Vietnam jätkub

Teine päev Hanois algas küll minu jaoks nukralt – kell 1 öösel läks uni ära ja hommikuni vaevlesin koduigatsuse käes. Mõtlesin, miks ikka oli vaja nii kauaks tulla, jõuludel tahaks ikka kodus olla. Eks me näe.  Peale tagasihoidlikku, kuid maitsvat hommikusöögi omletti, asusime uue hotelli otsingutele. Esimene hotell oli küll kena ja lahke teenindusega, aga maksis 32 dollarit kahele kokku. Minu plaanides ei ole hotellile päevas üle 10 euro ette nähtud. Rändasime siis mööda Hanoi Old Quarteri tänavaid, kusjuures iga tänav on seotud mingi kaubagrupi müügiga siin – kas on kari poekesi, mis müüvad metallist asju, bambust, kassikulda vms. Tänavate ületamine tundus esmapilgul siin võimatu, sest jalakäijatel siin mingeid eesõigusi pole. Olgugi, et aegajalt leidub ülekäiguradasid ja valgusfoore, siis nende tähendust ei tundu siin enamik teadvat. Et meil seekord seljakotte seljas polnud, hakkasime hotellidest automaatselt odavamaid pakkumisi saama. Astunud sisse umbes viite hotelli, jättis kõige sümpaatsema mulje Tu Linh Palace, kus saime kaubale 18 dollariga. Tuba on selles hotellis oluliselt moodsam ja mugavam kui eelmises kallimas. Kolinud ühest hotellist teise, läksime kohtuma vietnamlasega, kellega eelmine päev facebookis kohtumise kokku leppinud olime. Jäime natuke hiljaks ja internetti ei saanud, seega pidin mitmelt inimeselt enne küsima, kas ta on Quinh, kellega facebookis rääkisin. Lõpuks leidsime ikka õige isiku üles, ta oli sõbrannagi kaasa võtnud. Mina lootsin, et nad nüüd näitavad, kust saab head sööki ja kust ma mobiilikaardi saan, aga sellest nad vaimustunud polnud, jalutasime natuke järve ääres ja siis istusime pinkidel ja rääkisime juttu. Selgus, et nende poolest oligi kohtumise eesmärk inglise keele harjutamine. Esialgu oli mul oma vestluspartnerist arusaamisega suuri raskusi, eelkõige seepärast, et ta ulatus mulle pikkuselt umbes rinnuni ja ma lihtsalt ei kuulnud teda. Istumine parandas selle vea, aga nende hääldus on kohati ikka hoopis muu kui inglise keel. Ise kurtsid ka, et koolis õpetatakse hääldust väga valesti. Niisiis rääkisime ligi 2 tundi juttu koolist, tööst, Vietnami elust, perekonnast, loomadest ja väga tore oli. Lõpuks tuli veel kolmas tüdruk, kes oskas oluliselt paremini inglise keelt ja tema kinnitas mu kahtlusi, et aasia inimesed on pigem reaalainete inimesed ja sellepärast on neil raske keeli õppida. Tema aga õppis kirjandust ja oli väga tasemel inglise keele rääkija, vastukaaluks kolmandale, kes reaalselt õppis ülikoolis inglise keelt, aga rääkis kõigist kolmest kõige vähem. Nendega rääkides tõdesin ma jälle, milline õnn on mul olnud Eestis sündida ja kasvada. Kui mul juba nälg näpistama hakkas, jätsime nendega hüvasti ja asusime süüa otsima. Anti on väga kartlik kohaliku toidu osas, aga mina keeldusin uuesti KFC-sse minemast ja nii me siis pärast mõningast otsimist astusime ühte tänavatoidu kohta sisse ja sõime mingit nuudlirooga, mis osutus väga heaks. Siiamaani pole seedimisega midagi juhtunud. Päeva viimaseks eesmärgiks oli kohaliku sim-kaardi ostmine, et saaks maakohtades ka mobiilset netti kasutada, kui kuskil wifit ei leidu. Üldiselt on siin kõigis linna hotellides wifi. See otsimine kestis ka ligi tund aega, sest õige pood oli kas kinni või ei osatud inglise keelt. Lõpuks soetasime siiski u 7 dollari eest kaardi, millega peaks saama helistada ja kuu aega piiramatult netti kasutada. Müüja näitas üles lahkust ja nägi tükk aega vaeva, et see kaart minu telefonis tööle hakkaks. Siin kirjutades ei tundugi, nagu midagi paljut korda saatnud oleks, aga kell 9 õhtul suikusin juba unele. Eks see liikumine siin on ikka oluliselt keerulisem – 1 km läbimine võtab siin tänu liiklusele ja asju täis kõnniteele ikka 3 korda kauem, kui Eestis.


Kolmas päev

Et olin eelmine õhtu varakult unele suikunud, ärkasin juba kell 5 hommikul. Saatsin paar e-kirja couchsurfingu sõbra soovitatud reisikorraldajale, et soovime täna Ha Longi minna ja umbes kell 7 ta mulle mu vietnami numbrile (soetasime sim-kaardi, et mitte  ainult wifist sõltuda) helistas, et giid tuleb meile varsti hotelli järgi. Paraku on kohalike inglise keele numbrite hääldus pea arusaamatu ja nii ma siis eeldasin, et millalgi hommikul meile järgi tullakse. Tegelikult läks nii, et kui 7.30 hommikusöögi lauas nuudlisupi söömist olin alustanud, tuli üks armas vietnami tüdruk ja küsis, kas siin mingi Liisa on, kes Ha Longi läheb. Selgus, et meil oli 2 minutit jäänud bussile. Nii siis tormasime üles tuppa ja haarasime asjad, nuudlisupp jäi õnnetult lauale. 3,5 tunnine sõit Hanoist Ha Longi toimus mikrobussiga, kus oli minu suureks rõõmuks palju teisi turiste, sh Leedust, Poolast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, isegi moslemitüdrukud Malaisiast. Vahepeatus tehti kuskil kauplemishoones, kus väidetavalt puudega inimesed käsitööd tegid ja hinnad olid isegi Euroopa kohta kallid. Jõudnud kohale Ha Longi, topiti meid kalatraali meenutavale alusele, kotid visati lihtsalt paadi põrandale ja sellega viidi meid siis „uhke“ kruiisilaeva peale, mis tegelikkuses näeb välja (kirjutan seda blogi siin laevukese peal olles) nagu mingi praam, mis 90ndatel mõnele Eesti väikesaarele viis, ühesõnaga mitte luksuslik, vaid pigem peldik. Lõunasöök oli napp, lesta suurune kala nelja inimese peale ja juurde kleepuvat riisi ja hunnik taimi. Peale sööki algas meil nagu giid Linda ütles „busy day“ - esmalt viidi meid koopasse, mis oli isegi vaatamisväärne, aga seal sees ei räägitud midagi teaduslikku koopast, vaid paluti arvata, mis looma mingi koopa osa meenutab. Seejärel viidi meid kajakkiga sõitma – see oli tore, aga kestis maksimum pool tundi, randumine oli „ujuval turul“, mis reaalselt kujutas endast ühte magusa letti suuremal parvel. Päikeseloojangul (see alustab siin 5 paiku loojumist ja tõuseb 6 paiku hommikul) parvetati meid liivaranda, kus sai mööda treppe ronida ka kõrgustesse, et lummavast vaatest pilte klõpsida. Treppidel oli näha ka kahte ahvi, aga ma kahtlustan, et need ei elanud seal mitte vabatahtlikult. Lõpuks sai ujuda, vesi küll läbi ei paistnud ja oli räpasepoolne, aga ikkagi ujumine. Järgnes õhtusöök, mis juba enamvähem vastas ootustele, sõin isegi krevette. Siis üritati turiste lõbustada kalapüügiga, aga õnge otsas polnud isegi sööta. Enda toidu ja joogi pardale toomine oli keelatud, sest muidu poleks turistidelt saanud koorida Tallinna Vanalinnale vastavaid hindu jookide pealt. Selle paadi puhul oli tore see, et sai teiste turistidega suhelda ja muljeid jagada, aga kahjuks uinusin ma muusika saatel juba kell 9 ja suuremast läbust jäin ilma, see-eest Anti esindas eestlasi tublilt. Tegelikult on see Ha Longi laht väga kaunis, on ta ju isegi UNESCO kaitse all alates 1994, aga kahjuks toimub siin umbes sama efekt, mis Egiptuses püramiidide juures. Koht ise on ilus ja põnev, aga kohalikud oma räpasuse, rahaahnuse ja petuhimuga suudavad kogu kogemuse üsna nulli lähedale tagasi tuua. Maksime selle reisi eest 73 dollarit näkku, mis nüüd pole väga kallis, aga selgus, et mõned samal paadil olnutest maksid vaid 50 vms. Aga kardetavasti ei oleks kvaliteet palju parem, kui me oleks üle 100 dollari maksnud, ümberringi tiirutasid umbes samasugused parsad.
Neljanda päeva hommikuks ei ole ma küll koduigatsusest ahastuses, aga kui meie laevukese saksa vanahärra teatas, et tema saab „Gott sei Dank“ homme koju lennata, muutusin ma kadedaks küll.