kuu ümber halo - ilus korrapärane ring. Võib-olla on aga süü Poisil, kes kolis eile poe juurest minu juurde ja suvatses öösel iga natukese aja tagant haukuda. Selle peale mina muidugi ärkasin võpatades ja hiilisin akna juurde vaatama, kes ümber maja käib. Muidugi ei käinud kedagi, vastu hommikut läksin ukse peale vaatama ja siis selgus, et Poiss ja Reku pidasid lihtsalt üle küla vestlust...
No vot nii ma siin elan nagu erak, aga naudin iga sekundit!
Laupäeval on rahvamajas kauaoodatud tantsuõhtu, mul on suured ootused...nagu alati.
Äkki saabub mulle nädalavahetuseks isegi külalisi, koristasin maja selle auks ära, homme saavad viimased paljad seinad ka tapeedi.
Igal juhul kurb on mõelda linnaminekule. Seal ei ole enam loodust ja koera, kellega koos ringi rännata, eluruum jääb kaks korda väiksemaks ja pole enam vabadust öösel remonti teha või üürgavat muusikat nautida. Ja ma panen selle mõtte nüüd siia kirja ka, saate tunnistajateks olla, ma kaalun väga tõsiselt järgmise aasta talve Leesil elada. Selleks tuleb suvel mitmed ümberehitused ette võtta, aga see pole kaugeltki võimatu. Enne ma mõtlesin, et enne kaaslase leidmist ma seda ette ei võta, aga kaua ma jaksan sind oodata. Enne mõtlesin, et köögikraani ka ei saa ilma meheta vahetada, aga ometi ehitasin ma terve köögi ise.
Kokkuvõttes - siin olen ma õnnelik. Linnainimesed tõdesid ka, et ma näen meeldivalt ZEN välja.
No comments:
Post a Comment