Saksamaalt

Pärast mitme päevast ja öist kaalumist otsustasin mitte Saksamaale jääda. Hirm jääda vähemalt aastaks välismaale, kus kõik on võõras, osutus suuremaks, kui Eestis olles iial aimata oskasin. Ma imestan, miks keegi oma välisaasta kogemuste hulgas kohutavaid esimesi päevi ei maini, ehk oleksin siis paremini ette valmistunud. Minu esimesed päevad möödusid nuttes, mis kulmineerus erakorralise psühhoterapeudi külastusega. Kahjuks ei aidanud ka see eriti ja mul tekkisid juba väga enesevaenulikud mõtted. Hoolimata sellest, et Konstanz on kena linn ja mul olid kõik praktilist laadi eeldused (elukoht ühikas, koht ülikoolis, saksa keel suus) sealses ülikoolis õppimiseks olemas, ei sobinud seal olemine mulle üldse. Leian, et asi polnud vaid võõras keskkonnas ja koduigatsuses, vaid motivatsiooni puudumises - juura ei ole minu eluunistus, ma ei elavne nagu iga normaalne juurafänn, kui räägitakse saksa Bundesgerichtshofist, põhiseadusest ja inimõigustest. Mina läksin juurat bakalaureusesse õppima vaid seetõttu, et sain tasuta kohale ja et oma õigustega pisut kursis olla. Iialgi ei ole mul olnud unistust saada advokaadiks, kohtunikuks või prokuröriks ning seda unistust pole mul ka praegu. Seega ei kaalunud eesmärk saada LL.M diplom üles psüühilisi raskusi, mis ootamatult võõrsil varitsesid. Muidugi on mul kahju, et paljudele pettumuse valmistasin ja ära tulin, ka mulle oleks meeldinud, kui elu Saksamaal oleks sujunud, aga leian, et on oluline teha seda, mis teeb õnnelikuks. Arvan, et seal hambad ristis magistrikraadini rühkides oleksin oma unistustest palju kaugemale läinud ning LL.M diplom käes, oleksid paljud pidanud järgmiseks sammuks end tõeliselt juurale pühendada. Seda ma aga teha ei taha.
Eestis leian endale õigepea töökoha ja mõtlen rahulikult aastakese, millega ma oma elu sisustada tahan. Praegu pakub mulle huvi oma ettevõtte loomine ja juhtimine, seega võib mind varsti leida ettevõtluskoolitustel. Ei saa välistada aga, et õigel töökohal tekib siiski kirg juura vastu ning siis võin siiski Saksamaale naasta, sest Konstanzi Ülikool säilitab mulle õppekoha ka järgmiseks aastaks. Nii, et minu meelest on kõik võimalused endiselt alles.
Eks aeg annab arutust.

Siin aga mõned soovitused neile, kes välismaale minna ja jääda tahavad:

Maksa kohe kõik rahad (õppemaks, ühikatoa tagatis, üür) ära, et poleks võimalust mõelda: ma pole maksnud ja kui ära lähen, ei lähe raha raisku.

Kergem on minna koos tuttavaga. Välismaal on inimesed küll viisakad ja sõbralikud, aga neil on kõigil oma elu ja reeglina ei viitsi nad uustulnukaga aega veeta.

Kergem on minna mõne organisatsiooni kaudu, siis aidatakse asjaajamises, sest see tekitab ka stressi, ning kergem on leida sarnases olukorras inimesi.

Esimestel päevadel Skypes lähedastega mitte rääkida - see tekitab suurema koduigatsuse.

Mitte nälgida, sest see tekitab veel halvema enesetunde. Mulle soovitati pidevalt šokolaadi süüa.

Mõtle juba kodus enne lahkumist, et lähed täiesti võõrasse keskkonda, kus sa esialgu kuhugi ei kuulu, kedagi ei tunne ja millestki aru ei saa. Mõtle, kas lähed tegema midagi, mis sulle väga meeldib. Motivatsiooni puududes on raske vastu pidada.

Varusta ennast lemmikfilmide- ja sarjadega, et oma aega esimestel päevadel sisustada. Saksamaal näiteks oli meelelahutuse netist "varastamine" väga raskeks tehtud.