Sunday, September 27, 2015

Liisa imbub maale

Täna kell 12.00 kogunes Leesi küla rahvas rahvamajja, et muuhulgas valida külavanem. Kell oli juba 12 läbi, kui selgus, et kvoorumit pole koos. Ei jäänud vallaametnikul muud üle, kui ülisalajast elanike nimekirja paotada, et kvoorumiks vajalikke külaelanikke autodega tooma minna. Pool tunnikest hiljem olid 18 registrijärgset elanikku kohal. 
Ka mina olen nüüd registrijärgne Leesi küla elanik. Loobusin Tallinna hüvedest ja vahetasin Kuusalu valla omade vastu, mis vallaametniku tänaste sõnade kohaselt on lahtilükatud teed, kool ja lasteaed - no kahe viimasega pole mul midagi peale hakata. Ja meie talu on eratee lõpus, seega... Samas ei too mina Kuusalu vallale ka üüratut tulumaksu, ma olen ju mitteametlik töötu elustiiliettevõtja, kes endale palka ei maksa ja loodab ühel heal päeval dividende võtta. Seega üsna aus vahetus. 
Kui koosoleku päevakorrapunktid olid tagant ettepoole läbi võetud, jõudis kätte aeg, kus naabrimees seadis mind üles külavanema kandidaadina, oma muinastulede öö ajal antud põhimõttelise nõusoleku sain nüüd külarahva ees välja öelda. Ma olen üsna kindel, et ilma Pudisoo noore külavanema eeskujuta, kes pool aastat juba ametis, ei oleks ma seda mitte liiga ihaldusväärset tiitlit enda kanda võtnud. Aga eks me oleme mõlemad tõdenud, et pigem noored kuked kui vanad kännud eesotsas. Ega ükski päris mõistlik ja normaalsel elujärjel inimene seda ametit endale vabatahtlikult võta. 
Aga kui te vaatate mu eelmist postitust juulist, siis võib tõdeda, et seda tõbe minust liiga lihtsalt välja ei ravi. Ma lihtsalt armastan Juminda poolsaart. Ma ei ole veel ilusamat kohta kusagil maailmas näinud. Kui eelmisel aastal samal ajal kaalusin veel tõsiselt kevadeni Austraaliasse minna, siis selle asendusreisi ajal Vietnamisse sai selgeks, et mina Eestist kaua eemal olla ei oska ega taha. Ja et mul juuramaailmas praegu suuri ambitsioone pole, siis ei ole mul erilist põhjust ennast Tallinnaga tihedamalt siduda, pigem oma senised seosed vaikselt lahti põimida ja oma elu lähiaastatel Leesile sättida. Lahtiste silmadega vaadates on siin palju erinevaid võimalusi ettevõtlusega tegelemiseks. Leesi poe pidamine on minu jaoks need "lahtised silmad". See kõik aga ei tähenda, et ma oleks mingiks Tallinna vihkajaks kottis pükstega ja rasvase peaga maamutiks hakanud. Tallinn on piisavalt lähedal, et sinna ja tagasi sõita. 
Nii siis valiski Leesi küla koosolek konsensuslikult 27.septembril 2015. enda külavanemaks kolmandat aastat poemuti Liisa Ojangu, kes lubas esimese ülesandena aktiivselt tegutseda ja moodustada töögrupp, et külasse jõuaks kiire internet, milleks valguskaablid juba mitu aastat tagasi kohale veeti. 
Ja nii algaski inimkatse, kuidas Liisa maale elama imbub.
Bullerjan on toa saunaks kütnud, musitseerib Susanna Aleksandra oma imemõnusalt plaadilt Miracles, kass lõpetas kärbse söömise ja pikutab minu kõrval...pole üldsegi paha algus. 

3 comments:

  1. Mõnusat inimkatsete jätkumist! Et tulemused oleks ikka positiivsed... no ja see on juba suhtumise küsimus, et mida positiivseks tulemuseks pidada :)

    ReplyDelete
  2. Liisaa ma olen seda valguskaabli asja uurinud,

    ReplyDelete