Appi, ma upun, Titanicu saatel. Minu nii armistunud ja karastatud kest lekib, mind on tabanud salakaval nakkushaigus, millele ainult pikaldane ja valus ravi mõjub. See tõbi algab väga süütult ja võib rutiinsesse ellu pisut sädet tuua. Kuni on piisavalt tegemist vajavaid toimetusi, saab selle pisiku edukalt nende asiste asjade alla suruda. Aga kui on sume ja soe suve öö ja see haigus enesele põgusatel kohtumistel jõudu on ammutanud, jõuab olukord selleni, et kainelt mõistuselt võetakse juhtimine üle ja antakse maad rumalatele lootustele, sõna- ja käevääratustele. Ja see kulmineerub sellega, et mina istun pimedas toas valges kleidis akna peal ja vaatan Titanicu muusika saatel merd. Kurbliku lootusega, sest ma võin pea iga päev mustvalgel lugeda, et selle tõve allikas õhkab teise, väga kandilise kujuga nime poole. Ja ikkagi...
Diagnoos: la douleur exquise.
Umbes kümme aastat tagasi kirjutasin ma Maarja sõbraraamatusse suurima soovi kohta: "olla tundetu", ta ema luges seda ja väljendas imestust. Mina mõtlen aga ka nüüd, milline tark ja praktiline soov.
No comments:
Post a Comment