See oli veel jahedal aprillipäeval, kui ma tänasesse kaugesse tulevikku Dagö Palmse kontserti piletid ostsin, tavaliselt ma ei osta nii palju aega midagi ette, aga sel hetkel olid piletid sooduses. Ma arvasin tegelikult, et olen kontserdi juba maha maganud, sest mäletasin vaid, et see juuli lõpus toimub ja seega ei leidnud ma paari päevase ette hoiatamisega endale kontsertikaaslast - kes oli Karepal, Tartus, Rammul või Vändras. Ma haudusin ka minemata jätmist, sest vihma sadas ja üksi on imelik, aga et ma juba mitmeid nädalaid järjest väga Leesi keskselt elanud olen, siis otsustasin siiski minna. Kontsert algas kell 21 ja minu lootus enne kontserti härrastemaja külastada läks lörri, sest see oli juba kell 19 suletud, isegi roosiaed oli restaureerimisel. Nii ma siis läksin ümber tiigi jalutama, tegin pilte ja ühtäkki avastasin ennast juba lava eest, ilma, et keegi piletit küsinud oleks. (Meenub aastate tagune Viru Folk, kui me end Triinuga samal kombel pealava eest leidsime). Sättisin end müüri äärde üsna lava lähistele istuma ja kontsert algas väga täpselt kell 21. Saatpalu oli natuke kõhnunud. Teise laulu ajal hakkas vihma sadama ja kõik hakkasid end kiledesse pakkima. Saatpalu ei saanud mainimata jätta, et "teil pole häda midagi vihmaga, olete end ilusasti preservatiividesse mähkinud." Teine nali kõlas tal umbes nii: " te teate, et see Dagö nimi on Hiiumaa, noh Ultima Thule on Saaremaa, me võtsime järgmise saare, varsti läheb nende saartega kitsaks, küllap ilmub ka Linnusita saare balletitrupp." Ja vihma jäi päris pikalt sadama, nii et minu mati peale loik kogunes ja minu istumise alla nirises, lõpuks istusin loigus, aga külm ei olnud mitte. Viimase kolmandiku kontsertist sain kuulata ja näha summutatult ühe naise laia ja lameda tagumiku kaudu, lihtsalt tõusis minu ette püsti ja hakkas õõtsuma. Publiku seast jäid veel silma kaks tsikki, kes lava ees Saatpalu taustal selfiet tegid. Lisaks veel ossid, kes viimaste laulude ajaks õllest piisavalt palju julgust kogunud olid ja vihmaga väärt disko tuka teinud, et lava ette vahetult blondiinide taha põlvi nõksutama minna (või nimetatakse seda tänapäeval tantsimiseks?). Ja blondeeritud blondiinid olid kõik kuuma ilmaga nii pleekinud, et jäi mulje nagu neil oleks plastmassist kunstjuuksed peas, see kahandas mu soovi uuesti heledapäiseks hakata. Aga kontsert oli väga hea, üks parimaid, sest publikul oli lastud laule ette valida ja minu rõõmuks kõlas esimest korda kontserdil Maantee. Ka Teine Kadriorg, Pulmad ja mind nagu noaga urgitsenud Armastan sind kaugelt. Heliga jäin ka rahule, bass ei kurdistanud ega keeranud sisikonda sassi. Huvitaval kombel ei näinud ma mitte ühtegi tuttavat nägu publiku seas. Tagasisõidul tahtsin konstertit Dagö lauludega veel pikendada, kuid ei, ma pidin täielikult keskenduma auto juhtimisele, sest tekkinud oli salakaval udu ja selle auto täistuled küll täistulede nime ei vääri. Ilumäelt oli hirmus läbi sõita, ma olin ainuke auto selles suunas ja ma mõtlesin, et on vaid aja küsimus, millal mõni Ilumäel puhkavatest von Pahlenitest end tee ääres udust ilmutab. Enne Loksat tekkis mu taha mingi nõme tropp, kes mul täistuledega seljas sõitis. Ühel hetkel tekkis mul tunne, et ta mind nõnda peatuma sunnib ja siis röövida tahab. Kui ta ka Loksalt minu järel Leesi poole pööras ja ikka tihedalt mu kannul sõitis, kasutamata võimalust mööda sõita, siis ma hakkasin kotist juba pipragaasi otsima. Õnneks kadus ta kuskil Haral ära. Igal juhul on hea kodus olla, on esimene august, ikkagi veel südasuvi. Meri on soe, tuba on lämbe ja sääski täis ja kass krõmpsutab oma hiire kallal.
No comments:
Post a Comment